hapnikupuudust piiratud vees. `merejärvedes' ja Läänemeres. · Muudatused liigilises koosseisus alates ränivetikatest kuni flagellaatideni, kui N:Si suhe suureneb Põhjamere, Saksamaa rannikualadel. 4 · Toksilisus näiteks dinoflagellaat Gyrodinium aureolum põhjustas kalade suremise 1980 aastal Loch Fyne's; mõned dinoflagellaadid pole seotud eutrofeerumisega. Eutrofeerumise mõju Läänemerele: · suurenenud primaarproduktsioon · sagenenud vee õitsengud · suurenenud klorofülli a sisaldus · suurenenud orgaanilise aine sadenemine põhja · suurenenud makrobentose biomass ülalpool halokliini · sagenenud ja tugevnenud hapnikupuudus põhjakihtides · vähenenud vee läbipaistvus · Fucus vesiculosus' vähenenud sissetungisügavus · Vähenenud makrobentose biomass allpool halokliini
20.02.2017, K. Künnis-Beres Reostuse mõju mere ökosüsteemile - eutrofeerumine Reostuse mõju - eutrofeerumine Taimetoitainete juurdevool põhjustab mere, eriti rannikumere eutrofeerumist • Eutrofeerumine mõõdukas tempos on veekogu loomulik pikaldane vananemisprotsess • Forseeritud eutrofeerumine põhjustab veekogu seisundi halvenemist mitmel erineval moel ning see on tingitud eelkõige inimtegevusest (punkt- ja hajureostusest) • Eutrofeerumisega kaasnev kõige halvem nähtus on pinnavee hapnikusisalduse suur ööpäevane kõikumine ja hapnikupuudus põhjasetetes ja põhjalähedases vees – põhjaloomad surevad 20.02.2017, K. Künnis-Beres Eutrofeerumisega kaasnevad nähused 1. Sinivetikate, uuema nimega –tsüanobakterid, suvine vohamine (vetikaõitsengud) Üldlevinud seisukoht on, et tsüanobakterite “õitsengud” on tingitud inimtegevuslikust toitainete lisandumisest merre.
kihistunud veega järvede põhjalähedases veekihis, kihistumata järvedes aga vahetult põhjasette peal olevas veekihis. Ligikaudsete hinnangute kohaselt on Eestis fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25% kogu pindalaga 5544 hektarit. Fütoplanktoni liigiline kosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinuvetikad, sageli ka koldvetikad. Järvede reziimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb oligo- ja mesotroofsetele vetele omaste liikide ning koorikloomade osatähtsuse vähenemine ja eutroofsete liikide ning keriloomade osatähtsuse tõus. Puhta veega järvi iseloomustavad vesikirbulist Holopedium gibberum sisaldavad zooplanktoni kooslused, väga tugevat eutrofeerumist näitavad aga keriloomi Brachionus, Pompholyx jt. sisaldavad kooslused. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 279-280)
Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 338) Arvi Järvekülg (27. detsember 1929- 4.novenmber 2002) ...Eesti hüdrobioloog ja zooloog. 1954 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli. Ta uuris 1952- 1959 jõevähi bioloogiat, haigusi ja parasiite, Eesti vähimajandust ning Eesti sisevete varem tundmata karpvähiliste faunat ja ökoloogiat. 1959-1959 tegi Läänemere idaosas suureulatuslikke zoobentose uuringuid. Ta on tegelenud veekogude reostamise, bioindikatsiooni ja eutrofeerumisega. Järvekülg on uurinud ka Eesti jõgede põhjaloomastiku. Ta on Soome lahe kaitse rahvusvaheline ekspert. [Teadus 1 A-Ki. Eesti teaduse biograafiline leksikon. Eesti entsüklopeediakirjastus Tallinn, 2000] (lk. 486) Juhan Aul (aastani 1931 Juhan Klein; 15. oktoober 1897- 29.august 1994) Aul oli Eesti eugeenik, antropoloog ja zooloog. Õppis Taali ministeeriumikoolis ja Pärnu linnakoolis, lõpetas 1928 zoloogiamagistri kraadiga TÜ. Temast sai Eesti antropoloogia rajaja
Seda oleks soovitatav vältida või kirjutada jutumärkidesse, sest vetikatel pole õitega mingisugust seost. Ilmselt on nõnda siiski nii mõnigi kord arvatud. Olgu selle tõestuseks kas või väljavõte aastatetagusest artiklist maakonnalehes: "Kui ka järgmisel suvel peaks sinivetikas õide puhkema, on see kinnitus, et järvega on midagi lahti." Õitsemine on siiski omane vaid õistaimedele, mitte aga vetikatele. Miks veeõitsengud on sagenenud? Vähem või rohkem on see seotud veekogude eutrofeerumisega toitesoolade kogunemisega. Selle käigus muutub nii aineringe kui ka koosluse talitlus. Puhtal kujul jõuavad toitesoolad veekogudesse harva, näiteks hooletu väetamise tagajärjel. See peaks aga praegu möödanik olema, sest väetised maksavad ja põllumees hoiab raha kokku. Suurem osa fosforist ja lämmastikust pärineb orgaanilisest reostusest, majapidamis- ja tööstuse heitveest, loomafarmide virtsaveest jne
