mineraal-, toite- ja humiinainete omavahelisel suhtel. Nii jaotataksegi järved 8 põhitüübiks, need omakorda alltüüpideks, misa on 27. uuritud järvedest on- 8% vähetoidulised ehk oligotroofsed, 5,8% poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed, 9% huumustoitelised ehk düstroofsed, 36,4% rohketoitelised ehk eutroofsed, 36,6% segatoitelised ehk düseutroofsed, 2,6% lubjatoitelised ehk alkalitroofsed, 1,4% soolatoitelised ehk halotroofsed, 0,2% rauatoitelised ehk siderotroofsed. Pärast mandrijää taandumist oli valdav osa meie järvi oligotroofsed, eriti liivikutel. Merest eralduvad rannajärved on algselt halotroofsed. Nii alkalitroofsed kui halotroofsed järved läbivad tavaliselt eutroofse staadiumi ja muutuvad lõpuks kalgiveeliseks düseutroofseteks järvedeks. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 282-283)
eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Halotroofne ehk soolatoiteline järv on järv, millele on iseloomulik suur mineraalainete ja väike huumusainete sisaldus. Halotroofsed järved on tavaliselt kas osaliselt või täielikult merest eraldunud kunagised lahed. Nende sügavus ei ole tavaliselt rohkem kui 1 meeter, vegetatsiooniperioodil võivad nad täielikult kuivada. Suvel soojenevad väga hästi. Järveelustik on tavaliselt liigivaene, kuid taimestiku hulk ja katvus suur. Domineerivad rannikuliigid: mändvetikad, kamm- ja hein- penikeel, niitjas penikeel ja tähkjas vesikuusk. 2) Siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee
järvedest mineraal- ja biogeensete ainete lisandumisel. Vähese läbipaistvusega, rohekaskollase vee ja rikka elustikuga järved.Segatoitelised e düseutroofsed järved on madalad, taimestikurikkad, mudased ja soised. Kinnikasvades tekib soo. Rikas orgaaniliste ja mineraalainete poolest (koger, mudamaim) Endla järvLubjatoiteline e alkalitroofne järv on selge lubjarikka veega ning allikatest toituv ning on liigivaene elustik. Äntu Sinijärv Soolatoitelised e halotroofsed järved on merelahtedest moodustunud. Tangalaht Kuressaare lähistelKõige tavalisemad on Eesti loodusele eutroofsed järved ja kõige haruldasemad vähetoidulisedPLANKTON e hõljum on vees hõljuv (väikesed loomad; ränivetikad) BENTOS e põhjaelustik (kalad, haug, koha, ahven)NEKTON e ujum on vees aktiivselt liikuvad loomadMis on veekogu isepuhastusvõime?St. Et reoained vees muutuvad järk- järgult kahjutuks organismide elutegevuse ning füüsikaliste ja keemiliste protsesside tulemusena
Arvukuse madalseisu ajal jäid asustatuks parimad elupaigad, kesisematele pole veel jõutud levida . Indikaator (joonis 1.) näitab kalakotkaste pesitsuspaaride arvukust 10000 km2 kohta. Tulemus on arvutatud liigi koguarvukuse suhtena Eesti pindalasse (45227 km2). Eesti kalakotkaste teadaolevad pesapaigad on koondunud Lõuna- ja Ida-Eestisse, kus leidub enam toidurikkaid ja pesitsemiseks sobivaid järvede- ja jõgederikkaid alasid (Lõhmus 2001b) . Lääne-Eesti järved on halotroofsed, düseutroofsed või eutroofsed ning ei sisalda kalakotka jaoks piisavalt ja järjepidevalt kala. Teatud määral pärsib kalakotka levimist rannikule ja saartele ka sealne tugev merikotkaste positsioon. Kui 1970-ndate alguses kahanes kalakotkaste populatsioon Eestis alla poplatsiooni säilimiseks vajaliku piiri, siis alates 1980-ndatest on arvukus pidevalt tõusnud. 1994. aastal hinnati kalakotka arvukust Eestis 30-35 paarile, 2009. aastal aga 60 paarile. Kui kalakotka arvukuse
Hüdrokeemia. Hüdrokeemilised parameetrid on suurtes piirides. Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem. Järvetüübid. Eesti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Vastavalt Aare Mäemetsa loodud klassifikatsioonile on Eestis kaheksa järvetüüpi: oligotroofsed (8% järvedest), semidüstroofsed (6%), düstroofsed (6%), eutroofsed + hüpertroofsed (36-37 %), miksotroofsed (36-37 %), siderotroofsed (0,2%), halotroofsed (1,4 %) ja alkalitroofsed (2,6 %). Antud tüpoloogia baseerub peamiselt looduslikul akumulatsioonitüübil ja erineb põhimõtteliselt maailmakirjanduses levinud klassifikatsioonidest. Alkalitroofsed järved lubjatoitelised järved on tihti ka sekundaarselt alkalitroofsed, olles kujunenud allikavee väga tugeva juurdevoolu mõjul (nt. Äntu järved), mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Taoliste
