saksa suurim valgustaja noor Johann Gottfried Herder, kes tutvustas esmaselt eesti rahvaluulet Euroopas saksa keele vahendusel. Rahvastiku haritlaskonna kujunemine Euroopas 18. sajandil kasvav huvi eksootiliste ja väikerahvuste vastu leidis uuel sajandil Eestis väljenduse estofiilide liikumisena. Baltisakstastest Eestihuvilised- estofiilid- uurisid eetsi keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke seltse. Estofiilidega liitusid ka esimesed eesti keele haritlased Fr. R. Kreutzwald, D. H. Jürgenson, Fr. R. Faehlmann. Faehlmanni eestvedamsiel loodi 1838. aastal Tartus ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts, mis seadis eesmärgiks ,,edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist" . Teise olulise estofiilse suurorganisatsioonina loodi 1842. aastal Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende
Kristjan Jaak Petersoni ood ,,Kuu" tuletab eestlastele meelde, et kui ilus on eesti keel ,,Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?" Paneb küsimuse alla kas eesti keel säilib. ,,Kalliks pidama oma aega olen paljusid inimesi õpetanud." ,,Mõnikord sain ma kõigi asjade pärast, mis mu meele pärast ei olnud, väga vihaseks; teinekord jälle võiks mu meele vastu olla, ei saanud ma sugugi vihaseks." Tal tekkisid vastuolud estofiilidega ja O.W.Masinguga. Meeldis tubakas ja õlu. Peab ennast maarahva lauljaks. SOOME-EESTI KIRJANDUS Sofi Oksanen ema eestlane ja isa soomlane. Sai maineka kirjastuspreemia Finlandia raamatu ,,Puhastus" eest. Eva Lille Somme Tuglase Seltsi esinaine, hoidis eesti kirjanike suhteid Soomega Aino Kallas abiellus tudengiga Oskar Kallasega, kes ei tahtnud Soome jääda. Novelli kirjanik, kirjutas soome keeles Eesti teemaliselt. Oskar Kallas oli Eesti saadik Suurbritannias.
1866 "Vanemuise" seltsi auliige 1867 mälestusrist talurahvaseaduse tõlkimise eest mälestusrist kooleravastase võitluse eest 1871 Ungari Teaduste Akadeemia välisliige Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi auliige 1872 Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi auliige Eesti Kirjameeste Seltsi aupresident 1876 Püha Anna III järgu orden kauaaegse laitmatu töö eest arstina Kreutzwald alustas koos Faehlmanni ning koos 19. sajandi alguse eesti patriootide, baltisaksa päritolu estofiilidega, mil eesti maarahva tõusmistest iseseisvaks ja sõltumatuks rahvusriigiks söendas vaevalt keegi isegi unistada. Ta jõudis näha eesti rahvusliku ärkamisaja sündi, milleni jõudmisel oli tema osalemine nii aktiivse ühiskonnategelase kui ka kirjanikuna tähelepanuväärne ja ka hindamatu.
ajakirjad "Maailm ja mõnda mis seal sees leida on" (Kreutzwald) 4. raamatud 19. sajandil võeti Eesti ühtse kirjakeelena kasutusele Põhja-Eesti keskmurre. Vastava uue eesti keelse grammatika koostas 1843. aastal Ed Ahrens. 14. Kiriklikud olud ja usuliikumised. Prohvet Maltsvet. Õpik lk. 149. 15. Baltisakslaste kultuurielu. 16. Estofiilid. TV lk.46-47 ül. 3 ja 5. Estofiil - Baltisakslased, kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist ja püüdsid neid arendada. Estofiilidega liitusid ka esimese põlve haritlased nt Kreutzwald, Faehlmann, J.Köler (kunstnik), dr.Karell (keisrite Aleksander II ja Nikolai I ihuarst). Estofiilid lõid kaks suurt organisatsiooni: a) Õpetatud Eesti Selts (ÕES), 1838. aastal Tartus, Faehlmanni ettevõtmisel b) Eestimaa Kirjanduse Ühing 1842. Tallinnas. Mõlemad organisatsioonid uurisid eesti ajalugu, eesti keelt- ja kirjandust. Nende eestvedamisel anti välja Kalevipoeg.