paberitööstus; 3) põllumajanduses tekkinud reoveed ning taimetoitained, 4) prügila nõrgveed, 5) atmosfäärist väljapestud saasteaineid. Eutrofeerumine Eutrofeerumine veekogu rikastumine toitainetega. Toimub taimede toiteelementide (P, N), detriidi ja lahustunud orgaaniliste ainete lisandumise ja kuhjumise tagajärjel. Eutrophication a process where water bodies receive excess nutrients that stimulate excessive plant growth. , . Antropogeenne eutrofeerumine Eutrofeerumisega kaasneb vee läbipaistvuse vähenemine, hapnikuvaegus ja täielik hapnikukadu sügavais kihtides, planktoni ja bentose rohkenemine, elustiku liigilise koosseisu muutumine, põhjasetete mudastumine. Omane kõigile looduslikele veekogudele ja ilmneb nende vananemisel. Antropogeenne eutrofeerumine kiirendab oluliselt looduslikke protsesse ja põhjustab veekogude enneaegset vananemist. Liigsed toiteelemendid satuvad veekogudesse peamiselt põldude üleväetamise
esinevates eutroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass tavaliselt 515 g/m 3, vee õitsemise ajal kuni 40 g/m3 Ligikaudsete hinnangute kohaselt on meil fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25%, kogupindalaga 5544 ha. Fütoplanktoni liigiline koosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, kus proovis on tavaliselt 1015 liiki. Seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinivetikad, sageli ka koldvetikad, harvem ikkesvetikad. Järvede reziimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb oligo- ja mesotroofsetele vete iseloomulike liikide ning koorikloomade osatähtsuse vähenemine ja eutroofsete liikide ning keriloomade osatähtsuse tõus. 2 Eesti järved olid 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel tugevalt mõjutatud väetistest ja farmireovetest, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist. Kolhoosikorra lagunemisega soikus põllumajanduslik tootmine ja 1990-ndate aastate algul hakkas järvede, eriti väikejärvede, seisund paranema
pesuvahenditest vähendada fosfori koormust Läänemerele 9 kuni 24 protsenti. Üleliigne fosfaatide ja teiste toitainete koormus Läänemerre põhjustab eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi Läänemeres. Eutrofeerumine on veeökosüsteemi seisund, kus 10 kõrged toitainete kontsentratsioonid põhjustavad vetikate kasvu, viies süsteemi tasakaalust välja. Eutrofeerumisega kaasnevad: * intensiivsed vetikate ja sinivetikate õitsengud, kusjuures mõned liigid eritavad inimestele ja loomadele ohtlikke toksiine; * üleliigse orgaanilise aine teke, mis vähendab vee läbipaistvust; * hapnikupuudus, mis tapab põhjaelustikku; * kalade ja teiste elusolendite surm; * kallaste kinnikasvamine. WWF ja tema partnerorganisatsioonid püüavad Läänemere eutrofeerumisprotsessi tasakaalu
Looduskaitse alla võtmine pole siiani suutnud hoida järvi eutrofeerumise, mudastumise ega ka kinnikasvamise eest. Peamiseks põhjuseks on veekogude valgla kaitse printsiibi eiramine. Maaomanik (omavalitsused või eraisik) on kohustatud täitma keskkonnakaitse ja järvekasutuse nõudeid. Kontroll nende nõuete järgimise üle on muutunud keerulisemaks peale osade veekogude erastamist. Peamised muutused Eesti järvedes viimastel aastakümnetel seoses eutrofeerumisega Üldaluselisus, pH, fosfaatide ja sulfaatide sisaldus ning orgaaniliste ainete sisaldus on oluliselt tõusnud. Kihistumine on suurem, põhjalähedase veekihi suvine hapnikusisaldus on tunduvalt vähenenud. Kliimamuutuse tagajärg: vegetatsiooniperiood on pikenenud, biogeenide hulk jaguneb aasta jooksul ühtlasemalt. N:P suhte kahanemine soodustab suvist sinivetikate vohamist. Neelvetikate laienev levik kõigis järvetüüpides.
