hästi erinevad - see on erand! Aga ka meil esineb sarnaseid kalu - näiteks turb, teib, säinas, noorena eriti raskesti eristatavad? Näiteks ka akvaaariumikalade probleem vaadake neid vorme, mis neist on erinevad liigid, mis vaid sama liigi eri värvuse ja kujuga isendid? Vrd. koertega Ookeani elustik Elutingimused on ookeani eri osades vägagi erinevad sõltuvalt sellest, kas tegu on avaookeaniga või rannikupiirkonnaga. Estuaarides ehk lehtersuudmetes, mis on tekkinud suurte jõgede mere poole laienevas suudmetes maismaa vajumise, merepinna tõusu või loodete poolt tekitatud erosiooni tagajärjel valitsevad väga muutlikud ökoloogilised tingimused. Toitaineid kandub sinna jõest külluslikult. Omapärane rikkalik elustik koosneb seal riimvee-organismidest ning eurühaliinseist mere- ja mageveeorganismidest. Ookeanid on meie planeedil elusorganismide suurim "hoidla". Meredes on elu
elav loom. Intensiivse majandamise korral saadavad krevetid oma erinevad elustaadiumid mööda erinevates tiikides. Krevetikasvatus toimub kolmes järgus: haude mahutites , vastsete kasvutiikides ja täiskasvanute tiikides. Viimastes tiikides viibivad krevetid kõige kauem. Troopikas viljeletakse krevette aastaringselt ning saadakse kaks kuni kolm saaki aastas. Austri kasvatus: Austrid vajavad oma kasvuks riimvett, seetõttu kasvatatakse neid suurte jõgede suudmealadel estuaarides. Tähtis on nii soolsuse- kui ka temperatuurireziim, et kudemistingimused oleksid soodsad ning karpide kasv kiire. Viimane kestab tavaliselt mitu aastat. Kasutatakse kolme erinevat viljelusmeetodit. Iga meetodi puhul ,,istutatakse" vastsed kohta, kus nad edaspidi hakkavad kasvama ja kust neid siis sobival hetkel kogutakse. Karpidel on teatavasti pelaagilised st vabalt ujuvad vastsed. Pärli kasvatus: Tänapäeval kasutavad vähesed pärlikasvatajad seda meetodit
Apvellingu alade suur primaarproduktsioon on tingitud ränivetikate vohamisest. Massilise vohamise tagajärjel sadeneb pidevalt diatomeede pantsreid, mis akumuleerudes moodustavad biogeense räni lademeid. Üks suurimaid lademed asub Seymouri saare lähistel, kus lademe paksus on 1400 meetrit (Olli, 2010). Diatomeesid esineb ka magevees, järvedes, kus moodustavad suure osa fütoblanktoni kevadõitsengust (Olli, 2010). Samuti esineb diatomeesid ka rannikualadel, estuaarides, jõgedes, tiikides, ojades, kraavides, soodes, kaevudes ja niiskes mullas. 1.5 Diatomeede tähtsus ökosüsteemis Maailma kogu aastast primaarproduktsioonist 20-25% moodustavad ränivetikad. See on võrdne kõigi maismaa troopiliste vihmametsade produktsiooniga kokku. Sisuliselt sõltuvad teised organismid otseselt või kaudselt diatomeede produktsioonist. Diatomeed mõjutavad Maa kliimat, süsihappegaasi konsentratsiooni atmosfääris ja ökosüsteemi funktsioneerimist (Olli, 2010).
