PROOSALUULET Turgenev ,,VARBLANE" Väike noor varblane oli pargialleel, ümber noka kollane laik, pea udusuil. Ta oli pesast välja kukkunud. Koer Trestor jooksis linnukesele appi, ent varblane läks turri ja kohevile, ise südantlõhestavalt ja haledasti säuksudes. Kutsusin koera enda juurde tagasi ja läksin edasi. Tundsin aukartust südames. Armastus on tugevam kui surm ja surmahirm. Ainult armastus on see, msi elu hoiab ja edasi viib. ,,KÜNNIS" Kõrge künnise ees seisis noor vene neiu. Ta tahtis astuda üle künnise. Künnise sees ootab teda ees külm, nälg, vihavaen, teotus, põlgus, ülekohus, vangipõli, haigus ja koguni surm. Tüdruk teab seda ja tal on ükskõik. Ta tahab võtta vastu kõik kannatused. Üle künnise astudes võib
Lydia Koidula luule. ,,Sügis" Juba kase ladvalt lehed langvad, kõle tuul käib üle kesamaa. Aastakellal rõõmuhääl on lõppend, viimseid tunde hakkab lööma ta. Kena päike, kas sa väsind oled, pikkamisi pead veel tõstad sa? Kurvalt oma laste peale vaatad, sügise neid riisub armuta. Kõrgel pilved nagu hirmust aetud üle maa ja mere lendavad, kurehääled haledasti hüüdvad, kodu poole nemad tõttavad. Kodu poole kodu magus sõna. Süda kannata. Ei sinagi kaua enam oota. Kodu poole kutsub Isa sind ka viimati... ,,Kodu" Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga, Kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. ,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg on kiir küll tulema''. Aeg tuli
hobuste selga, et sõita sõtta. Õde valas kibedaid pisaraid, õnnistas oma vendi ja saatis nad teele. Sõda lõppes leedulaste võiduga ja sõjamehed pöördusid koju tagasi. Õde ootas oma vendi: läks aeda, kastis pisaratega roosiõisi ja vaatas ise kogu aja teele. Ent ta ootas asjatult. Kõik kolm olid lahingus langenud. Ainult nende hobused tulid tagasi tühjade sadulatega. Õde, mõistes, et vennad ei tule enam kunagi koju, hakkas nii haledasti nutma, et teerada sai pisaratest märjaks. Perkunasel kõuejumalal hakkas temast kahju ja muutis ta käoks. Igal kevadel sel ajal, kui hukkusid neiu vennad, hakkab kägu kukkuma. Nõnda kurdab ta kõigile oma vendade kaotust. Esita teksti põhjal 4 küsimust. 1. Leedumaa rikkal ülikul oli a) üks laps; b) kaks last; c) kolm last; d) neli last. 2. Õde näitas oma armastust vendade vastu a) maitsvat sööki valmistades; b) käsitööd tehes; c) tube koristades;
kolm olid lahingus langenud. Ainult nende hobused tulid tagasi tühjade sadulatega. 4. __________________________ __________________________ 27 28 Õde, mõistes, et vennad ei tule enam kunagi koju, hakkas nii haledasti nutma, et teerada sai pisaratest märjaks. Perkunasel kõuejumalal hakkas temast kahju ja muutis ta käoks. 5. __________________________ __________________________ 29 30 Igal kevadel sel ajal, kui hukkusid neiu vennad, hakkab kägu kukkuma
Need olid tema vennad. Nad hoidsid igati noort naist. Suursugused nad olid ja loomult leebed, head, jõujaksult kordumatud ning valituimad pead. Burgundias see sündis, nii hüüti nende maad. Kord hiljem Etzelburgis veel imeasju tegid nad. Ja Wormsis Reini ääres nood vürstid elasid, seal kestsid kiidukõned, lood, laulud helasid, maa uhkeist rüütleist kaaskond neid saatis eluteel. Nad haledasti hauda viis kahe naise tülimeel. Maa kuningannaks oli siis Ute, nende ema. Ja kadund isa Dankrat, kes pärust valitsema nad surres oli jätnud, see olnud võimas mees, kes võitnud palju kuulsust ju oma nooreas vägildes. Neid kolme kroonikandjat, nagu väitsin ma, veel mitu voorust ehtis, neid tulid teenima ka toredaimad rüütlid, kes, nagu teada meil, kõik vaprad, vahvad olid ja tõrkumatud sõjateil.
