,,MÄEKÜLA PIIMAMEES" E.Vilde Esimene peatükk: Harilikult kella üheksa ümber, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub - üksinda nagu kunagi. Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei
raskest tööst kurnatud, hakkas nutma, tüdruk lohutas, pakkus end Jussile naiseks, plaanisid saunamajja elama minna XIII - Sügiseks uued kambrid valmis, kuhu koliti sisse - Krõõdal sündis teine tütar, ootas poissi, kellest saaks kohapärija - Sünnitus tuli ootamatult ja kiirelt, Krõõt pidi üksi hakkama saama, sest kedagi polnud, pesi ise vannis last ja talitas temaga, see oli väga raske ja kurnav - Krõõt kartis Andrese reaktsiooni, kui mees näeb, et sündis taas tüdruk mitte poiss, nuttis - Krõõdale ei tulnud enam rasketel hetkedel isakodu meelde, vaid Vargamäel läbielatud sündmused, meenutab kuidas Andres temaga esimest korda kurjustas, kui ta rukist pidi enne vihmasadu sisse tooma, kuid laotud koorem oli lohakas, kui varem oli naine kuskil peidus või ema kirstul nutnud, siis nüüd nuttis ta igal pool - Andrese koju saabudes teatas Krõõt mehele järjekordse tütre sünnist, Andres lohutas naist ja ütles, et ära nuta, mis sinna parata
Libahunt Kokkuvõte 1.vaatus On talve õhtu ja rehetares käib ikka usin töö. Vahetevahel kostub õuest huntide ulgumist. Kõik see pere pidi minema muidu nõia tapmisele, kuid läks ainult peremees(50a.) koos sulane Jaanusega (25a.). Koju jäid 8-aastane Mann(Mari), 40-aastane perenaine, 14 aastane Margus ning 60-70 aastane poolpime vanaema. Margus sättis peergu, toa valgustamiseks. Perenaine ketras lõnga. Mann veeris savikul aga aabitsat. Vanamemm oli voodis ja pikutas. Õuest kostis huntide ulgumine aina lähemalt ja lähemalt. Keegi kopsis ukse taga. Mari läks näost valgeks. Kuid kui ta kuulis oma isa ja sulase Jaanuse häält, siis rahunes ta maha. Peremees lükkas ukse kähku kinni. Jaanus viis peremehe püssi tagasi oma kohale. Perenaine küsis imestusega, et kuidas püss märjaks ei saanud. Peremees ütles, et terve tee olid nad selle peal istunud ning püss oli olnud heinte all. Perenaine küsis veel, et kuidas nõia tapmine läks. Pereme
Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps – poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes
jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes
põlgas. Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes
põlgas. Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes
Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse-ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi, ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps – poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes
Kõik kommentaarid