50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2021-10-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
8 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
411046
Õppematerjali autor
Tartu Tervishoiu Kõrgkool Ämmaemanda õppekava Julia Šnurova, Karina Selivanova, Aleksandra Ganyavina FLORENCE NIGHTINGALE Iseseisev töö Õppejõud: MSC Margit Lenk-Adusoo Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lektor Tartu 2015 Florence Nightingale Inglise põetaja ja õde, keda peetakse õenduse rajajaks. Ta sündis 12. mai 1820 aastal jõukas inglase-aristokraadi perekonnas Florentsia villas, Itaalias. Florence sai hiilgava mitmekülgse hariduse, ta oskas viit võõrkeelt, luges palju, õppis matemaatikat, filosoofiat ja ajalugu, samuti tegeles maakunstiga ja muusikaga. Jumala kutse Florence tunnetas oma eripärast elu ülesannet ja koguaeg mõtles sellest. Veebruaris, aastal
Florence Nightingale Elulugu Florence Nightingale mõjutas suuresti 19. ja 20. sajandi õendust. Ta sündis 12. mail 1820 Florence'is, Itaalias ning linna järgi on ta saanud ka oma nime. Nightingale teadis, et just õendus on see, millega ta tegelema peab. Sündinud rikkasse perre, ei olnud tavaline, et temasugune tahab hakata õeks. Vanemad keelasid algul Nightingale'il õeks hakata, kuid 1850. aastal tegi ta seda ikkagi ning alustas õpinguid Saksamaal. 1854. aastal kutsuti Nightingale koos teiste õdedega Krimmi poolsaarele, et ravida Krimmi sõjas viga saanud sõdureid. Sealsed konditsioonid olid jubedad ja Nightingale hakkas kohe töötama
................................................................................................3 3. Õenduse kesksed mõisted....................................................................................4 4. Allikate loetelu......................................................................................................6 1 1. ELULUGU Florence Nightingale (1820-1910) sündis 12. mail 1820 Firenzes jõukas ülemklassi inglise peres. Kui ta oli üheaastane, kolis ta perekond tagasi Inglismaale. Tema isa õpetas talle itaalia, ladina ja kreeka keelt, filosoofiat, ajalugu ja matemaatikat, mida tol ajal naistele tavaliselt ei õpetatud. 1844 teatas ta oma perekonnale oma otsusest saada õeks vastu oma perekonna tahtmist ja vaatamata ameti seisuslikule ebasobivusele temasugusele aristokraatlikule neiule. Ta lükkas
olema pidevalt tema kõrval, näiteks tuttavad või pereliikmed. Nightingale’i arvamusel tervise all ei mõelnud ainult terve olemist vaid ka hästi kõigi vahendite kasutamist, mis inimesel on. Üldiselt leidis ta, et tervisest teatakse võrreldes haigusega äärmiselt vähe. Kuna õetöö eesmärk oli tema meelest taastada tervis, siis seostub sellega ka juba eelmises punktis mainitud nõustamistöö. Nightingale rõhutas ka kogukonna olulisust õendustöö juures. Õendustegevus on teadus ja kunst käsikäes, mis lahendab probleeme, mis on seotud inimese tervisega, mis omakorda muutub väliskeskkonna muutumisega. Esimese suuna õendustegevuses andis juba kuulus meile medõde nimega Florens Nightingale. Ta kirjutas, et õendusalused on „väliskeskkonna kaasamine patsiendi tervekstegemise põhimõtetel“. Roy vaatles õendustegevust erinevate kohanemistasemete poolest
