SOLFEDZO ÕPPESISU Õpetuse eesmärgiks on arendada õpilastes sisemist kuulmist, intonatsiooni täpsust, lauluoskust, muusikalist kirjaoskust, analüüsivõimet. Aine õpetamise käigus tuleks arendada järgmisi oskusi: I. Laulmine 1. Laulmiseks vajalikud algteadmised: hingamine, fraseerimine, intonatsiooni puhtus, väljendusrikkus. 2. Astmetaju arendamine. Astmete tabamine astmetabelil: noodinimedega, vabalt valitud silbil, astmenumbritega ja/või astmenimedega. Laulmine noodijoonestikult rändnoodi järgi. 3. Heliredeli laulmine: tervikuna, tetrakordide kaupa, erinevates taktimõõtudes, rütmiseeritult, kaanonina. 4. Solfedzeerimine. Harjutuste laulmine sõnadega ja/või noodinimedega. Õpitud harjutuse transponeerimine. Õpitud harjutuse laulmine peast. Tundmatu harjutuse
kinnitub väikese torukese kaudu pillitoru külge. Pillitorul on augud ja klapid - nende abil õhusamba pikkust reguleerides saab pillimees muusikapalasid mängida. Oboel on madalama häälega vend - inglise sarv. Õiged algteadmised oboe mängimisel: kehahoiu ja käte asetus, sõrmede ja keele koostöö, sügav hingamine, õige huulte asetus ja täpne trosti suhuvõtmine, õhu toe kasutamine, oboe häälestamine, puhas intonatsioon ja selle parandamise võtted mängu ajal, fraseerimine ja vabalt musitseerimine, lihtsamate strihhide kasutamine, enese kuulamine. Oboe on puupuhkpillidest kõige väiksema mänguulatusega pill. Tema valmistamiseks käsutatakse kas musta puud (eebenipuud) või tehismaterjali (eboniiti). Oboe kõlatorus on 16-22 sõrmeava. Kõlatoru lõpeb laieneva kõlalehtri-ga. Nii klarnetil kui ka oboel kaetakse osa avasid sõrmedega, ülejäänud klapisüsteemi abil. Oboe tunneb ara peenikese õlekõrretaolise huuliku
Teev free jazzi, ei võta oma bändi harmooniainstrumenti. Viimasel eluperioodil mängib sopransax-i 60-te keskpaiku on maailma juhtivamaid jazzmuusikuid. Töötas välja oma harmoonilise süsteemi (palju kaldumisi ja kiirelt). Tema harmoonia C-As- E-C Liigub oma komponeeringutes vabalt ühest helistikust teise. Uudne sound. Saavutab rahva poolehoiu näitena paheline inimene tubli mees. Valdas vabalt kõiki jazzi stiile. Tema mängus on eneriga. Lause ehitus ja fraseerimine laitmatud, kasutas improvisatsioonides laade. Mõju jazzile on tohutu jäljendajaid palju. Sopransax sai võrdväärseks tänu Coltrane'ile. Elu lõpul tegeles avangardiga. Lood: "Giant Steps", ballaad "Naima" Chet Baker Cooli esindaja läänerannikul koos G. Mulliganiga. Kuulsaks sai trompetistina. Eriti kuulsaks sai siis, kui hakkas laulma. Modelli välimusega. 1952. a. Ilma klaverita kvartett (2 puhkpilli + trummid + bass) 2 Chet Baker (trompet)
,,Aphrodite triumfi" aluseks on antiikaja pulmatseremoonia. Teos lõpeb ülistuslauluga armastusjumalanna Aphroditele. Z.Kodaly süsteem Jo-le-mi. ,,Schulwerk" ei ole meetod! "Schulwerk" on suunatud selelle, et äratada võimet loominguliseks tegevuseks muusika vallas. Rahvusvahelise populaarsuse on võitnud juba traditsiooniliseks muutunud Carl Orffi festivalid ja suvekoolid. Muusika väljendusvahendid Tempo, meetrum, rütm, karakter ja dünaamika, vorm ja fraseerimine ongi rütmika õpetamise meetodi aluseks ja selle õpetamise metoodika omapära seisneb selles, et tähelepanelik muusika kuulmine, selle aktiivne ja emotsionaalne vastuvõtt, muusika sisuline ja väljendusvahendite analüüs toimub liikumise protsessis, mis aitab muusikateoreetilisi teadmisi omandada aktiivselt, rahuldada laste liikumistarvet ja parandada mälu, taju, tähelepanu ja koordinatsiooni. Tempo Tempo, meetrum ja rütm on muusika ajalise kulgemise 3 omadust. Enne kui me saame teada
nüüdismuusikastiil, mis tekkis 19. sajandi lõpus USA lõunaosariikides Aafrika ja Euroopa muusikapärimuse vastastikuse mõjul. Dzäss kasvas välja USA neegrite töölauludest, bluusist, spirituaalidest ja minstrelite muusikast. Iseloomulik on variatsioonilis- improvisatsiooniline meloodiaarendus (soolo- ja ühisimprovisatsioon), eriline rütm, kus meloodiarütmi rõhud võivad ennetada ühtlaselt pulseerivat põhirütmi, pillide ning inimhääle isikupärane kõla ja fraseerimine ning paralleel- ehk plokkharmoonia. Varasemaks väljendusvormiks on peetud ragtime'i. Euroopasse levis dzäss 1920. aastail. Sestpeale sai ta kogu maailmas kerge muusika põhiliigiks ning tähtsaimaks tantsumuusika ja lööklaulude ilme kujundajaks. Dzässi arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist dzässi, svingi ja nüüdisaegset dzässi. Dzässi ei saa täpselt noodistada. Oleme harjunud, et tavaliselt esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud
