See jõudis lõpule Soomes, Tsehhis, Slovakkias, Horvaatias ja Baltimaades ning üsna kaugele Ukrainas ja Valgevenes. Kultuurielu kiiret arengut oli tunda kõikjal, kuid teistest paistsid rohkem esile Venemaa ja Hispaania: Venemaal - nn hõbeajastu kirjandus (Aleksander Blok, Andrei Belõi, Dmitri Merezkovski jm). Vene hooajad - S. Djagilevi poolt korraldatud Vene artistide esinemised välismaal. Hispaanias maailmakuulsuse saavutavad mitmed kirjanikud (Miquel Unamuno, Jose Ortega y Gasset), poeedid (Juan Ramon Jimenez, Federico Garcia Lorca) ja kunstnikud (Pablo Picasso, Salvador Dali)
välja kirjutada oma mure. Neid vaevab mure Vana Euroopa pärast, mis ei pruugi enam olla nii kõrgekultuuriline peale põgenike vastuvõtmist. Nad ei saa aru, miks Vana Euroopa inimesed sellel toimuda lasevad ja seda ei pidurda. Samas seisab Alam-Kolkaküla nagu teisedki Eesti väikeasulad silmitsi ka noorte lahkumisega ja rahvaarvu vähenemisega. Brüsseli kaudu tuuakse välja üle vindi keeratud ametnike arvamust. Ograc van der Velde ja tema noorem kolleeg Janosz Securitate y Gasset on Euroopa Liidu ametnikud. Nemad arutavad Ida-Euroopaga seonduvaid teemasid. Nad teevad selge vahe Ida-Euroopal ja ülejäänud Euroopal. Neid paneb muretsema ka suurenev rahvuslusliikumine ja nad peavad plaani, kuidas seda takistada. Hiljem palkavad nad kahesoolise Mia Muhhini (teise nimega Pedro Ylgem) ja saadavad ta spioonina Eestisse, et koguda infot rahvusmeeleolude kohta. Mia Muhhin on justkui tulevikuinimene, kellel on kaks sugu, kes seab kahtluse alla antiikaja
aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tunnen pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus zanris. Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti Talvikut eesti Baudelaire'iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla Järvel. Vana Charles seevastu oma hapraid poeedikäsi küll vaevalt iial mullaseks tegi... Teatava ettevaatlikkusega söandaksin arvata, et Talviku erinevad tahud siiski
vaimse ja materiaalse, humanismi ja rahvalikkuse, traagilise ja koomilise süntees nii täiuslikult nagu ainult järgnevate aegade üksikuis suurimates teostes. Cervantesel oli mõndagi öelda nii neile, kes järgisid vitaalset ja maalähedast filosoofiat, kui ka intellektuaalsema, vaimsema joone pooldajaile. XX sajandil on cervantesliku sünteesi kujundlikult kokku võtnud hispaania filosoof José Ortega y Gasset: "Cervantes ei ole lakei ega isand, Cervantes on inimene. "Cervantese filosoofia ei nähtu niivõrd tema tegelaste kõnedes - olgugi see tasand mõjukas - kui "Don Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund (kunst). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt antud, valmisolev, vaid ilmub
(tõenäoliselt konsul) Otsustas minna vabasurma, ilmselt oli tegemist ka õnnetu armastusega. Põhiliselt esseist, kuigi on ka teisi kirjanduslikke katsetusi. ,,Ideario espanol" Ka väljaspool Hispaaniat huvi äratanud teos. Suhtles ka Unamunoga. Nende kirjavahetuse mõtted on säilinud. Ühine mure on Hispaania ajalooline saatus. ,,Cartas finlandesas" ja ,,Hombres del norte"- kaks esseed. Peamised filosoofid on selles põlvkonnas Miguel de Unamuno ja Jose Ortega y Gasset. Hakatakse maailmas vaatama rohkem üle Prantsusmaa. 98.aasta põlvkonna suurimad luuletajad on Antonio Machado ja Juan Ramon Jimenez. Tähtsaimad romaanikirjanikud on Unamuno, Pio Baroja, Valle-Inclan, Azorin, Pereznde Agala, Miro. Hispaania kirjanduse plahvatuslik uus tõus. Unamuno sündis 1864, Juhan Liiviga ühel aastal sündinud. Suri kodusõja vallandumise aastal. Baski päritolu. Õppis Madridi ülikooli filosoofiat ja keeli õppima. Õpetas hiljem mitmeid aineid ülikoolis
madala, vaimse ja materiaalse, humanismi ja rahvalikkuse, traagilise ja koomilise süntees nii täiuslikult nagu ainult järgnevate aegade üksikuis suurimates teostes. Cervantesel oli mõndagi öelda nii neile, kes järgisid vitaalset ja maalähedast filosoofiat, kui ka intellektuaalsema, vaimsema joone pooldajaile. XX sajandil on cervantesliku sünteesi kujundlikult kokku võtnud hispaania filosoof José Ortega y Gasset: "Cervantes ei ole lakei ega isand, Cervantes on inimene. "Cervantese filosoofia ei nähtu niivõrd tema tegelaste kõnedes - olgugi see tasand mõjukas - kui "Don Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund (kunst). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt antud, valmisolev, vaid ilmub üksnes sügavaimast vastuolust, romaani kangelaste enda vastuolulise
mittetulunduslikud, valitsusvälised ühendused (ehk 3. sektor.) tihti: meedia, usuühendused, ametiühingud, naabruskonnad, koolid, ülikoolid mõnikord: kooperatiivsed ja väikeettevõtted, kohalikud omavalitsused, poliitilised parteid, perekond, => st. tõmmatakse ühelt poolt piiri riigi, teiselt poolt ärielu, ja kolmandaks veel eraelu suunas. Piiri aga pole järsud -k/ü kui vastuseis masside osalemise ja mõju eest (totalitarismi uurija Hanna Arendt, masside uurija Ortega Y Gasset) - teiselt poolt eliididemokraatia vastu (Schumpeter: demokraatia miinimumdefintsioon aitab juhte vahetada) Nendest mõlemast tulenevalt taaselustumine 80ndatel: - NLiidu lagunemise kontekstis (Solidarnosc, Eestis ja mujal rohelised): inimesed (ühiskond) vs riik -Lääne-Euroopas ja Ameerikas: eliidi võimu ja manipuleerimise vastu. Lõuna-Ameerika revolutsioonides: populismi, klientalismi ja kaose vastu
Massikultuuri omadused - sensatsioon ilma pühendumuseta, kohene, maitsetu. Andke publikule seda, mida ta tahab. Midda rohkem inimene saab lihtsaid vastuseid ja 4 stimulatsioone lihtsast, madalaima ühisnimetajaga kultuurist, seda vähem oskab ta reageerida väljaspool seda kultuuri kuidagi muudmoodi. T.S. Elliot: reklaam töötab inimeste peal kõikide muude kanalite kaudu kui intelligents. Tõepoolest, elitism on omane - Nitetzsche, Jose Ortega y Gasset, Ezra Pound jaoks on mass midagi muud kui hea ja oma rahvas. Industrialiseerimine nühib tipud, see on masstootmine, mis häitab kultuuri. Tsivilisatsioon hävitab kultuuri. Erinevuaste asemel on kaubad. Adorno ja Horkheimer (1979): ,,massikultuur" ei ole hea sõna, selle asemel tuleb kasutusele võtta ,,kultuuritööstus", sest see asetab süü firmade ja tööstuse õlule. Selle asemel peaks iga inimene teadma, kui ta on massi osa. Kultuur on kadunud, kuna
annaabi.ee 