Sireenid olid tiibadega naised või naisepeaga linnud, kes elasid ühel saarel Itaalia ranna lähedal. Algul on nad kaks või kolm lauljat, hiljem lisanduvad teised sireenid, kes lauljaid flöötidel ja keelpillidel saadavad. Sireenid olid surelikele ohtlikud. Kui mõni laev nende saare lähedale sattus ja meeskond nende laulu kuulis, ei suutnud meremehed enam pardale jääda. Igatsuse sunnil ujusid nad kaldale ning jäid viljatul saarel haledasti nälga. Hukatuslik tüliõun oli kuldõun, mille tülijumalanna Eris sokutas Peleuse ja Thetise pulmapeole, kuna teda polnud sinna kutsutud. Õunale oli peale kirjutatud: "Kõige ilusamale". Seda tahtsid endale jumalannad Athena, Hera ja Aphrodite. Kellele õun saab, pidi otsustama Paris (Trooja kuninga poeg). Iga jumalanna lubas talle midagi: Hera head abielu ja formaalset positsiooni, Athena tarkust ja kõigi lahingute võite ning Aphrodite ilusaima naise armastust. Paris valis õuna
Sireenid olid tiibadega naised või naisepeaga linnud, kes elasid ühel saarel Itaalia ranna lähedal. Algul on nad kaks või kolm lauljat, hiljem lisanduvad teised sireenid, kes lauljaid flöötidel ja keelpillidel saadavad. Sireenid olid surelikele ohtlikud. Kui mõni laev nende saare lähedale sattus ja meeskond nende laulu kuulis, ei suutnud meremehed enam pardale jääda. Igatsuse sunnil ujusid nad kaldale ning jäid viljatul saarel haledasti nälga. Hukatuslik tüliõun oli kuldõun, mille tülijumalanna Eris sokutas Peleuse ja Thetise pulmapeole, kuna teda polnud sinna kutsutud. Õunale oli peale kirjutatud: "Kõige ilusamale". Seda tahtsid endale jumalannad Athena, Hera ja Aphrodite. Kellele õun saab, pidi otsustama Paris (Trooja kuninga poeg). Iga jumalanna lubas talle midagi: Hera head abielu ja formaalset positsiooni, Athena tarkust ja kõigi lahingute võite ning Aphrodite ilusaima naise armastust
maades on lõppeks samasugused.'' Tõsi ta on, see kehtib ka nüüdisaja ühiskonna ning maailma kohta. VIII Raamat: Pime maja `'Tea siiski, et me kreetlased teenime elavat jumalat, selles suhtes erinedes mandrirahvastest, kes teenivad surnud jumalaid ja puust tehtud kujusid.''- Tõesti tore lause, mis pani mõtlema, et miks inimese ikka siiski jumalaid, kes on üldiselt vaid mütoloogilised, usuvad või on uskunud. `'Ma ei või näha, et sa haledasti määgid nagu kits ja lähed lahjaks mu silme ees ja su juuksed muutuvad takuseks nagu isase kassi kasukas jooksuajal.'' Lause meelitas oma kirjelduse osavuse ning leidlikkusega. `'Isand, süütame tõrvikud, sest valgus ei paista siit välja ja see pimedus on koledam kui allmaailma pimedus, millest keegi ei pääse, aga sellesse pimedusse oleme vabatahtlikult astunud.'' Väga huvitav lause, isiklikult leidsin võrdluse masendusega, mis on tihtipeale