Põhipillid saksofon ja klarnet. Kõrgema muusikalise haridusega, oli ülikoolis õppejõud. Kui "Cotton vaid rinnal või puusal, mängiti vaid poogna otsaga ja piirduti esimese positsiooniga. Banjol arenesid Club" (N. Y.) alustas, pani ta kõik oma õpilased sinna orkestrisse mängima. Nõudis distsipliini. Tema välja tugevad virtuoosid, kelle sünkoopidest kirendav, rappuv rütmika oli eelkäijaks ragtime-pianistide orkester oli professionaalne kõik hingamised, fraseerimine jms. olid pagas. Tegelikult igav. Kui mängulaadile. Lunceford 1947. a. sureb, tuleb uus stiil bebop, sest swing on kõiki ära tüüdanud. Minstrelite etendused muutusid kiiresti hea äri allikaks. Trupid kasvasid kuni sajaliikmeliseks. a) Aafrika ja Euroopa muusika segunemine (3 rühma) Mississipi jõel tegutsesid ujuvad minstrelite teatrid (showboats), mis gastroleerisid jõe ääres asuvates
neegrite stiilist, peamiselt just selle poolest, et valged võtsid üle eeskätt ragtime'i muusikalisi jooni, mis olid neile tuttavamad ja rohkem harjumuspäraseks saanud. Dixielandi erinevused traditsioonilisest: 1) Meloodiat kaunistatakse igasuguste melismidega (teemat ei arendata). Mustadel on meloodia arendatud (parafraas muudetud teema). 2) Dixieland'is pole blues'i intonatsioone. 3) Valged ei osanud mängida mustade sünkoope (fraseerimine). 4) Valged ei osanud pillidega teha vokaliseeritud tooni. Tänu valgete muusikute eelistatud olukorrale neegrite ees sai just dixieland'i stiil selleks muusikaliseks vormiks, mida maailm õppis tundma jazzi nime all. Ka jõudis valgete muusika esimesena plaadile (Nick La Rocca). Ka Bix Beiderbecke (saksa emigrant) mängis Orleansi mõjutustega jazzi. Menestrelid Need peegeldasid neegrite jõulise ja omapärase folkloori mõju euroopalikule muusikale. Ameerika rahvalike rändmuusikaute, nn
Näoilmega töö nõuab teadvustamist, avatust ja ausust. FOCUS tantsus on ülioluline aspekt! Pilgu suunamine, selle intensiivsus ja dünaamiline muutus loob kommunikatsiooni, sest on seotud INTENTION`´iga (kavatsusega) ja kavatsus, motivatsioon KÕNELEB! Kõnelemisel kellegagi ei "kõnele" mitte ainult sõnad, vaid ka see kuidas seda väljendatakse kõne kiirus, peatused ja uuesti alustamised, toon, rõhuasetused, häälitsused, vahelesegamised ja vaikus jne. Kogu kõne dünaamika ja fraseerimine kõneleb millestki. Mõned koreograafi kasutavad kõnet, häält ja teksti otseselt (naermine, hingamine jne.), teised "tõlgivad" selle kehakeelde, mõned loovad kõne DÜNAAMILISTE KVALITEETIDE põhjal koreograafia -sammud, ruumis liikumine). Mõned võimendavad midagi, teised abstraheerivad. Koreograafid ejaoks on see SOTSIAALNE MATERJAL suureks potensiaaliks. Vaatajatele ja kriitikutele on see aga "töö lugemise" aluseks ja "sõnastikuks". BODILY CO-ORDINATION
üht kõigi aegade kuulsaimat džässilauljat, kelle hääle tämber ei kannataks klassikaliste ilukaanonite kohaselt mingit kriitikat. Nagu ütleb Berendt: “Võib öelda, et jazzi ilu on pigem eetiline kui esteetiline. Et jazzi kuidagi suhtuda, on tarvis kõigepealt suuta sedasorti ilust aru saada” (Berendt 1999: 164). Koos kõlaga peaks mainima ka teist olulist, kõlaga otseselt seoses olevat komponenti – džässilikku fraseerimist. Sound ehk kõlapilt ja sellega seonduv vastav fraseerimine on džässi kõige “mustemad” elemendid ning siin võib täheldada otsest seost lõuna istandustega ja sealtkaudu Aafrikaga. Need kaks on nii olulised, et kui džässmuusik esitab mõne klassikalise muusikapala, suudab ta selle vaid fraseerimisega muuta džässilikuks isegi oma partiid noot- noodilt mängides (Berendt 1999: 165). Ilmekas tõestus eeltoodud väitele on kuulus vokaal- ansambel The Swingle Singers, kes Bachi teoseid esitades jälgib täpselt autori teksti, lisades
annaabi.ee 
