rohkem elamist väärt, kui on olemas mingisugune pääsetee siit maailmast. Harry suutmatus oma sisemusega toime tulla viis ta masendavasse olukorda, mille käigus ta eemaldus muust maailmast. Enesevihkamine on võrdne egoismiga, mis kutsub esile isoleeritust. Ta püüdis elust otsida kõrgemat tähendust , kuulas Mozartit, kirudes raadio ebaperfektsust, suutmata elada lihtsalt ning tunda rõõmu dzässmuusikast, tantsimisest ja armastusest. Harry on otsustanud, et tuleb minna koju habemenoa järele ning oma elu lõpetada, kuid hirmust eelsesva ees tuigerdab ta mööda linna ning satub baari, kus ta kohtab Herminega. Harry tunneb, kuidas Hermine mõistab teda ning täites tütarlapse soove, üritab ta sulanduda ümbritsevasse keskkonda. Ta õpid ära tantsimise, mis oli varem täielikult mõeldamatu, kohtub Pabloga ning kohandub saksofonimänguga, Maria õpetab teda meelelistest naudingutest uuesti rõõmu tundma.
Hermine hakkas Harry juures käima ja õpetas talle tantse. Harry tantsis hotell ,,Balance`is" ilusa tüdruku Mariaga ja tundis sellest tantsust erutust. Hermine arvas, et Harry peaks mõne eriti ilusa tüdrukuga magama. Harry arvas, et on liiga vana mees, kuid Hermine nimetas teda poisikeseks. Harry tundis end eelmise elu reeturina. Kui poleks Herminet pidevalt tema kõrval, oleks ta kohe naeruväärsed elumehekatsetused sinnapaika jätnud. Siiski mõtles ta aeg-ajalt habemenoa peale. Oli võitlus vana Harry ja noore Harry vahel. Hermine kaudu tutvus ta saksofonimängija Pabloga, kes tal ka kokaiini tõmmata lasi. Kui Harry ühel õhtul koju jõudis, leidis ta oma voodist Maria, kellele Hermine võtme oli andnud. Hiljem rääkis Maria, et tema ja Herminesugused naised on pärit vaesest perest, on meeste armukesed ja elavad nende kulul, nad elasid üksnes armastuse pärast. Maria jutustas Pablost, ilmselgelt armastas ta ka Pablot väga
Preili kargab püsti; Jean vahetab kuue. Läheb kõnetoru juurde; koputab ja jääb kuulama. Krahv nõuab saapaid ja kohvi poole tunni pärast. Julie on muserdatud. Palub, et Jean teda käskiks tegema ükskõik mida. Et ta kuuletub nagu koer. Jean ütleb, et kui krahv käsiks tal endal kõri läbi lõigata ss ta teeks seda jalamaid. Päikesevalgus on nüüd langenud põrandale ja valgustab Jeani. Ta hõõrub käsi, nagu soojendaks neid tule ääres. Võtab habemenoa ja pistab selle Juleiele pihku ning sositab talle midagi. Julie tänab ning ütleb, et läheb nüüd puhkama. Jean ütleb, et Julie pole enam esimene, vaid viimane. Preili astub täis otsustavust uksest välja. Lõpp.
E4: Kassil on kas hea olla või ta on näljane. J2: Kass on näljane. 4 p. 4. Miks võib tekkida segadus, kas mingit väidet seletatakse või põhjendatakse? Too näide. Kuidas sel juhul kindlaks teha, millega on tegemist (seletamise või põhjendamisega)? (3 p.) Segadus võib tekkida, kui väitleja hakkab uute väidete lisamise asemel olemasolevaid lahti seletama. Näide: S:"Inimesed arvavad, et jumal on olemas. Occami habemenoa järgi ei ole jumala olemasolu loogiline. Järelikult inimesed, kes arvavad , et jumal on olemas, ei kasuta loogikat." G: "Nad ei arva, vaid teavad, et jumal on olemas. Nemad on oma seisukohas sama veendunud kui sina enda omas." S: "Tahad väita, et jumala olemasolu on fakt?" G: "Ei, aga sa ise tead, et jumalat pole olemas. Kujuta ette, et keegi väidabki, et jumal on olemas. Sa ju naeraks ta välja? Neil on täpselt sama tunne, kui sina ütled, et jumalat pole olemas."