mis hõlmavad vaevalt 1 % ookeani põhjast, nimetatakse ultraabüssaaliks. (Loomade elu I) Samal viisil jaotatakse ka ookeanide veemassiivi ehk pelagiaali kihid: epipelagiaal on kogu ookeani veele orgaanilist ainet produtseeriv vetikate arenemise tsoon. Batüaalile vastab batüpelagiaal ning abüssaalile abüssopelagiaal. (Loomade elu I) Elutingimused on ookeani eri osades vägagi erinevad sõltuvalt sellest, kas tegu on avaookeaniga või rannikupiirkonnaga. Estuaarides ehk lehtersuudmetes, mis on tekkinud suurte jõgede mere poole laienevas suudmetes maismaa vajumise, merepinna tõusu või loodete poolt tekitatud erosiooni tagajärjel valitsevad väga muutlikud ökoloogilised tingimused. Toitaineid kandub sinna jõest külluslikult. Omapärane rikkalik elustik koosneb seal riimvee- organismidest ning eurühaliinseist mere- ja mageveeorganismidest. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing & Üldise
Ranniku ökosüsteemide omadused 1. Veetasemete kõikumine sõltub regulaarsetest loodetest – järvedes pole, on seisilained , mis on tekitatud tuulte poolt ja on ebaregulaarsed. Looded paljandavad rannikuvööndi, toitainete transport süvikutesse. Tõusu ja mõõna piirkonnad on erilised kasvukohad, eriti moluskitele. Sellised kasvukohad puuduvad järvedes. 2. Soolsus – rannikumere eri piirkondades soolsus erinev. Estuaarides soola-mageda segu loob tingimusi! Sagedasti muutuv soolsus põhjustab raskeid osmootilisi gradiente – tugev mõju organismidele. Eri taksonid lahendavad osmoosiprobleemi erinevalt. Õistaimedel on soolanäärmed, mis ei lase ülemäärasel soolal taimedesse tungida. Produtsentidel võime produtseerida orgaanilisi ühendeid – petaniin, proliin ja dimetüülsulfionipropionaat (DMSP) – aitavad säilitada osmootilise balansi rakumahlas. Seda ainet on estuaaride
Kromosoomide arv 2n = 168. Sarvhammaste arv suuava ümbritseval imilehtril veidi üle 110-ne. Müomeere 86-91 (Müomeer- kere lihaskonna lõik). Marjaterade arv võib ulatuda kuni 300 000-ni. [4, 5] Üldiselt on merisutt haruldane siirdekala. Esineda võib teda Atlandi põhjapoolkera rannikul jõesuudmete piirkondades. Läänemeres eksikülalisena kuni Soome lahe idaosani; Botnia lahest polevat leitud. Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides (ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud). Pärast 1-2 aastat meres viibimist lähevad 60-80 cm pikkused suguküpsed isendid Briti saartele (märts-aprill), Eestis jõgedesse (aprill-juuni), kus isased kaevavad imilehtri abil kiirevoolulistesse lõikudesse 300 000 väikese (pikkus 0,8-1,25 mm) marjatera tarvis lohu; koevad (mai-juuni), pärast kudemist hukkuvad. [2, 4, 6, 7] Vastsel, nn liivasonglasel (ammocoetuse), pole suulehtrit ja ta toitub mikroobe filtreerides;
meie läänesaarte rannikupiirkondades. Süvikukudulestad koevad normaaltingimustes aprillis-mais, rannikukudulestad, vähemalt Soome lahes, hiljem, peamiselt mais-juunis. Süvikukudulestade mari on pelaagiline, rannikukudulestadel ainult väga lühikese hôljumisvôimega. (Mikelsaar, 1984) Lesta leidub kogu eesti ranniku ulatuses, kuigi Soome lahe idaosas ja Riia lahes on teda vähem. Vahest leidub lesta ka magevees, peamiselt jõgede estuaarides. Lest asustab peamiselt liivaseid, saviseid põhjasid; nooremad isendid madalamates kihtides kui vanemad. Ida Gotlandi populatsiooni nooremad isendid levivad peamiselt Irbe väinas ja seda ümbritsevatel aladel. (Vitinsh, 1988; ref. Ojaveer & Drevs, 2003) Suvel, intensiivsema toitumise perioodil, on täiskasvanud lestad 30-40 m sügavusel. Sügisel ja talvel lähevad nad sügavamale (80-100 m). Sigimisperioodil kogunevad lestad 5
Estuaare iseloomustavad talvel pikk jääperiood ja suvel kõrged vee temperatuurid. Elustikule on iseloomulik väga erinev veesoolsus taluvus (Masing, 1992). Taimedest on esindatud peamiselt pilliroog, meri-mugulkõrkjas, kare kaisel, kamm-penikeel, kaelus-penikeel, tähkjas vesikuusk, kare mändvetikas, ruuge mändvetikas, näsa- mändvetikas, põisadru ja agarik. Spetsiaalselt vastavale elupaigatüübile kohastunud loomaliike Eesti vetes ei leidu. Kalaliikidest võivad estuaarides elada näiteks ahven, haug, kiisk, hink ja roosärg (Paal, 2000; Internet 3) Mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud on mere rannikualad, mis madala veeseisu ajal ei ole kaetud veega, kus puuduvad soontaimed, kuid leiduda võib sinikuid ja ränivetikaid. Selle elupaigatüübi juurde loetakse ka ööpäevas paariks tunniks mõõnaga paljanduvad pika meriheina (Zostera marina) koosluste kasvualad (Paal, 2000).
Zoobentose loomad on väga mitmekesised, mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.). Litoraali ja sublitoraali loomastikku võib mõõta kilogrammides ruutmeetri kohta. Hindamise teeb keeruliseks kinnitunud ja välistoesega koloonialiste loomade rohkus (korallid, käsnad, sammalloomad, mõned hulkharjasussid, merituped jne.). Kõige rikkalikum on fauna kivisel põhjal, eriti korallirahudel (riffidel). Jõesuudmetes (estuaarides) ja nende ligidal elab madalamat soolsust taluv või seda eelistav riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna pisikesed hulkraksed loomad, kes elavad jämeda liiva terade vahel litoraalis ja sublitoraalis. 92. Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega Läänemeri: on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid
annaabi.ee 
