saj algul Saksa ekspressionism = saksa fovism Tegutsesid kunstnike rühmitused: · Die Brücke (Sild) Dresdenis · Der Blaue Reiter (Sinine ratsanik) Münchens Ekspressinostid kujutasid kaasagset närvilist, kiiret, pahelist suurlinnaelu. Maaliti ka porteid, maastikke. Ekspressonistlik kunst oli sageli ühiskonnakriitiline. Ekspressionistid rõhutasid emotsionaalsust, dramaatilisust. Sageli valitsevad ekspressionistide kunstis masenduse- ja pettumusmeeleolud (see on eriev foovidest). Ekspressionistidele on iseloomulik: · Hooletu, rahutu pintslikäsitlus · Vormide lihtsustamine, kohati moonutamine · Intensiivsed värvid; sageli ka toored, võikad, räiged, porikarva toonid Palju harrastati graafikat, eriti puulõiget. Ekspressionismile (nagu kogu moodsale kunstile Saksmaal) tegi lõpu Hitleri võimuletuleks 1933.aastal. Tähtsamad kunstnikud: · Otto Dix- väga ühiskonnakriitiline, sarkastiline, kujutab inetust, suurlinna pahesid, sõjakoledusi
taandumas oma juhtpositsioonilt, teadusele oli avatud kõik teed, ühiskond urbaniseerus ja moderniseerus peadpööritava kiirusega, moodi tulid erinevad parateadused.-religioonid, ning -arusaamad. See kõik mõjutas inimeste hingeelu, andis neile motivatsiooni kujutada seda, mida kunstnik ise tahab, mitte seda, mida ühiskond või religioon nõuab. Teravalt kajastusid kunstis ka ühiskonna valupunktid. Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Enamik foovidest oli läbinud neoimpressionismi etapi. Niisiis on fovism tihedalt seotud eelmise sajandi lõpu kunstisuundadega. Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektide meeleolude väljendamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said foovid Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovide rühmituse keskseim kuju oli Henry Matisse
värvi- ja valguskäsitluse kaudu lõplikult eemalduda tegelikkuse looduslähedasest edasiandmisest Iseloomulik on kõikide vormide lihtsustamine, ka moonutamine, samuti jõulised, murdmata värvitoonid Dramaatiline elamuslikkus ja isikupärane reaalsusetaju Ekspressioniste mõjutas V. van Goghi ja E. Munchi looming, samuti foovid Die Brücke Asutati Dresdenis 1905 arhitektuuriüliõpilaste poolt Erinevalt foovidest tunti huvi ka kunsti sotsiaalse rolli vastu Nn. primitiivse kunsti mõju, gootika mõju, psühholoogiline pingestatus Asutajad Kirchner, Schmidt-Rottluff, Heckel 1906 esimene näitus Die Brücke 1910 Berliini, "Neue Sezession" 1910 ajakiri "Der Sturm" 1912 galerii "Der Sturm" 1913 "Die Brücke kroonika" Rühmitus lagunes 1913 Ludwig Kirchner (1880-1838) Maastikud, linnavaated, aktid, portreed Alates 1911 Berliinis, kus maalis
meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Kogu kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted jne. Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda. Henri Matisse Henri Matisse Henri matisse Henri Matisse Henri Matisse Henri Matisse Henri Matisse Henri Matisse Henri matisse Teistest foovidest on olulisemad Raoul Dufy (18771953) Albert Marquet (18751947) Maurice de Vlaminck (18761958) Andre Derain (18801954). Viimased kaks kasutasid oma teostes sageli lausa kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming. Derain sattus aga hiljem kubismi mõjude alla. Albert marquet Albert Marquet Andre derain Andre derain Maurice de Vlaminck Maurice de Vlaminck Raoul Dufy Raoul dufy
kunstnike suurimateks eeskujudeks Ferdinand Hodler ja Edvard Munch. Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja esemete deformeerimise teel. Kasutati ka meelega poriseks ning tuhmiks muudetud koloriiti. Inimeste näod maaliti tihti jõhkra ilmega, mille taga võib aimata sisemist piina ja traagikat. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia, dekoratiivsed väärtused ja maaliline ilu. Just see eraldabki neid prantsuse foovidest. Saksa ekspressionism jätkas romantismi põhimõtteid ja vastandus niihästi naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik- sümbolistlikule kallakule saksa maalikunstis. Osa saksa ekspressionistide esimesest põlvkonnast moodustas 1905. aastal Dresdenis rühmituse "Die Brücke", mis tähendab silda. Rühma asutamise idee tõstatas Ernst Ludwig Kirchner(1880-1938). Siia kuulusid veel Erich Heckel(1883- 1970) ja Karl Schmidt-Rottluff(1884-1976), hiljem liitusid ka Max Pechstein ja
avangardistlikeks (prantsuse keeles tähendab avant garde eesminevat, eesrindlikku). Teine sageli kasutatav mõiste on modernism. ( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.htm ) Fovismi loetakse harilikult 20. saj. moodsa kunsti esimeseks vooluks. Pinda olid talle ette valmistanud kõigepealt impressionistid oma puhaste värvide ja omapärase maalimisviisiga; postimpressionistidest on foovid kõige rohkem võlgu Vincent van Goghile ja neoimpressionistidele. Enamik foovidest oli läbinud neoimpressionismi etapi. Seega on fovism tihedalt seotud eelmise sajandi lõpu kunstisuundadega. Fovism kui kunstivool kujunes ajaliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani. ( ,, 20. Sajandi kunst " A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane ) Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine.