2 Eesti jaguneb seitsmeks limnoloogiliseks valdkonnaks: · Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, · Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, · kõrgustike eutroofsed järved, 3 Keskkonnaministeerium www.envir.ee/1131 5 · Pandivere alkalitroofsed järved, · Vahe-Eesti düstroofsed järved, · Madal-Eesti düseutroofsed järved, · Lääne-Eesti halotroofsed järved. Kalanduse ja puhkemajanduse seisukohalt väärtuslikumad järved paiknevad Otepää ja Sakala kõrgustikul ning Vooremaal. Teised piirkonnad on rikkamad taim- ja loomharulduste poolest. 3 Suurus ja sügavus Eesti väikejärvedest on umbes 50% kuni 3 ha suurused ja ligikaudu 30% 310 ha suurused, 10100 ha suuruseid järvi on alla 20%, üle 100 ha 3,6%.Eesti järved on valdavalt madalad. Umbes 75% järvedest oli sügavus alla 10 m
Oligotroofsed 0 - - (vähetoitelised) järved Eutroofsed järved 0 0 0 Düstroofsed järved - - + Düseutroofsed 0 (0) + Lubjatoitelised järved + - - ehk alkalitroofsed Riimveelised ehk (+) 0 0 halotroofsed järved PAISJÄRVED JA VEEHOIDLAD Tehisveekogud: · veehoidlad- kogumiseks · paisjärved- kogutud vett ei kasutata Vanimad veehoidlad rajati põllumajanduse jaoks, niisutamiseks (Vana-Egiptus, Mesopotaamia), seejärel antiiklinnade veega varustamiseks ja siis alles veejõu kasutamiseks. Lüüdise süsteem: 1. Avatakse lüüsikamber 2. Veetase võrdsustub, laev sõidab kambrisse 3. Suletakse ja avatakse teine 4. Veetase ühtlustub 5
Mineraal ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. Esineb madal pH. Peamisel soojärved, laukad. Rohketoitelised e eutroofsed – 36,4 % järvedest. Toitaineterikkad ja humiinainete vaesed. Pehmeveelised. Kalgiveelised. Segatoitelised e düseutroofsed – 33,7 %. Toit- ja humiinaineterikkad. Jagunevad samuti pehme- ning kalgiveelisteks. Lubjatoitelised e alkalitroofsed – 2,6 %. Mineraalaineterikkad, toit- ja humiinainetevaesed. Palju esineb Pandivere kõrgustikul. Soolatoitelised e halotroofsed – 1,4 %. Halogeeniderikkad ja humiinainetevaesed. Peamiselt Rannajärved. Rauatoitelised e siderotroofsed – 0,2 %. Suuruselt Euroopa 4. ja maailmas 53. kohal. Pindala 3555 km; Liigestub Suurjärveks, Pihkva järveks ja Lämmijärveks; Keskmine sügavus 7 m; Suurim sügavus 15,3 m Lämmijärves; Rannajoon sirge - Remda ps. ja Värska orglaht; Saari 35 (suurim Piirissaar); Suubub 237 jõge - suuremad Velikaja ja
huumusained) sisalduse ning elustiku koostise järgi eristatakse Eesti järvi: -vähetoitelised e. oligotroofsed -rohketoitelised e. eutroofsed -poolhuumustoitelised e. semidüstroofsed -lubjatoitelised e. alkalitroofsed -huumustoitelised e. düstroofsed -segatoitelised e. düseutroofsed -kesktoitelised e. mesotroofsed -soolatoitelised e. halotroofsed Järvede omadused: Järvevee omadused – läbipaistvus ja temperatuur – sõltuvad sellest, kui kiiresti vesi järves vahetub. See omakorda oleneb sisse ja välja voolava vee hulgast. Kõige aeglasemalt vahetub vesi sügavates umbjärvedes (nt Holstre Linajärv Sakala kõrgustikul, Martiska Kurtna järvestikus). Sisse voolab vesi kraavide ja ojade kaudu, kuid märgatavat väljavoolu ei ole. Aeglane on veevahetus lähtejärvedes, kus vesi valgub järve vaid allikatest. Nendes järvedes
näiteks allikajärved paistavad rohkem läbi kui tavalised. Troofsus: Järvede tüpoloogia troofsuse alusel (mittetäielik loend): oligotroofsed järved – väike toitainete sisaldus semidüstroofsed järved- poolhuumustoiteline düstroofsed järved- kõrge huumussisaldusega mesotroofsed järved- kesktoiteline, taimtoitainete rohkus eutroofsed järved- kõrge toitainete sisaldus halotroofsed järved- kõrge mineraalide sisaldus, madal huumus alkalitroofsed järved- allikatoiteline, kõrge mineraalainete sisaldus Veeökosüsteemid: Veeökosüsteemid võivad olla üldistatult kas seisvad või liikuvaveelised. Tegelikult on kõikide veekogude vesi vähemal või rohkemal maäral liikuv kuid selle klassifikatsiooni järgi liigitatakse liikuvaveelisteks kindla liikumissuunaga veekogud nagu jõed, ojad ja kanalid.
Eesti järvede, eriti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Eestis on kasutusel olnudAare Mäemetsa loodud järvetüüpide klassifikatsioon (1977; 1951–70 kogutud andmestiku põhjal), mille järgi jagunevad Eesti järved 8 tüübiks ja 27 alamtüübiks. Uuritud järvedest olid oligotroofsed 8%, semidüstroofsed 5,8%, düstroofsed 9%, eutroofsed 36,4%, düseutroofsed 36,6%, alkalitroofsed 2,6%, halotroofsed 1,4% ja siderotroofsed 0,2%. Igal tüübil on iseloomulik fauna jafloora kompleks ja eriomane aine- ja energiaringe. Erinevat tüüpi järvede paiknemise põhjal on koostatud seitsme valdkonnaga Eesti limnoloogiline rajoneering. Viimasel ajal on kasutamist leidnud 12 tüübiga süsteem, sest selle kasutamine on lihtsam ja see võtab arvesse Eestis poole sajandi jooksul toimunud muutusi (loe täiendavalt artiklit Eesti järvetüübid).
annaabi.ee 