Tema väitel pole võimalik demonstreerida mõistuse abil selliseid usudoktriine nagu jumalike atribuutide loomus, loomine ja eriti hinge surematus. Sellised uskumused toetusid üksnes ilmutusele. Ta oli üks peamisi ja võib-olla suurim nominalismi kaitsja, eitades universaale - s.t omaduste eksistentsi sõltumatust neid omavatest asjadest. Me ei vaja selliseid asju, seletamaks maailma ja meie aistinguid sellest, järelikult (Ockhami habemenoa järgi) ei peaks me neid oma teooriatesse hõlmama. Nagu enamiku taoliste vastuolude puhul, ei eitanud Ockhami realistidest vastased loomulikult Ockhami habemenuga, nende arvates lihtsalt on sellised asjad nagu universaalid maailma mõistmiseks vajalikud. Kontseptualism Nominalistide ja realistide vahele kujunes ka nn vahendusvool, mis püüdis siduda mõlemat äärmust. Nad tunnustasid koos realistidega, et üldmõiste moodustab iga eseme tõelise
mitmete ja mitmete tegevustega, ei mahu nad kõik sellesse referaati. Püüan piirduda eelkõige just kirjeldamisega, et näidata nende jaoks täiesti harjumuspärast elukeskkonda. 3 ORJAPIDAJAD Orjapidajate hulgas oli nii kaupmehi, riigimehi kui kohtunikke. Jõuka orjapidaja juurde tuli juba varahommikul juuksur (tõusti koos päikesega), et ajada peremehe habet. Nüri habemenoa tõttu oli valusa toimingu tagajärjeks tihti armiline nägu, aga parata polnud midagi, kuna kombed nõudsid ohvreid. Hommikusöögi ajal tulid kõik majalised peremeest tervitama ning seejärel pöörduti oma tegevusala juurde. Keskpäeval katkestati töö, et lõunastada, võimaluse korral tukastada ja seejärel suunduda termi (tolle aja saunad) või minna jalutama (Palamets 1976). Päeva põhiline söögikord oli õhtul koos külalistega ja see kestis mitu tundi. Orjapidajad
välja pakutud eristust usu ja mõistuspärasuse vahel ning hakkas püüdlema viimase poole. Occam uskus, et asjade seletamisel ei ole vaja teha mitte mingeid ebavajalikke, üleliigseid oletusi või püstitada eeldusi teisisõnu, kõik seletused tuleb alati hoida nii ,,kitsidena" ehk lihtsatena kui vähegi võimalik. Arusaam, et asjasse mittepuutuvad oletused tuleks seletustelt ja argumentidelt ,,ära lõigata", sai tuntuks kui Occami habemenoa printsiip. Occam kasutas oma ,,habemenuga" debatis, mis puudutas universaalide olemasolu. Nimelt uskusid mõned õpetlased, et eksisteerivad universaalsed ideed või printsiibid ning et indiviidi empiirilised kogemused on kõigest nende universaalide ilmingud või manifestatsioonid neid filosoofe nimetati realistideks. Vastupidisel arvamusel olevaid õpetlasi neid, kes arvasid, et niinimetatud universaalid
Kuulsaim autor on kahtlemata katoliikliku teoloogia alustala Aquino Thomas, kes vaatamata hulgale ratsionaalsetele jumalatõestustele printsiibil, et miski ei saaks olla olemas, kui poleks alguspunkti, kirjutas otseselt loogikast siiski ainult kaks vähetähtsat teost. Keskaegse loogika hiilgeajaks loetakse 14. sajandi esimest poolt ja keskusteks Oxfordi ning Pariisi Ülikooli. Esimeses kirjutas William Ockhamist (1285-1347), tuntud kui``Ockhami habemenoa'' printsiibi autor, mõjuka Summa logicae. Samuti Oxfordiga seotud Walter Burley teos De puritate artis logicae oli Ockhami suhtes ülikriitiliselt meelestatud. Mõjukaim selleagne Pariisi loogik oli Jean Buridan. 2.3 Loogika pärast Renessanssi: 16. sajandist 19. sajandi keskpaigani Renessans tähendas loogika jaoks lahtiütlemist keskaegsest, otse Aristoteleselt lähtuvast skolastilisest loogikast. Hakkas sündima uus, matemaatikaga sidet leidev sümboolne loogika
annaabi.ee 
