Filosoofias oli tähtsaim vaidlus universaalide üle. See tähendab, et kas üldmõisted on olemas vaid suhtlemise hõlbustajatena (suvalised erinevad loomad on mõlemad nimetatud koerteks, sest neil on enam-vähem sarnane välimus) või on nad olemas ka reaalselt. Skolastika – kriitilise mõtlemise meetod keskaja ülikoolides, mis keskendus ristiusu dogmade põhjendamisele formaalloogika abil. Suurimaks autoriteediks oli Aristoteles. Nominalism – keskaegne filosoofiasuund, mis pidas üldmõisteid üksikesmete nimetusteks. Mõisted selle järgi ei eksisteeri asjadest sõltumatult ja ei peegelda nende omadusi. Realism – keskaegne filosoofiasuund, mille järgi asjad on tunnetajast sõltumatult olemas. Sealhulgas siis on olemas univesaalid (üldised ideed), mille olemasolu nominalism eitab. Ratsionalism – tunnetusteooria filosoofias, mis lähtus teadmise omandamisel mõistusest ja
SISSEJUHATUS Pragmatism on suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena. See sündis 19. sajandi lõpul ning on siiani populaarne filosoofiasuund tänapäeval. Kõige tuntumaks esindajaks oli muidugi Charles Peirce, kuid pragmatismi uuendaja esiisaks võib kindlasti ka ära märkida Richard Rorty. Rorty oli see mees, kes üritas inimesi pragmatismist uut moodi mõtlema panna, öeldes, et asju tuleb vaadelda sellisena nagu nad on, realistlikult mõeldes. Samas väidab mees, et ta mõistab ainult tõde, mis on teoreetiliselt korrektne. Koostatud referaadis annan ülevaate pragmatismi mõistest, pragmatismi tõeteooriast ning
Pooldajad: H.Heigl, D.Armstrog. 6.) Monism- eksisteerib üks alge. Tunnistab kas ainult keha või ainult vaimu. 7.) Ettemääratud harmoonia teooria- teooria, mida pooldas G.W.Leibniz, kes väitis, et keha ja vaim ei mõjuta teineteist, kuid nii kehalised kui ka mentaalsed sündmused on Jumala poolt ette määratud ning kooslõlastatud. 8.) Materialism- J.J.C. Smart'i seisukohalt on materialism teooria, mille järgi maailmas ei ole mingeid muid olemusi kui need, mida postuleerib füüsika. [filosoofiasuund, mis peab esmaseks ainet. Tegelik maailm, objektiivne reaalsus (aine ehk mateeria) on põhiline ja teadvus tuleneb ainest. Materialistlikud õpetused peavad maailma olemuselt aineliseks] 9.) Idealism- G.Berkeley õpetus, et reaalsuse moodustavad vaid hinged, ideed ning jumal. Ideedeks nim G.Berkeley tajumisi ning ta arvas, et tajuda saamegi ainult ideesid. Pole materiaalne. 1967 10.) Dualistlik interaktsionism- Pr filosoofi R
võimatuse vastu. Harmoonia - on kokkusobivus, nii ideede kui millegi muu loodu vahel. Sõna tuleneb kreeka keelest, ühtlasi see on seotud antiik-kreeka jumalanna Harmonia nimega. Iroonia Apologeet on mingi õpetuse või süsteemi innukas kaitsja, õigustaja ja pooldaja. Küünik on inimene kes suhtub filosoofilise kõrgkultuuriga kaasnevatesse arusaamadesse küüniliselt. Nimi viitab eelkõige nende eluviisile mis oli väidetavalt olnud sarnane koera omaga. Materialism - on filosoofiasuund, mis peab esmaseks ainet. Tegelik maailm, objektiivne reaalsus on põhiline ja teadvus tuleneb ainest. IV Selgita Mille poolest erinevad teineteisest mütoloogiline ja filosoofiline mõtlemine? Millised olid antiikmõtlemise ja kristliku mõtlemise vahe? Milles seisneb Sokratese erakordsus? Miks oli hilisantiigis oluline kritlike apologeetide tegevus Milles seisnesi Aristotelese käsitluses hea elu? Milline oli Platoni ideaalriik? Milline oli Epikurose käsitlus naudingutest?
Tunnetusteoorias kaldusid nad sensualismi, loo- dusõpetuses materialismi. Oma teleoloogilistes väidetes ühinesid nad peripateetikute ja platoonikutega Epikurose vastu, ründasid teda äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest. Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia. Seega
totalitaristlikuks. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Teose põhiline tähtsus seisneb selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas pluralistliku avatud ühiskonna mudeli. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Popper] Karl Popper suri 1994. aastal Londonis. Falsifitseerimisprintsiip Neopositivism ehk uus filosoofiasuund, võttis omaks verifikatsiooniprintsiibi, leides, et ainult need väited on teaduslikud, mida saa verifitseerida ehk õigeks tunnistada. Popper leidis, et sellisest põhimõttest lähtudes ei saa ikkagi eristada teadust mitteteadusest: "Positivistlik radikalism hävitab koos metafüüsikaga ka loodusteaduse, sest loodusseadused ei taandu samuti väidetele meelteandmete kohta." (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika.)
noemat. Eriti ilmneb see tundmusaktides nagu armastus, vihkamine jne. Filosoofia kui teadus "puhastest olemustest" (eidetism) vastandatakse tegelike faktide tunnetamisele. Analüütilise meetodi olemus. Gotlob Frege. Friedrich Ludwig Gottlob Frege (8. november 1848 Wismar 26. juuli 1925 Bad Kleinen) oli saksa matemaatik, loogik ja filosoof, keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks. Vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades (angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse 18 kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks)
Kolmandaks, nimekiri algab kõige vanema teadusega ja lõpeb kõige nooremaga. Astronoomia nt on väga vana teadus, st on juba ammu jõudnud positiivse staadiumini, sotsioloogia aga on täiesti uus teadus (just Comte ongi sotsioloogia kui teaduse rajaja ning talle nime andja). Analüütiline meetod filosoofias. Gottlob Frege. Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades (angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka
tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke, George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene "valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste). ANALÜÜTILINE MEETOD. GOTTLOB FREGGE. Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja
annaabi.ee 
