Fenomenograafia (0)

Fenomenograafia
Kristiina Kangro
AP II
Mis on fenomenograafia ?
Fenomenograafia on kui uurimissuund, mille eesmärgiks on inimeste kogemuste
kirjeldamine, analüüsimine ja mõistmine.
F. Marton (1981: 180)
Fenomenograafia kui kvalitatiivsete uuringute strateegia sai alguse 1970a.
Ference Martoni poolt Göteborg´i ülikoolis tehtud uuringutest.
Fenomenograafia püüab leida ja süstematiseerida mõtlemisviise, mille abil
inimesed reaalsuse erinevaid aspekte tõlgendavad.
Fenomenograafikas lähtutakse ideest, et reaalsus eksisteerib sellisena, nagu
inimene teda tajub ja mõistab.
Fenomenograafia on algusest peale tundnud elavat huvi õppimise vastu ning
õppimist vaadeldakse aga alati selles kontekstis, mida õpitakse. Õppimist ja
õpetamist võib vaadata kui katset inimeste arusaamu teatud suunas muuta
(Laherand 2008: 146).
Fenomenograafia ja fenomenoloogia
Huusko ja Paloniemi poolt vahendatuna on ühisjoonteks mittedualistlik suhe
inimese ja maailma vahel, kogemuste ja konteksti rõhutamine ning kvalitatiivsus.
(2006: 164)
Fenomenoloogias on kesksel kohal põhiolemuse mõiste, mida saab mõtestada kui
reaalsusele vastava aspekti tähendust. Seevastu fenomenograafias eeldatakse, et
reaalsuse mingit aspekti saab tajuda või mõista suhteliselt piiratud arvul
kvalitatiivselt erinevatel viisidel. (Laherand 2008: 145)
Martoni sõnul on fenomenoloogia orientatsioon eeskätt õpetuslik meetod
teaduslikest uurimismeetoditest, aga fenomenograafia oma on seotud
tähendustega. (1981: 180-181)
Huviobjektid
· Õppimise üldised aspektid (lähenemisviisid; strateegiad)
· Õppimise sisule keskendunud uuringud mitmes valdkonnas
(majandus, matemaatika, füüsika, tervisekasvatus jt.)
· Inimeste käsitused erinevate nähtuste kohta (poliitiline võim,
laste mäng, surm, kaardi lugemine jpt.)
Uuringu käik
Uurijal tekib huvi mingi nähtuse või mõiste vastu, mille kohta näib olevat
hämmastavalt palju erinevaid arusaamu.
Uurija tutvub vastava mõistega teoreetiliselt ning teeb erinevatest seisukohtadest
esialgse liigituse.
Uurija intervjueerib erinevaid isikuid, et selgitada nende arusaamu vastavast
mõistest.
Uurija liigendab käsitused, moodustades erinevad tähendusklassid. Käsituste
seletamiseks kasutab uurija nende ühendamist kõrgema taseme
tähendusklassideks.
Sandbergi ja Samuelssoni uuring
Uuriti erinevaid variante eelkooliõpetaja mängu teadlikkuse kohta.
Lisaks uuriti, milliseid mänge mäletavad õpetajad oma lapsepõlvest ja kuidas nad
tajuvad tänapäeva laste mängu.
Intervjuus osales 20 eelkooliõpetajat, kes väljendasid mängu kohta erinevaid
vaateid, seega kujunes rühmasisene variatiivsus.
Iga intervjuu algas uuringu eesmärgi kirjeldamisega ning rõhutati, et uuringus
osalemine on vabatahtlik.
Intervjuud kestsid 45- 90 min. need salvestati ja transkribeeriti.
Uuringust selgus, et eelkooliõpetajad kirjeldasid oma lapsepõlvemängu vastavalt
soolistele stereotüüpidele.
Kõik vastajad märkisid, et õuemängud olid nende lapsepõlves palju üldisemad kui
nüüd.
Leiti, et õpetajad ei väärtusta mängu piisavalt.
Tähendusüksuste leidmise uuring
Uurimuse üheks ülesandeks oli kirjeldada töötajate arusaamu vanuse tähendusest
kutsealases asjatundlikkuses.
Andmed koguti kuueteistkümne teemade järgi liigendatud individuaalse ja
rühmaintervjuuga, mis viidi läbi teenindus ­ ja IT-firmade töötajatega.
Aitäh kuulamast !
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level