· Pistvaiadega saab paljundada kergesti juurduvaid paju- ja papliliike. · Vaiad istutatakse 3050 cm sügavustesse aukudesse. Kuivamise vältimiseks kaetakse pistvaia ülemine ots õlivärviga. · Juurdumise kiirendamiseks vajavad kastmist. 27.04.2016 Marje Kask 93 Paljundamine haljaspistikutega · Lehtpuude haljaspistikuks ehk virvepistikuks nimetatakse osaliselt puitunud üheaastase võrse (virve) osa, millel on lehed. · Haljaspistikud lõigatakse peamiselt suve algul (juuni, juuli algul) sama aasta intensiivselt kasvavatest või kasvu lõpetavatest võrsetest. · Kui haljaspistik võetakse võrse ladvaosast, siis on see ladvapistik, kui aga ülemisest varreosast siis on see varrepistik. · Pistikule jäetakse 3-5 punga või pungapaari (5...10 cm pikkused pistikud). · Kuna oksad sisaldavad vähe varuaineid tuleb neile tingimata mõni leht jätta, et fotosüntees toimiks.
Lehetükkpistik Sel viisil paljundamiseks tuleb teha lehe roodude hargnemiskohtadele sisselõiked ning asetada leht niiskele liivale. Aeg-ajalt tuleb liiva niisutada, see ei tohi kuivada. Mõne aja pärast tekivad lõikekohtadele juured ja hiljem väiksed taimed. Selle paljundamisviisiga saab paljundada kuningbegooniat. Haljaspistik PISTIKUTE LÕIKAMINE. Paljundusmaterjalinakasutatakse poolpuitunudlehtedega võrseosi. Haljaspistikuid lõigatakse juunis enne jaanipäeva. Kuna haljaspistikud sisaldavad vähe varuaineid on oluline neile jätta mõned lehed, kuid pistiku alumine leht eemaldatakse. Haljaspistikute juurdumise üheks eelduseks on nende veesisaldus. Seega on soovitav lõigata pistikud puitumisstaadiumi alguses ja materjal kogutakse emataimelt varahommikul, kui taimede turgor on kõrge. Lõigatud võrsed pannakse ämbrisse vette ja kaetakse pealt marliga, et lehed ei närbuks. Paljundamiseks on sobilik võrsekeskmine osa, kui kasutatakse ka võrse
1.Lehtpuude ja -põõsaste paljundamine haljaspistikutega. Lehtpuude (põõsaste) haljaspistikuks ehk suvepistikuks ehk virvespistikuks nimetatakse osaliselt puitunud võrse osa, millel on lehed. Haljaspistikud lõigatakse peamiselt suve algul (juuni, juuli algul) sama aasta intensiivselt kasvavatest või kasvu lõpetavatest võrsetest. Täpne lõikamise aeg sõltub väga paljudest teguritest: vegetatsiooniperioodi algusest
Seemiktaimel on kaks esivanemat, mille omadused kombineeruvad igas järglases uuel viisil. Seemnelisel paljundamisel ei pärandu sordi täpsed omadused, küll aga liigiomadused. Vegetatiivne ehk taimeosadega. Ainult 1 esivanem millele ta pärilikult sarnaneb. Nii paljundatakse viljapuid ja põõsaid. Eeliseks on et jõuavad viljakandeikka ennem kui seemiktaimed. Erinevad vegetatiivpaljundus võtted · Jagamine ( võsundaimedega, juurevõsudega) · Pistikutega ( pistoksad, haljaspistikud) · Pookimine (oksastamiseks, silmastamiseks) Jagamine : Juurevõsudega- tekivad juurtele olevatest lisapungadest nt . vaarikas Võsunditega- maasisesed ja maapealsed tekivad juurekaelal olevatest pungadest. Maapealsega paljundatakse maasikat Maasisesega paljundatakse kibuvitsa , sirelit Pistikutega paljundamine Pistik on emataimest eraldatud osa Eristatakse pistoksa ja haljaspistik
Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud (Laasi 1987). 2.2. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud oksi umbes kolmandiku võrra kärpida
Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud oksi umbes kolmandiku võrra kärpida. Kärpimist on soovitav teha peale õitsemist, kuid
Kuna hõbepuu on põuale vastupidav, siis täiskasvanud taimed kastmist ei vaja. Vaid väga tugeva põua ajal anda 2-3 ämbritäit vett taime kohta. Et vältida umbrohtumist ja mulla kuivamist, on soovitav võraalused 3- 5 cm paksuse turbakihiga multsida (Seemnemaailm, 2008). Paljundamine Kuna läikiv hõbepuud annab rikkalikult juurevõsusid on kõige lihtsam teda sel teel paljundada. Samuti on hea ka haljaspistikutega paljundamine, sest hõbepuude haljaspistikud juurduvad hästi (Sander, 2009). 87 MAGNOOLIA Iseloomustus Magnoolia (magnolia) (joonis 21) esineb looduslikult: Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lääne-India ning Ida- ja Kagu-Aasia. Õied valged, roosad või purpurjad, sageli ka lõhnavad.Õied 15 - 20(25) cm. Õitsemine maist oktoobrini. Pärast seda ehivad taime suured kuni 15 cm pikkused käbikujulised erksavärvilised oranzikaskollased viljad. Joonis 21. Magnoolia (magnolia)
.5 % suhkrusisaldusega mahla (A. saccharum, A. platanoides, A. rubrum, A. saccharinum jne.), paljud liigid on tähtsad puiduandjad, millest valmistatakse parketti, spooni, vineeri, mööblit, muusikariistu ja tarbeesemeid. Haljastuses kasutatakse meil umbes 10 liiki, üldse on proovitud kultiveerida umbes 30 liiki ja üsna arvukalt sorte. Vahtrad paljunevad kergelt seemnetega, need külvatakse kohe pärast kogumist sügisel, kuna nende puhkeperiood on lühike ja nad kaotavad kiiresti idanevuse. Haljaspistikud juurduvad halvasti, sorte paljundatakse ka pookimise teel. Perekonda kuulub umbes 150 liiki (lisaks rikkalik sordivalik enamasti punase- ja kirju- ning lõhislehiseid sorte), kasvades rõhuvas enamuses põhjapoolkera parasvöötmes, aga ka lähistroopilises ning troopilises vööndis Aasias, Põhja-Ameerikas ning Euroopas. Lõunapoolkerani ulatub vaid ühe vahtraliigi (A. laurinum) areaal, ning vahtraliike ei kasva looduslikult Lõuna-Ameerikas, Aafrikas (v. a
annaabi.ee 
