Faust (1)

„ Faust “ I osa
I osa alguses kohtame Fausti tema gooti stiilis kabineti vaikuses. Meie ees on teadusjünger, kes pärast kauaaegset askeetlikku endasalgamist peab mõrult tõdema – inimesele pile midgai teada antud. Neid pettumis mõtteid väljendab ta oma kuulsas monoloogis. Monoloogis väljenduv ahastus haihtub, Faust elab üke seesmise kirgastumise ja tunnistab oma vaimusugulust sellega, kes kuulutab.
Fausti otsimis rahutus selgineb veelgi teise teadlasetüübi – Wagneri – najal, kes tuimas rahulolus sulgub oma kabinetti nagu tigu karpi .
Taas kisub faust kõhklustesse. Teda vapustab maailma kurjus, mis pesitseb inimestes. Meeleheites ulatub käsi mürgipeekri järele, ent peatub oamti – meenuvad elu kaunidus ja inimväärtused. Olla või mitte olle, - see küsimus on ka Goethe kangelase kellele. Mis on õieti olemise algus? Olemise algus on tegu! – selle tõega läheb Faust uude ellu, saatjaks Mefistofeles . Viimane pärib cerega kinnitatud lepingu põhjal õpetlase hinge, kui see tunnistab end õnnelikuks.
Mnefistofeles, nagu öeldud, on eitamise ja hävitamise kehastus, Fausti vastandpoolus. Kuid ometi ei suuda ta peatada elu jätkumist. Veel enam:eituse vaim peab möönma hea ja kurja koosesinemist.
Lepingu osalistena on faust ja Mefistofeles vastakad paljus muuski: Faust rahuldamatu ja pulbitsev geenius , tundepingeline loomus, kes võib palavalt armastada, vihata, seejuures inimeste muredele osavõtlikuks jääded; Mefistofeles alati jäiselt kaalutlev, vaba kirgedest ja kahtlustest, inimest põlgav ja üksnes halba oletav. Mefistofelese repliigid sisaldavad alati valusat tõtt, mis ahel näivat talle endalegi haiget tegevat. Teineteist eitades lähevad Mefistofeles ja Faust omati viimasele „inimeste maailma“ näitama.
Leipzigis Auerbachi keldrites, kus toimub nõidmisstseen, püüab mefistofeles Fausti meeletlõbude maailma ahatleda, kuid madalates instinktides püretunud inimesed äratavad õpetlases vaid võikust.
Siirdutakse „Nõiakööki“, kus Faust peab tagasi saama oma nooruse, mis on olnud inimeste põlisunistuseks. Õpetlane on nõrdinud posimistest ja loitsimistest, millega nõid ja tema abilised (pärdikud) neid üle puistavad. See on mõistusevastane. Lugeja taipab vihjed teoloogiale, mida Mefistoofeles oma sõnadega kinnitab.
Noorusjõu äratab Faustis hoopis inimliku armastuse sütitav tunne. Arm, oma äledaimad tiivad anna! Hüüab ta kauni naise kuju peeglis vaadates. Nii astub tragöödiasse armastuse teema, mille süzeeline adrendus saab alguse Fausti ja Margarete armastuse lüürilises kujutluses ja viib viimase vapustava hukkumiseni. Esijoones lembeteema inspireeris prantsuse heliloojat samanimelist ooperit looma.
Margarete on traagilisemaid naiskujusid maailmakirjanduses. Faust kohtab nägusat leebivat neidu , kelle eluvaated on kujundanud usklik , kasin ja töönõudlik kodu. Selles elupiiratuses üllatab Faust teda oma vaimsuse ja välismaailma säraga. Tärganud armastusega liitub usaldus ja malbus. Ses puhtas loomuses pole ei kõhklust, isemeelsust ega kurja oletust.
Hingepuhtus, mis Fausti kõidab, saab hukutaaks Margaretele endale. Tema seesmine elu on liialt tunnete ainuvõimuses, mõistuse ja tahte toeta.
Fausti I osa lõpeb raskete ja traagiliste meeleolude lainetuses. Faust ja Mefistofeles iibivad Walpurgi ööl meelaste lõbustuste ja nõiatantsude keerises, Margareta aga ootab vanglas karistust. Südame vaba kutsed jälgides osutus ta süüdlaseks ühiskonna ees, kes karistab teda julma keskaja kombel . Isegi timuka käe eei jääb ta iseendaks – kogu südamega Fausti poole püüdvaks.