Francis poulenc (1)

Francis Jean Marcel Poulenc
Otsustasin essee kirjutada Francis Poulencist kuna olen tema muusikaga kõige rohkem kokku puutunud. Mitte erialas, aga ise tutvunud. Mulle meeldib tema koorimuusika , seda on palju ja see on ilus. Kontsertitel pole ma tema teoseid palju kuulnud , ainult kammermuusikat. Nt. 2007 aasta oli Elleri koolis Prantsuse muusika pidunädal. Seal esitati Poulenci muusikat päris palju. Aga mina olen teda hakanud kuulama suhteliselt hiljuti ja tore, et lõpuks saab teda õppida ka muusika ajaloos.
Francis Poulenc sündis 7. Jaanuaril 1899 Pariisis, suri 1963 samas linnas. Sündis rikka farmatseudi peres. Sai oma esimese muusikaõpetuse klaverimängijast emalt. 15 aastaselt hakkas võtma klaveritunde hispaania pianistilt Ricardo Vinesilt. Ta tõmbas ta Satie sõprade ringi. Komponeerimisega hakkas ta ise tegelema. Teadis juba 14 aastaselt et tahab saada heliloojaks.
Poulenci heliloomingus on mõjutusi prantsuse 18. saj klavessinistides kuni jazzini. Teda peetakse eriti prantslaslikuks heliloojaks. Mulle endale tundub ka nii. Tema teosed on nii prantslaslikud ja nende stiil toob ette kohe selle riigi eluolu ja iseloomulikkuse.
Poulenci helikeel pole väga uuenduslik- selle faktuuris, harmoonias ja rütmides pole midagi uut. Algul pani see isegi kriitikuid kahtlema, kas tegemist on ikka tõsiseltvõetava heliloojaga. Aga oli ma muutuste asjastu. Neid oodati . Poulenci kaasaegsed on nt. Ravel , Debussy ja Stravinski , kes seda pakkusid rohkem. Teda peeti oma eluajal lausa moenarriks. Aga siiski leidus ruumi tema muusikale , mis pakkus teiste poolt juba kasutatud nüansse ja võtteid.
Nt. oli ta kindlasti üks oma ajastu suuremaid meloodiameistreid. Laulud ja vokaalmuusika on tema loomingus väga tähtsal kohal. Ta on kirjutanud üle saja laulu, enamasti oma kaasaegsete autorite tekstidele. Ära võib nimetada poeet Paul Eluardi.
Kõige keerulisemad ajad olid ta elus 1930 ndad. Purunesid mitmed suhted ja autoavariis hukkus üks lähedane sõber. Peale seda leidis ta enda jaoks katoliku usu ja ta käis ka palverännakul. Sellel ajajärgul valmisid paljud vaimulikud teosed: Nt. kooriteosed „ Missa “ (1937), „Exultate Deo“ (1941), „Salve Regina “ (1941), „Ave verum corpus“ (1952), „Stabat mater “ (1950), „ Gloria “ ( 1959 ). Koorimuusika on Poulencil tõesti väga ilus ja meenutab Bachi stiili. Seda on ta ise ka ütelnd, et oleks tahtnud selle ajastul elada. Koorimuusika on tal ka väga hästi õnnestunud. Teadis, kuidas kirjutada seda huvitavalt ja leidis põnevaid värve ja faktuure. Aga on tunda, et vaimulik koorimuusika on rohkem eksperimenteerivam. Prantsuse kriitik Claude Rostand on ütelnud: „Poulencis elavad koos kaks hinge- munga ja poisijõmpsika oma“. See näitab, et tal on loomingus kaks isiksust. Üks pool on vaimulik muusika ja teine instrumentaalmuusika ja filmimuusika . Poulenc kuulus ka rühmitusse „Six“. Sinna kuulusid veel nt. Milhaud, Honegger , Auric, Durey , Tailleferre. See viis teda eemale impressionistist, aga tõi loomingusse jazzilike ja tsirkusmuusika elemente. Samas tugines ka prantuse muusika suurtele traditsioonidele.
Kõige tuntum ja väga ilus Poulenci koorilaul on kindlasti „Ave verum corpus“. Seda on väga palju ka esitatud.
Ka tema Orelisonaati peetakse üheks ilusamaks selles zanris. Samuti Flöödisonaati. On kirjutanud üldse palju teoseid puhkpillidele, mis on prantslastele üldiselt omane joon. Sonaat klarnetile ja klaverile valmis pisut enne helilooja surma. Kolmas puhkpillisonaat on Oboesonaat (1962). See oli ka viimane teos enne tema surma. Poulenc tutvus väga paljude erinevatest rahvustest inimestega, kes 20.saj elasid Pariisis. Oboesonaat on pühendatud ühele heale sõbrale Sergei Prokofjevile. Ta on võtnud sonaati ka muusikat Prokofjevi balletist „ Romeo ja Julia“.
Poulenc tegeles ka pianistina. On reisinud mööda Euroopat palju ringi, enamasti koos bariton Pierre Bernaciga, kes tema laule esitas. On kirjutanud klaverimuusikat aastatel 1918- 1959. Sinna kuulub palju erinevaid palu, süite, tsükleid, nt. „Villageoises“ (Külastseenid 1933) ja kaks sonaati klaveriansamblile. Kokku umbes 30 klaveriteost.

• On kirjutanud 3 ooperit: „Les Mamelles de Tiresias“ 1903, „La voix humaine“ (Inimese hääl), 1958, „Dialogues des Carmelites“ (Karmeliitide dialoogid ), 1956.
  

Tähtsamad teosed veel:

• „Rapsodie negre“ 1917
  
• Ballet „Las Bisches“ 1924
  
• „ Kontsert d- mollis“ kahele klaverile ja orestrile 1932
  
• „Missa G- duuris“ 1937
  
• „Kontsert“ orelile, timpanile ja keelpillile 1938
  
• „ Klaverikontsert “ 1949
  
• „Gloria G- duuris“ sopranile, koorile ja orkestrile 1959
  

Leidsin tema eluloost ka põnevaid fakte. Nt. Poulenc vihkas jalutamist. Ta oli gei. On maetud Pere Lachaise surnuaeda.
Kahju jällegi, et eesti keeles oli väga vähe materjali Poulencist. Huvitavad faktid leidsin kõik inglise keelsetelt kodulehekülgedelt.