Haldjatants (1)

See teos räägib ühest teismelisest eesti tüdrukust Kristiinast, kelle elu hakkab vähehaaval käest minema. Kõik saab alguse sellest, kui ta isa leiab uue naise ning Kristiina jääb koos oma ema ja väikese õega. Ema hakkab aga tihti joomas käima ning ei hoolitse enam koduste asjade eest. Kristiina peab hoolitsema õe eest, ostma kõrvale pandud rahade eest toitu ning saama samas ka oma asjadega hakkama. Talle on toeks tema sõbranna Triin, kellele ta aga ei taha oma muredest rääkida, sest Triinu elu on liiga täiuslik, et teda mõista, ning sõber Argo , keda ta ei taha oma probleemidega koormata, sest tol on neid endalgi palju. Tal on ka poisssõber Sven, kes talle väga meeldib, aga kellest ta hoiab eemale pärast seda, kui too on näinud tema ema purjus peaga, sest ta arvab, et Sven ei taha olla koos joodiku lapsega. Nõnda hakkavad kuhjuma kõik mured, kuni Kristiina ema satub haiglasse, raha on otsas ja Kristiina jääb poes vahele nukuvargusega, sest ta väike õde usub nii siiralt, et jõuluvana toob talle selle nuku ning Kristiina ei taha, et ta õde peaks pettuma.
Kristiina on üldiselt tubli ja korralik tüdruk, tal on koolis head hinded ja ta käitub enamasti hästi. Talle ei meeldi, kui kellelegi tehakse ülekohut või käitutakse halvasti ja kakeldakse, näiteks kui Argot süüdistati raha varguses, kuigi ta ei olnud tegelikult milleski süüdi ja seda tehti ainult kiusu pärast, siis sai Kristiina pahaseks ja kutsus ruttu Sveni appi. Ta ise vastab aga alati samaga, kui keegi talle halvasti ütleb või norima tuleb. Ta on abivalmis ning hea südamega. Ta oskab ka lastega käituda ja vastutada oma väikese õe, enda ja isegi oma ema eest, näiteks ostis ta alati ise süüa, pani raha kõrvale ja maksis õe lasteaia arvegi ära. Ta jõuab teha palju asju korraga ning on väga täiskasvanulik, kuigi ta tahaks olla hoopis tavaline laps ja teha tavalisi asju, mida temavanused teevad.
Triin on samuti hea õpilane ja korralik tüdruk. Ta on väga aktiivne, võtab paljudest asjadest osa ning korraldab väiksematele klassidele igasuguseid üritusi. Ta suudab alati rahulikuks jääda ja ka teisi rahustada. Ta tavaliselt ei solvu ega vihastu, näiteks kui ta tahtis Kristiinat aidata, aga too talle vaid nähvas, et otsigu talle uus ema, ei saanud ta pahaseks, vaid oli ainult natuke hämmingus. Ta saab aru, kui kellelgi on mure ning ta oskab peaaegu alati kuidagi aidata ja midagi head öelda. Ta saab alati aru, millele Kristiina parajasti mõtleb. Ta ema on psühholoog ning ta on päris palju oma emalt õppinud.
Sven on kena ja pikk poiss. Ta on sõbralik ja tore, ta on küll suhteliselt populaarne, aga talle ei meeldi lahendada asju vägivallaga, nagu teistele poistele meeldib. Ta on tark ja talle meeldib võistelda ning olla teistest parem. Ta käib ka karate trennis, aga seda ainult selleks, et ennast vormis hoida ning osata kaitsta ennast, kui kunagi vaja läheb. Üldiselt talle kaklemine ei meeldi. Ta ei vaata tüdrukuid selle järgi, kui ilusad nad on, teda huvitab rohkem nende iseloom ning ka seetõttu on ta teistest poistest erinev. Tal on väike õde ja vend ning ta saab väga hästi lastega läbi. Ta on hea ja abivalmis ning suhteliselt mõistev inimene.
Kuigi selles raamatus oli ka ilusaid hetki, oli see enamjaolt siiski suhteliselt kurb, sest mured aina kuhjuvad ja tundub, et ei ole enam mingit väljapääsu ja lahendust nendele probleemidele. Õnneks on lõpp väheke helgem ja lootustandvam. Teoses ei ole eriti kirjeldusi, pigem on rohkem tegevust ja emotsioone. Autor eelistab rohkem kõnekeelt ning teos on kirjutatud peategelase (Kristiina) mõtisklustena. Autor näitab oma suhtumist toimuvasse peategelase mõtete ja arvamuse kaudu.
Minu arvates on see raamat väga hästi kirjutatud, sest see on väga kaasahaarav, nii et ka lugeja saab elada sisse kõigesse, millest selles raamatus juttu on. See on ka väga huvitav ja räägib probleemidest, mis on tänapäeval väga levinud ja millele on raske abi leida. Teosest võib leida päris mitu sõnumit, millest kindlasti üks on see, et tuleb märgata enda ümber olevate inimeste muresid ja raskusi ning neid aidata, ning teine, et see, millises peres sa oled sündinud (nt joodiku lapsena), ei näita üldsegi, milline sa oled. Samuti kaob ka seda lugedes ära isu viriseda oma elu ja väikeste murede üle, nagu me seda tihti teeme, sest need tunduvad järsku nii tühiste ja naeruväärsetena. Kindlasti leiab iga inimene sellest raamatust erineva sõnumi ja ma usun, et see raamat sobib lugemiseks eelkõige noortele, aga seda võivad ka lugeda täistkasvanud.