saadud muljeid siis lõuendil väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Teosed on vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Elulõpuni fovismile truu. Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil aga enamik senistest liikmetest uutest väljakutsetest kinni haaras ja uusi radu pidi edasi läks. Teistest foovidest on olulisemad Raoul Dufy, kelle teostest võib sageli leida muusika motiive, Albert Marquet ning Maurice de Vlaminck ja Andre Derain. Viimased kaks kasutasid oma teostes sageli lausa kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming. Derain sattus aga hiljem kubismi mõjude alla. Georges Rouault, keda teistega sidusid ainult mõned välised tunnused (sedagi ajutiselt). oli töötanud keskaegsete kirikute
saadud muljeid siis lõuendil väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Teosed on vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Elulõpuni fovismile truu. Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil aga enamik senistest liikmetest uutest väljakutsetest kinni haaras ja uusi radu pidi edasi läks. Teistest foovidest on olulisemad Raoul Dufy, kelle teostest võib sageli leida muusika motiive, Albert Marquet ning Maurice de Vlaminck ja Andre Derain. Viimased kaks kasutasid oma teostes sageli lausa kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming. Derain sattus aga hiljem kubismi mõjude alla. Georges Rouault, keda teistega sidusid ainult mõned välised tunnused (sedagi ajutiselt). oli töötanud keskaegsete kirikute
) ja kubismist, lisaks sai Marc inspiratsiooniVan Gogh´i loomingutest . 1)punased hirved 2)suured sinised hobused Alexei von Jawlensky Omandas Venemaal ohvitserikutse peale seda läks ta Münchenisse kunsti õppima. Tema teostel on foovidest inpireeritud värvikasutus. Ta maalis bütsantsi ikoonide laadis vene talupoegi. Enamus Jawlensky teoseid olid värvilised portreed kuid ta tegi ka abstraktseid kubistlikke maale. “Girl with the green face” -> Vassili Kandinsky Sai inspiratsiooni peale Claude Monet "Heinasaad"nägemist. Sünteesis erinevaid kunstistiile - postimpressionismi, juugendit, fovismi. Kandinsky’l oli kolm abstraktse kujutamisviisi alust:
le väga erinevalt Tekkis neoimpressionism, rajaja oli Georges Seurat. Teda oli mõjutanud hiljem aga Paul Signac. 2 perioodi siis. Fovism: 20. sajandi algus, Pariis. Väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud mõne motiivi vaatamisel, ei pidanud vajalikuks olla täpsed detailides, loodusele vastupidised värvid. Foovide rühmitus oli ühtne kuni 1907. aastani. Keskseim kuju oli Henri Matisse ,,Tants". Georges Rouault. Ekspressionism: sai alguse foovidest, Goghist ja Munchist, samaaegselt tekkis Saksamaal väljenduslik kunst. Sakslastele meeldis piltide juurde mõeldav tähendus ja sümboolika. E.L. Kirchner, Emil Nolde varasemad ekspressionistid, rühmitus Die Brücke. Räägiti kunstis väljendamisest, kuid see, mida püüti väljendada, oli erinev. Kujutati kõike dramaatilises valguses. Brücke kunstnikud tegelesid ka graafikaga, nende lemmikud olid lito ja puulõige. Oli ka austria kunstnikke: Oskar Kokoschka ja Egon Schiele.
Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil aga enamik senistest liikmetest uutest väljakutsetest kinni haaras ja uusi radu pidi edasi läks. Fovismile jäi elu lõpuni truuks ainult Matisse. Teistest foovidest on olulisemad Raoul Dufy (1877-1953), kelle teostest võib sageli leida muusika motiive, Albert Marquet (1875-1947) ning Maurice de Vlaminck (1876-1958) ja Andre Derain (1880-1954). Viimased kaks kasutasid oma teostes sageli lausa kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming. Derain sattus aga hiljem kubismi mõjude alla.
annaabi.ee 
