Friedebert Tuglas - Inimese vari (0)

Inimese vari
Maret oli vana naine, kes elas üksinda onnis jõe ääres. Ta poeg oli läinud 7 aasta eest sõtta ning Maret veetis oma päevi mõeldes vaid pojale ja sellele, ega ta ole haavatud või hoopis surnud.
Ometi hakkas üha enam sõdureid minema üle jõe ning Maret mõistis, et sõda hakkab jõudma lõpule. Kord sõudis ta ühe soldati üle jõe. Too küsis ta nime ning seejärel ulatas talle ühe väikese kukru, öeldes, et Mareti poeg palus selle edasi anda. Maret muutus väga ärevaks ning hakkas poja kohta pärima. Soldat ütles, et ta on elus, kuid tal läks halvasti – nimelt pomm olevat põletanud ta näo ning nägu on pisut must.
Seejärel suundus Maret koju ning vaatas kukrut. Seal oli raha – mõned omamaa ja mõned võõrad rahad . Maret mõtles, et pojal pidavat siis eriti palju raha olema, et usaldas selle esimese ettejuhtuva kojusõitja kätte.
Teades, et poeg on elus, sai Maret sellest suurt innustust juurde. Nüüd ootas ta juba poega koju. Raha plaanis ta samuti alles hoida poja kojutulekuni.
Ühel ööl ärkas Maret üles, sest kuulis nagu kauget appihüüdu. Ta jooksis õue ning sai aru, et see tuleb teiselt poolt jõge. Ta võttis paadi ning sõudis teisele kaldale. Kaldal istus sõduririietes mees, kes oigas valus – ta põlved olid verised ning ta ei saanud kõndida. Kuuvalguses nägi Maret, et ta nägu on täiesti mustaks põlenud. Ta sai aru, et see on tema poeg ning aitas ta paati.
Kodus pani ta poja kohe voodisse pikali ja hakkas tema eest hoolitsema. Poeg ei rääkinud suurt midagi, ainult sonis mingit ebamäärast teksti. Ühtäkki tõusis ta istuli ja küsis äkitselt, et kus ta kott on. Maret pani koti voodijalutsisse.
Edasistel päevadel Maret hoolitses poja eest väga palju. Kord kui poeg magas, uuris Maret ta kotti ning nägi seal palju raha ning osasid asju, mida ta oli pojale sõtta kaasa andnud.
Vahel jäi Maret suvaliste möödaminejatega juttu vestma. Räägiti, et sõda on läbi saamas, ent vähesed sõdurid jõuavad elusalt koju. Mõni aeg tagasi oldi metsast leitud alasti mehe laip , kelle nägu oli tundmatuseni purustatud . Maret tundis salaja heameelt, et tema poeg oli jõudnud siiski elusalt koju, saab terveks ning elab õnnelikult edasi.
Järgmisel päeval aga poeg suri. Maret oli täielikult muserdatud. Peagi toimus poja ärasaatmine kirikus. Matustel istus ka üks tundmatu mees, kes hakkas Maretiga rääkima. Ta rääkis, et Mareti poeg oli ta sõber ning nad lootsid mõlemad terveks saada ning alustada oma eluga. Teda ennast söövat raske haigus, kuid ta ei mõistnud, miks Mareti poeg oli surnud enne teda.
Maret vastas talle, et poeg oli haavatud, kuid mees ütles, et ta haavad olid juba ammu paranenud ning nägu oli vaid meelekohast ja põsest pommist veidi lillakas.
Hiljem mõistis Maret, et see mees oli see sama, kelle ta oli üle jõe sõudnud.
Maret lahkus surnuaiast, istus paati ning ei suutnud isegi aerutada. Vesi viis teda tundmatus suunas. Ta ei mõistnud, keda oli armastanud ja kelle eest hoolitsenud. Tegelikult oli see ju mees, kes tema tegeliku poja metsas paljaks röövis ja tappis.