terviku eest hoolitsemine“, „hoolitsemine/hoolimine“, „teadlikkuse laiendamine“. Sellest vaatenurgast lähtuvalt sisaldab õendusabi oluliselt rohkem komponente, mis nõuavad tähelepanu. Õdede teadmised on need, mis eraldavad neid teistest erialadest ja toetavad nende tegevusi. Kõige olulisem õdede jaoks on mitte see, mida nad teevad vaid mida nad teavad. Sellel veenumusel oli ka õenduse „ema“ Florence Nightingale, kes oma õpilastelt nõudis mitte ainult oskust haigete eest hoolitseda, vaid ka oskust vastata küsimustele, miks nad midagi teevad. Õppekavaainete üleslugemine ei anna pilti sellest, mida õendus endast kujutab. Ka õendustegevuste üle diskuteerimine ei anna pilti sellest, kuidas õde teeb otsustusi igapäevatöös. Õed peavad oskama oma tööd analüüsida, märgata vigu, neid analüüsida mõista erinevaid mõtteviise erinevates situatsioonides. Õed peavad olema kriitilised ja
Samal ajal oli ta ka Õenduse Kooli dekaan. · 1971 aastal ilmus Orem'i esimene raamat "Nursing Concept of Practise". · 1979 aastal sai Orem Georgtown'i Ülikooli Teaduste doktori aukraadi ning ka paljud teised ülikoolid austasid teda erinevate aukraadide ja auhindadega. · Dorothy Orem on kirjutanud palju õendusega ja õenduse teooriatega seotud raamatuid. Dorothy Orem'i enesehooldusteooria põhineb F. Nightingale'i ja V. Henderson'i nägemusel õendustööst. · Nightingale rõhutab indiviidi oma parandavate jõudude tähendust ja arvestamist õendutöös. Õendustöö peamiseks ülesandeks on luua soodsad olmesuhted patsiendi enese parandavate jõudude aktiveerimiseks. (Nightingale, 1869) · Henderson'i seisukohalt on õendus kõik need toimingud, mida patsient teeks ise, kui tal oleks selleks jõudu, tahet ja oskusi. Patsient tuleks võimalikult kiiresti muuta abistajast sõltumatuks. (Henderson, 1966)
MEDITSIINIAJALUGU 1.SEMINAR Nimetage märksõnu Tartu ülikooli füsioloogiakoolkonna saavutustest Friedrich Bidder (1810-1894) jõudis enda ja oma õpilaste närvisüsteemi ning seedefüsioloogia vallas tehtud uuringutega mitmete avastuste ning uute meetoditeni. Enne füsioloogiaprofessori ametit (1843-1869) töötas ta anatoomiaprofessorina, avaldades koos Volkmanniga uurimuse, milles tõestas sümpaatilise närvisüsteemi funktsionaalse iseseisvuse. Bidderi ja tema kaastöötajate panus neuroloogiasse seisneb veel selles, et võeti kasutusele neuroni mõiste, näidati, nn ganglionirakkude olemasolu ning seda, et neist omakorda lähtuvad sümpaatilised närvikiud. Bidder ja keemiaprofessor Carl Ernst Heinrich Schmidt (1822-1894) avaldasid 1852. a ühismonograafia "Seedemahlad ja ainevahetus". See oli suur samm edasi seedefüsioloogia alastes uuringutes, osundades valkude, rasvade ja süsivesikute (mõiste võttis esmakordselt kasutusele seesama C. Schmidt 1
XI. 5. LOENG: Mikrobioloogia, bakterioloogiline haiguskäsitlus Empiiriliselt mõisteti juba ammu, et haigused võivad levida mingite nähtamatute tegurite kujul. Räägiti fenomenist seminaria contaginosa, inimeselt inimesele levivast nakkusest. Nt Girolamo Fracastro (1478-1553) eitas nakkuspuhanguid kui humoraaltasakaalu kadu. Paljude haiguste puhul kõneldi miasmidest nende tekitajatena. Nt malaaria oleks üks säärastest, mida arvati tekitavat sooaurude poolt. Miasmid võisid olla lokaalsed (imbuda atmosfääri laipadest, prügist, maavärina tekitatud pragudest jne), kuid levida ka nt tuulega. Nakkushaiguste käsitlemisel esiens ka suund, mida praegu võiks nimetada pärilikkust esile toovaks nt tuberkuloos arvati olevat kaasa sündinud, ehk kaleepra. Nakkushaiguste võitmise ajalugu võib alustada rõugetest (tapsid Ameerikas rohkem inimesi, kui kolonisaatorid, samuti Polüneesias). Haigus kirjeldati ilmselt esmakordselt Rhazes'i poolt ca 9. sajandil. Tähelepanek, et need,
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid