nimetust) filme, 440 000 fotot, 10 000 helisalvestust ning umbes 1500 videot. (Rahvusarhiiv3, 2015). Hoiustamine Fotomaterjalid Fotomaterjalide tehes on läbi aegade kasutatud erinevaid kemikaale, mistõttu teeb see fotomaterjalide säilitamise üpris raskeks. Säilitades tuleb arvestada keemilise protsessi jätkumise aega ning selle reageerimist keskkonnateguritega. Ebasobivad keskkonnategurid võivad kiirendada hävinemisprotsessi. Samuti tuleb erinevaid fotomaterjale (klaasnegatiiv, värvifoto jne) hoida üksteisest eraldatud ehk on vajalik ümbritsemine. Ümbrised peavad olema arhiivipüsivast materjalist, mis peavad olema läbinud PAT testi. Fotode ümbrised kaitsevad fotosid valguse, tolmu, saate, temperatuuri ja õhuniiskuse järskude muutuste ning kasutamisest tulnud mehaaniliste kahjustuste eest. Rahvusarhiivis kasutatakse eri mõõtmetega ja erinevas tehnikas fotomaterjale ei või hoida ühes ja samas karbis või mapis, sest sisaldavad
Mida lühem on säriaeg, seda vähem on pildil liikumist. Pika säriaja juures võib pildistatav liikuda ning pildile jääb udune kujutis. 9. Fotomaterjali valgustundlikkus Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali moodustab valgustundlikke ühendeid sisaldava emulsioonikihiga kaetud või nende ühenditega immutatud alus ehk põhimik. Keemilise koostise järgi eristatakse hõbehalogeenid- ja hõbedata fotomaterjale. Esimesed sisaldavad valgustundlikku komponendina hõbehalogeniidi, teised raua, kroomi, diasooniumi vm. ühendeid. Valgustundlikkus on fotomaterjali võime reageerida teataval kindlal viisil optilisele kiirgusele, ka selle võime kvantitatiivne mõõt, mis määratakse kindlal viisil säritatud ja töödeldud fotomaterjali fotokihtide optilise tiheduse järgi. Valgustundlikut valge valguse suhtes nimetatakse üldiseks valgustundlikuks, monokromaatilisekiirguse
Raamatu ja riiuli ülemise ääre vahel peab olema 2-5cm õhuvahe. Suureformaadilisi ei ole õige hoida kõrvuti väikseformaadilistega. Paberi/tekstiilikõited ei tohi olla otseses kontaktis nahkköidetega. Nahast eralduvad ühendid kiirendavad nende vananemist. 2. Fotomaterjalid Fotomaterjalid on materjalid, mida kasutatakse fotokujutiste tekitamiseks, valgustundlikuks aineks on enamikul juhtudel hõbesoolad. Eristatakse mustvalge ja värvilise kujutise tekitamiseks ettenähtud fotomaterjale. Domineerivad 4 põhimikutüüpi: metall, klaas, paber, polümeeralus. Et erinevad fotomaterjalid nõuavad erisuguseid säilitustingimusi, on küllaltki oluline nende identifitseerimine. Fotodokument koosneb tavaliselt aluspinnast ja fotokujutist sisaldavast kihist, mis mõlemad reageerivad nii töötlemisprotsessidele kui ka väliskeskkonna mõjudele. Fotomaterjalide kahjustused võivad olla mehaanilised(deformatsioonid, praod, kriimustused,
on nähtav pea kogu tundlikkuse ulatuses, kuid avaldub eriti selgelt (värvilise) lumena suurematel tundlikkustel. Müra vähendamiseks on kasutusel erinevaid meetodeid, kuid need vähendavad ka pildi detailsust. Kõik on muidugi suhteline tänased parimad kompaktkaamerad teevad vabalt sellise kvaliteediga pildi, mis aastaid tagasi oli võimalik vaid profikaameraga kui sedagi. 13 3.2. Fotoateljeed Siiski suudeti juba 19. sajandi teisel poolele valmistada nii tundlikke fotomaterjale, et poseerimise aeg lühenes vaid sekundini murdosani. Samuti langesid seadmete ja materjalide hinnad sellisele tasemele, et ka lihtrahvas võis enda jäädvustamisele mõelda. ,,Eesti Postimees" avaldas 1867. aastal artikli fotograafia olukorrast ja populaarsest fotograafist C. Schultzist: "Päevapildid ei ole meie päevil mitte tundmatud asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad poolsada aastat tagasi veel uneski ei teadnud