Tegime kahest väikesest lausest ühe suure. Poiss ja jänes Oli ilus suvepäev. Päike paistis ja vaikne tuuleke puhus. Üks poiss kõndis metsas. Poisi nimi oli Tõnu. Tõnul oli uus vibu. Ta pidas oma uue vibuga jahti. Järsku nägi Tõnu jänest. Jänes oli valge ja pikkade kõrvadega. Ta sõi peenral porgandeid. Tõnul oli hea meel. Ta tahtis jänest vibust lasta, et temast endale lõunasööki keeta. Tõnu sihtis vibuga jänest. Kuid jänes märkas Tõnut ning hakkas haledasti nutma. Ta hakkas oma elu pärast paluma. Jänes nuttis nii kõvast, et Tõnul hakkas temast kahju. Poiss otsustas, et ei söö jänest ära. Selle asemel hakkas ta hoopis jänese sõbraks. Nad hakkasid koos mängima. Jänesel oli hea meel, et ellu jäi ja endale uue sõbra sai. Pildiseeria: Pilt 1: poiss kepsutab vibu käes metsas ringi, endal rõõmus nägu. Pilt 2: poiss seisab puu taga ja vaatab rõõmsa näoga jänest, jänes sööb peenral porgandeid.
tädile saladuse kätte all rääkis, kuid ma usun, et see ei ole enam kuigi suur saladus. Kõik teavad seda, ka lesk, kuigi ta püüab näidata, nagu ei teaks. Oh, mister Jones nõudis, et Huck peab tingimata siin olema, -- muidu ta ei saa oma suurt saladust avaldada.» «Mis saladust, Sid?» «Et Huck jälgis röövleid lese piirini. Arvan, et mister Jones lootis oma üllatusest suure numbri teha, aga ma olen kindel, et see kaunis haledasti välja kukub.» Sid itsitas väga rahulolevalt. «Sid, kas sina selle välja rääkisid?» «Oh, pole tähtis, kes see oli. Keegi rääkis, sellest on küllalt!» «Sid, siin linnas on ainult üks nii alatu inimene, et võis seda teha, ja see oled sina. Kui sina oleksid Hucki asemel olnud, siis oleksid sa künkalt alla hiilinud ja poleks kellelegi röövlitest kõssanud. Sa võid ainult alatuid tempe teha ja sa ei või näha, et kedagi hea asja pärast kiidetakse. Nii, -- mingit tänu,
su keele pealt, ja sa imed orjahigi. Tee kõrge aed meie maja ümber, osta endale rohkem sulaseid, hari maad ja korja jõukust. Ara tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku, palu taevataati ...» Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas: «Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, 13 aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada . . . rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber . . . Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama . . . ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle terve maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab! . . . » Tugev Yalmr ei rääkinud enam.. Hing lahkus õhates raugenud kehast. Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes tol ajal oli kaheksa-aastane
öelnud ning seletanud, mida ta soovib, vastati endiselt: ,,Ma magasin parajasti." ,,Palun siis vabandust, ma tulen mõni teine kord," ütles Indrek. ,,Milleks teine kord," rääkis tõre hääl seest, ,,niikuinii on mu lõunauinak segatud. Tulge sisse, mis te seal ukse taga karjute! Uks on ju lahti." Indreku sisse astudes lamas Koovi alles oma triibulise vaibaga kaetud vanas puuvoodis, mis krägises lamaja liigutades haledasti. Jalad ühes saabastega olid tõstetud jalutsi otslauale. Umbes pool tundi istus Indrek siin väikeses toas, kus valitses peaaegu ainult raamat, sest tema asus laeni ulatuval riiulil, laual, aknal, toolidel, põrandal. Igal pool! Ja kui ta tõusis, et minna, ütles Koovi: ,,Peab rohkem tööd tegema! Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor: õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus. Ja kui tuupimisest tülpite,
annaabi.ee 