Siselahtedes võib kehvade valgustingimuste tõttu taimestiku levik piirduda vaid 3-5 meetri sügavusega; siselahtede hägususe tingib enamasti rohke tahkete osakeste hulk vees, mis on tekitatud peamiselt inimeste poolt (Bonsdorff, 2005). Üha suurenev rahvaarv, hästi arenenud põllumajandussektor ja teised inimtegevused, nagu näiteks energia tootmine ja transport, on viinud toitainete, peamiselt fosfori ja lämmastiku, sisalduse suurenemisele Läänemeres. See omakorda on viinud eutrofeerumisega seotud probleemideni ja väljakutseteni (Andersen & Laamanen, 2009). Eutrofeerumine arvatakse olevat üheks tõsisemaks inimtegevuse poolt põhjustatud ohuks rannikumere ökosüsteemidele ning erandiks ei ole ka Läänemeri. Eutrofikatsiooni poolt põhjustatud mõjutused on geomorfoloogilistest ja hüdroloogilistest teguritest sõltuvalt erinevates paikades isesugused (ülevaade Martin et al., 2006). Näiteks avaldab
Valgala tunduvalt suurem kui mere pindala. Liigendatud kaldajoon ja topograafia; varieeruv põhja ehitus; suhteliselt madal meri (keskmine sügavus 52 m, maksimaalne sügavus 459 m). Tugev vertikaalne kihistatus (halokliin 60-70 m ja termokliin suvel 10-20 m sügavusel). Suhteliselt külm; talvel esineb jää. Üks olulisemaid Läänemere keskkonnaprobleeme on eutrofeerumine. Selge märk selle kohta on eelmisel sajandil toimunud vee läbipaistvuse oluline vähenemine. Samas on palju eutrofeerumisega seotud küsimusi vastuseta miks ei ole rakendatud meetmed siiani olulist efekti andnud; mis osa on nn sisemisel toitainete koormusel; kas Läänemere ökosüsteemis on juba toimunud reziiminihe; missugune merekeskkonna seisund meid rahuldaks jne. Vähene teavitamine ja kaasamine. Oluline on põhjustagajärg seoste väljatoomine, oodatavate muutuste prognoos ja huvigruppide kaasamine aruteludesse võimalike meetmete rakendamiseks 4.sotsiaalne keskkond ja sadamad Sotsiaalne keskkond
toiteainete sisalduse, merepõhja laadi) püsivate erinevuste tõttu on piirkonniti kujunenud iseloomuliku elustikuga ökoloogilised allsüsteemid. Eesti veed ulatuvad Ida-Gotlandi, avamere põhjaosa, Soome lahe ja Liivi lahe allsüsteemi. Bioproduktsioon on suurim rannikuvööndis (eriti saarestikes) ning süvikute nõlvadel paiknevate veekihtide intensiivse segunemise vööndites. Bioproduktsiooni suurenemist 1960.–80. aastatel on seostatud merekeskkonna muutumise, sealhulgas eutrofeerumisega, mis viimastel kümnenditel on peatunud. Orgaanilise aine tootjate hulgas on ka selliseid fütoplankterite liike, mis eritavad teistele organismidele mürgiseid ühendeid. Läänemere taimestik on liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Vähesed õistaimeliigid on teisesed mereasukad. Majanduslikult leiavad kasutamist agarik, merihein ja väetamiseks põisadru. Läänemere loomastik on suhteliselt liigivaene, selle moodustavad eriajajärkudel sisserännanud organismid
annaabi.ee 
