Kuna kohalikud rahvusliku liikumise eestvedajad kartsid, et ajaleht võib minna ükskõiksete ringkondade kätte, ostsid nad selle ära ja kutsusid toimetajaks Jaan Tõnissoni (1868-1941?). Tõnisson oli õpinguaastatel Tartus olnud Eesti Üliõpilaste Seltsi president ja teinud ka kaastööd "Postimehele". Ta suundus vahepeal Venemaale ametniku tööd tegema, kuid nüüd oli ta tagasi, et võidelda rahvusliku liikumise eesotsas. Ta sattus kiirelt sõnavahetusse venestuse pooldaja Ado Grenzsteiniga. Viimane oli sunnitud varsti Venemaale pagema. Kiirelt suutis ta muutuda ebapopulaarseks ka baltisaksa aadlite hulgas. Tõnissoni pooldajaid hakati nimetama aatemeesteks, sest nad uskusid, et eestlaste rahvuslik eneseväärikuse tõus on võimalik just kultuuri ja hariduse edendamise kaudu. Nemad moodustasid nn mõõduka tiiva. 1901. aastal tekkis Tõnissonile konkurent samuti õigusteadust õppinud Konstantin Pätsi (1874-1956) näol, kes hakkas Tallinnas toimetama ajalehte "Teataja". Tema
· Tõnissonil õnnestus lubatu ja lubamatu piiril balanseerides asuda õhtutama mõtet, et ka väike rahvas on lõpuks ikkagi rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Niisiis edendagem kultuuri, edendagem eesti elu! · Tartust lähtuvat uue lootuse puhangut on hakatud nim ,,Tartu renessansiks ". Selle säravaimaks ilminguks oli Tõnissoni ajakirjanduslik duell Grenzsteiniga väikerahvaste saatuse küsimuses, kus Tõnisson väikerahvaste eluõigust kaitses ja grenztein seda mõttetuks pidas. Grenzstein, tundes, et hakkab alla jääma, üritas salakaebuste abil Tõnissoni ja tema lehte kõrvaldada, kuid see ei õnnestunud. Rahvuslikult meelestatud haritlased ja loomeinimesed jätkasid ,,Postimehe" ümber koondumist ning 1901.a andis Grenzstein alla.
Jaan Tõnisson (21.dets.1868-1941) sündis Viljandimaal rikkas peres. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning samal ajal oli EÜS-i esimeheks. Tegutses ,,Postimehe" toimetaja ning siis läks Venemaale kohtuametnikuks. Tagasi tulles Tartusse, koondas ta ,,Postimehe" ümbert rahvuslikult meelestatud haritlased. Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestumise kui saksastumise vastu. Sellega seoses tekkis 'sulesõda' Ado Grenzsteiniga, kes oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Nõudis emakeelset kooliharidust. Sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule. Tõnisson nõudis eestlastele poliitilise ja majandusliku alal üheõiguslust. 1902. Aastal valiti Tõnisson Tartu linnavolikokku. Tõnisson ja tema mõttekaaslased kõnelesid avalikes kohtades eesti keelt, mõne aja möödudes muutus see tavaliseks. ,,Postimehes" ei
(S.Õispuu 1992) 1870. aastal loodi Eesti Üliõpilaste Selts, mis oli haritlastele üks tähtsaimaks kooskäimiskohaks. Seltsi keeleks oli eesi keel, mis oli tolle aja jaoks küllaltki haruldane. (õpik) Selles seltsis pühitseti ka 1884. aastal Otepääl sisse sini-must-valge lipp. Selles esindas tähtsaimat osa V.Reiman (1861-1917). Reiman pööras suurt tähelepany rahva eneseteadvuse ning tegevusjulgestuse arendamisele ning selle tõttu algatas ta ka koos A.Grenzsteiniga massiliselt karskusseltse. (S.Õispuu 1992) 3.1.5.Suurmärgukiri 1881. aastal esitas C.R.Jakobson saadikutele allakirjutamiseks nn. Suurmärgukirja. Seal olid kokku võetud ajalehe "Sakala" nõudmised, milleks olid üldjoontes eestlastele laiemate õiguste tagamine. Saadikud kirjutasid märgukirjale alla ning see anti üle keskvõimule. Ainuke, kes keeldus sellele alla kirjutamast oli J. Hurt kuna talle ei sobinud palvekirjas esitatud koolisüsteemid. Sellega langes kõvasti J
1896. aastal asus Postimeest toimetama Viljandimaa taluniku peres sündinud ja Tartu ülikoolis juristihariduse omandanud Jaan Tõnisson (1868-1941?), kes koondas ajalehe juurde rahvusmeelseid haritlasi (Villem Reiman, Oskar Kallas, Karl August Hindrey, Peeter Põld jt). Uue toimetaja juhtimisel tõstis Postimees kübile eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamise, astudes jõuliselt välja nii venestamise kui ka saksastamise vastu. Puhkenud sulesõda venestamist pooldanud Ado Grenzsteiniga suurendas Postimehe populaarsust ning lõppes Grenzsteini lahkumisega kodumaalt. Sama ägedalt ründas Postimees ka baltisakslaste ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust. Näitamaks eeskuju, kõnelesid Tõnisson ja tema aatekaaslased linna tänavatel, kohvikutes, ärides ja teistes avalikes paikades demonstratiivselt eesti keelt. Postimees üritas sekkuda ka poliitikasse, esmajoones muidugi kohalike asjade
Sellegipoolest õnnestus Tõnissonil lubatu ja lubamatu piiril balansseerides asuda õhutama motet, et ka väike rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Tema eestvõttel rajati 1902. a esimene eestlaste krediidiasutus Eesti Laenu ja Hoiuühisus. Tartest lähtuvat uue lootuse puhangut on hakatud nimetama "Tartu renessansiks". Selle säravaimaks ilminguks oli Tõnissoni ajakirjanduslik duell Grenzsteiniga väikerahvaste saatuse küsimuses, kus Tõnisson väikerahvaste eluõigust kaitses ja Grenzstein seda mõttetuseks pidas. Grenzstein, tundes, et hakkab alla jääma, üritas salakaebuste abil Tõnissoni ja tema lehte kõrvaldada, kuid see ei õnnestunud. 1901.a andis G alla. Pats ja pragmaatiline suund Kui Tõnisson rõhutas rahvuse kultuurilist edenemist, siis Tallinnas kujunenud ringkond, mis koondus 1901
Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda: · Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased. Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii baltisakslastega kui nt Grenzsteiniga). Nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Oma toetajatena nähti eeskätt jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust. · Konstantin Päts (1874-1956) ja Tallinna radikaalid. Päts asutas 1901.a Tallinnas ajalehe "Teataja" Tema kaastöölisteks olid nooremad ja vihasemad mehed Jaan Teemant, Anton Hansen Tammsaare jt. Nad pidasid tähtsaimaks eelkõige eestlaste majandusliku olukorra parandamist ja leidsid, et võitluses baltisakslaste vastu võib
Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda: · Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased. Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii baltisakslastega kui nt Grenzsteiniga). Nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Oma toetajatena nähti eeskätt jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust. · Konstantin Päts (1874-1956) ja Tallinna radikaalid. Päts asutas 1901.a Tallinnas ajalehe "Teataja" Tema kaastöölisteks olid nooremad ja vihasemad mehed Jaan Teemant, Anton Hansen Tammsaare jt. Nad pidasid tähtsaimaks eelkõige eestlaste majandusliku olukorra parandamist ja
annaabi.ee 