füüsikaline, ja teine nn. keemiline valmimine, mille käigus fotoemulsioon omandab valgustundlikkuse jt. fotograafilised omandused ning mehhaanilise tugevuse, elastsuse, võime püsida põhimikul ja taluda lagunemiseta lahuste toimet fotomaterjalide töötlamisel. 14. Fotomaterjali valgusetundlikkus Käsitsi ilmutamisel on materjalid ja negatiivid väga valgustundlikud. Ilmutamisel kasutatakse ainult infrapuna valgust. Kasutatakse spetsiifilisi fotomaterjale, mida kasutatakse fotokujutiste tekitamiseks, valgustundlikuks aineks on enamikul juhtudel hõbedasoolad. On olemas mustvalge ja värvilise kujutise tekitamiseks mõeldud fotomaterjalid. Kuna erinevad fotomaterjalid nõuavad erinevaid säilitustingimusi on oluline nende identifitseerimine. Sagedamini erinevate fotomaterjalide iseloomustamine põhimikutüüpide alusel: metall, klaas, paber ja polümeer. Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali
14 9. Fotomaterjali valgustundlikkus Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali moodustab valgustundlikke ühendeid sisaldava emulsioonikihiga (fotokihiga) kaetud või nende ühenditega immutatud alus ehk põhimik. Keemilise koostise järgi eristatakse hõbehalogeenid- ja hõbedata fotomaterjale. Esimesed sisaldavad valgustundlikku komponendina hõbehalogeniidi, teised raua, kroomi, diasooniumi vm. ühendeid (hõbedata fotograafia). Valgustundlikkus on fotomaterjali võime reageerida teataval kindlal viisil optilisele kiirgusele, ka selle võime kvantitatiivne mõõt, mis määratakse kindlal viisil säritatud ja töödeldud fotomaterjali fotokihtide optilise tiheduse järgi. Valgustundlikut valge valguse suhtes nimetatakse üldiseks
Lämmastikdioksiid on tugev oksüdeerija. Lämmastikoksiidid pôhjustavad ka tselluloosi, fotomaterjalide ning erinevate värvainete oksüdatsiooni. Lämmastikhape toimib äärmiselt destruktiivselt kõikidesse materjalidesse. Lämmastikdioksiid eraldub ka nitrotselluloosist filmide lagunemisel. Osoon on sinaka värvusega, iseloomuliku lõhnaga mürgine gaas. Olles väga tugev oksüdeerija kahjustab osoon tugevasti kõiki orgaanilisi materjale - paberit, nahka, fotomaterjale ning pleegitab värve, eriti tundlikud on tema toime suhtes värviprinteri värvid. Mõjub halvasti ka rauale, hõbedale, vasele. Hoonetes on osooni eluiga väga lühike. Väävelvesinikku (H2 S) eraldavad elusorganismid ning moodustub orgaanilise aine lagunemisel. Eraldub ka kummide, liimainete lagunemisel. Põhjustab metallide korrosiooni, värvide kahjustusi, fotode kahjustusi. Eriti kahjustab hõbedat - viimase pind muutub mustaks.
Lämmastikdioksiid on tugev oksüdeerija. Lämmastikoksiidid pôhjustavad ka tselluloosi, fotomaterjalide ning erinevate värvainete oksüdatsiooni. Lämmastikhape toimib äärmiselt destruktiivselt kõikidesse materjalidesse. Lämmastikdioksiid eraldub ka nitrotselluloosist filmide lagunemisel. Osoon on sinaka värvusega, iseloomuliku lõhnaga mürgine gaas. Olles väga tugev oksüdeerija kahjustab osoon tugevasti kõiki orgaanilisi materjale - paberit, nahka, fotomaterjale ning pleegitab värve, eriti tundlikud on tema toime suhtes värviprinteri värvid. Mõjub halvasti ka rauale, hõbedale, vasele. Hoonetes on osooni eluiga väga lühike. Väävelvesinikku (H2 S) eraldavad elusorganismid ning moodustub orgaanilise aine lagunemisel. Eraldub ka kummide, liimainete lagunemisel. Põhjustab metallide korrosiooni, värvide kahjustusi, fotode kahjustusi. Eriti kahjustab hõbedat - viimase pind muutub mustaks.
arusaam kujutatava olemusest(üht-teist nõrgendada, üht-teist tugevdada). Fotograafias ei saa panna kogu fantaasia käiku võrreldes maaliga, kus sisu käsi loob teose, mitte aparaat.Maalija ja graafik võivad muuta kujutatava eseme proportsioone, võivad kasutada värvide ühte dekoratiivset tinglikkust, rakendada deformatsiooni liikumise ilmekuse tugevdamiseks, psühholoogilise analüüsi lõpmatut peenust. Muidugi, maalija ja graafik peavad mõnikord kasutama fotomaterjale, töötades ajaloolise teema kallal. Siis on kindel et fotograafia ajastul maalikunst muutub tarbetuks ja mõttetuks. Fotograafia kõrgpunktid kunstiajaloos. 1960te-70te kontseptualism. 1980te aastate lavastuslik fotograafia USA-s ja Euroopas. Erinevate lavastuste esteetiline taust. Pilet nr.10 1. Fotograafia ja ekspeditsioonid. Etnograafia, vojerism ja pragmaatika. Etnograafia on humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib erinevate rahvaste materiaalset kultuuri, aga ka
annaabi.ee 
