Giovanni Bocaccio (0)

Giovanni Boccaccio
1313 - 21.detsember 1375
Giovanni Boccaccio sündis Firenze kaupmehe Boccaccino vallaslapsena Pariisis. Prantslannast ema suri varsti. Isa tuli tagasi Firenzesse, tunnistas ta oma pojaks ning abiellus uuesti. Õige varases eas paistis poiss silma oma luulekalduvustega, isa aga soovis temast teha kaupmeest ja saatis ta üsna noorena Napolisse ühe sõbra poole kaubanduslikku praktikat õppima. Pärast kuueaastasi kasutuid õpinguid selgus, et Giovannist kaupmeest siiski ei saa ning isa soovil astus ta õppima õigusteadust. Needki õpingud ei köitnud tulevast kirjanikku, kuid alles pärast isa surma võis ta anduda kirjandusele. Algul kirjutas Boccaccio Dante ja Petrarca eeskujul tundeluuletusi, küll vähema osavusega, kuid inimlikult, kirglikult. Noormees oli kakskümmend kolm aastat vana, kui ta kohtas üht aadlidaami, kellesse armus ning kelle ta jäädvustas oma loomingus väljamöeldud nime Fiametta all. Eriti hästi õnnestus Boccacciol jutustus "Fiametta", mis oli renessansi esimene uueaegne armastusromaan. Teoses kujutatakse kõrgest soost napollanna Fiameta ja noore Firenze kaupmehe Panfilo armastust ning selle traagilist lõppu. Kümne sajandi jooksul enne Boccacciot ei olnud kirjutatud midagi sellelaadilidt. Naisi võidi jumaldada ja ülistada, kuid keegi polnud püüdnud kujutada nende hingeelu . Boccaccio tõi esimesena naise maa peale. Kuida Boccaccio õnnepäevad lõppesid varsti. Fiametta hülgas ta ning kirjaniku vaimustuse sekka hakkas ta kostma kurbi ja kaeblikke noote. Armastuse idüll oli kestnud vaevalt kolm aastat. Ajavahemikul 1340-1350 elas Boccaccsio poliitiku ja diplomaadi elu. 1350. aastal kohtus ta esmakordselt Petrarcaga. Kahe suure humanisti tutvus muutus peagi lähedaseks sõpruseks. Eriti sidus neid vaimustatud austus antiikkultuuri vastu. Vahepeal valmis Boccacciol rida teduslikke töid, mille tase tõendab, et ta oli saanud küllaltki mitmekülgse teadusliku ettevalmistuse filosoofias, ajaloos, füüsikas ja astronoomias. Aastail 1348-1353 lõi Giovanni Boccaccio sajast novellist koosneva kuulsa "Deakameroni". See oma mahlakuse, eluläheduse, inimtüüpide külluse poolest otse võrratu teos võimaldab pilku heita Itaalia 14.sajandi ühiskonda. Boccaccio ei olnud realistliku novelli looja, ta tõstis selle teisele, hoopis kõrgemale tasandile . "Dekameronis" on kesksel kohal inimene. Kirjanik usubkindlalt tema headusse ja arenguvõimesse. Boccaccio ideaal on mitmekülgselt arenenud inimene. Ta peab olema tark ja haritud, kuid ka ühtlasi ka osav, vahva , tugev ja kauni välimusega. Seejuures pole need iseloomulikud ainult meestele vaid ka naistele. " Dekameron " oleks nagu kirjutatud naistele. Boccaccio ütleb eessõnas, et kui naised kannatavad armuvalu käes, siis ei pääse nad süngetest mõtetest, sest neil pole seesugustelõbustuste võimalusi nagu meestel, kes lahutavad oma kurbust küttimise, kalastamise, ratsutamise, kauplemisega. Boccaccio on "Dekameronis" täielikult muutnud abielutruuduse käsitlust. Oma viimased eluaastad põhendas Boccaccio Dante teoste uurimisele ja kommenteerimisele. 1373.aastal sai temast Itaalia esimene dantoloogiakateedri juhataja. Ühtlasi asus ta kirjutama Dante elulugu, mida surm ei võimaldanud lõpuni viia. Eesti lugejale on kättesaadav "Dekameron"(1957) Johannes Semperi tõlkes ning katkend jutustusest "Fiametta" ("Renessansi kirjanduse antoloogia", 1984) Aleksander Kurtna tõlkes.