sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja -tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega
Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti -- see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin
hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda
ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.» Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas: «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus. II Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda. Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas kinnitas, Tagapere Pearu olevat
» Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime. Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama käsikirja trükis avaldamise luba, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Vana-ajaloo ja Keelte Akadeemiasse juhul, kui meil ei peaks õnnestuma, mis on väga tõenäoline, pääseda oma isikliku pagasiga Prantsuse Akadeemiasse. Peab ütlema, et trükiluba anti meile lahkelt. Teatame sellest siin avalikult, et kummutada pahatahtlike inimeste väited, nagu oleks meil valitsus, kes on üsna jahedalt meelestatud kirjanduseinimeste suhtes. 4 Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele. Oleme sellele
Kõik kommentaarid