Eestlaste tuleviku suhtes ei olnud estofiilid üksmeelsed. Enamiku baltisakslaste arvates oli eestlaste parim perspektiiv saksastumine. Seetõttu kritiseeriti teravalt Kuusalu pastorit Eduard Ahrensit, kes koostas 1843. a eesti keele grammatika, võttes aluseks põhjaeesti keskmurde. Sajandi lõpupoole hakkas estofiilide liikumine vaibuma, sest eestlased kujunesid rahvuseks ja hakkasid esitama nõudmisi, mis kärpisid baltisakslaste juhtpositsioone Eestis. Estofiilidega liitusid Eesti esimese põlve haritlased, nt F. R. Faehlmann, Fr. R. Kreutzwald, Johan Köler – eesti rahvusliku maalikunsti rajaja. Tema tuntumad tööd: ema ja isa portree, „Herakles toob Kerberose põrguväravast“. Dr. Ph. Karell – keisrite Nikolai I ja Aleksander II ihuarst. Nimeta 2 olulisemat kultuurisaavutust/sündmust 19. saj. Eestis järgmistes valdkondades: haridus, eestikeelne kirjasõna. H: taasavati TÜ (1802); mindi üle kohustuslikule koolisundusele; (töötas Prof. Inst
ilukirjandust, ajalehti, kooliraamatuid ja avasid teaduslikke seltse. Nende tegevuse tulemusena seati sisse Eesti keele lektori koht Tartu Ülikoolis. Nendega liitusid eestlastest haritlased Krutzwald ja Faehlmann, kelle algatusel loodi 1838 õpetatud Eesti selts, eesmärgiga "edestada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva kirjanduse, keele kui ka tema poolt asustatud maa tundmist". 1842 eestimaa kirjanduslik ühing Tallinnas. 1863 ilmus rahvuseepos "Kalevipoeg". Estofiilidega liikusid ka mõned eestlased välismaal-tuntumad J.Kölner(kunstnik) ja P.Karell(keisri ihuarst). Rahvuslik liikumine ja venestamisaeg: Eeldused ja sihid- eelduseks: eesti ala majanduslik arenemine, eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine, rahva kultuurilise aktiivsuse tõus. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid : eelkõige emakeelse rahvahariduse
Nende eestvedamisel anti välja eepos „Kalevipoeg“. Eestlaste tuleviku suhtes ei olnud estofiilid üksmeelsed. Paljude baltisakslaste arvates oli eestlaste parem perspektiiv saksastumine. Seetõttu kritiseeriti teravalt Kuusalu pastorit Eduard Ahrensit. Sajandi lõpupoole hakkas estofiiline liikumine vaibuma, kuna eestlastest kujunes rahvus ning nad hakkasid esitama nõudmisi, mis kärpisid baltisakslaste juhtpositsioone Eestis. Eesti esimese põlve haritlased liitusid estofiilidega. Baltisakslaste tähtsus Eesti kultuuri arengus: 1. Korraldasid laulupidusid, millest kujunes traditsioon; eestlaste ühislaulupeod. 2. Ehitasid Eestisse mitmeid mõisasid, seega arendasid eesti arhitektuuri (nt hakati kodudesse ehitama ahjusid); paljud mõisad siiani kasutuses. 3. Asutasid Õpetatud Eesti Seltsi ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu, mille
Üksikute õppeainete eestikeelsed õpikud: esimene kooli lugemik 1805 Vastseliina pastor Georg Gottfried 1 Marpurg. Esimene ainult ühele õppeainele pühendatud õpik: aritmeetikaõpik Saaremaa pastori Peter Heinrich von Frey õpik 1806. Eestlastest kultuuritegelased: Kristjan Jaak Peterson (1801-1822). Eelärkamisaja teine periood u 1830-1860 (1857) ehk eesti haritlaste liitumine estofiilidega eesti kultuuri arendamisel. Uued tegevussuunad: eestlaste materiaalse kultuuri uurimine, minevikukäsitluse (eepos) ja rahvausundiga tegelemine. Estofiilsuse õitseaeg oli 1830.-40. aastatel. Periood lõppeb estofiilide pettumisega eestlastes. Üheks põhjuseks eestlaste õigeusku siirdumine (eesti kultuuriga tegelesid peamiselt luteri kirikuõpetajad). Hiljem ka rahvuslikul ärkamisajal baltisaksa kirikuõpetajad eestlasi ei toeta.
-19. sajandi vahetusest põhjalikumaid kirjeldusi eestlaste laulmisest ja tantsimisest, pillilugude ja laulude noodistusi. Kõige enam materjali on tollest perioodist talletanud sakslased August Wilhelm Hupel (1737-1819) ja Christian Schlegel (1757-1842). 2. periood. Rahvamuusika teadliku kogumise algus. Baltisaksa estofiilide töö tulemusena asutati Tartus Õpetatud Eesti Selts (1838) ja Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing (1842). Mõlema eesmärkide hulka kuulus rahvaluule kogumine. Estofiilidega ühinesid esimesed eesti haritlased Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Rahvaluule tähtsus jõudis ka ärksama talurahvani. Peamiselt koolmeistreid ühendav Eesti Kirjameeste Selts (18721893) võttis oma tööplaani rahvaluule, eriti rahvalaulude kogumise. See üritus saavutas oma kõrgpunkti sajandi lõpukümnendil pastor JAKOB HURDA (1839 1907) juhitud ülemaalise rahvaluulekogumisega, milles osales sadu inimesi.
Ülikoolis ka eesti keelt õpetama (1842-50). Ettevõtliku, agara, karismaatilise tegelasena hakkab enda ümber koondama inimesi, kes eesti keele vastu huvi tunnevad. Loetakse esimeseks meheks, kes hakkab enda ümber eesti soost haritlasi koondama. Oma maailmavaatelt on ta saanud mõjutusi Merkelilt, on väga käremeelne. Kritiseerib valitsevat korda. Võitleb saksa kultuuri toomise teooria vastu. On ka kirjavahetuses mitmete kaasaegsete mõjukate estofiilidega. Oli Äksi pastori Masingu sõber. Teine mees, kellega ta tihedalt suhtles, oli Rosenplänter, Pärnu Elisabeti kiriku pastor (praost?). On esimene, kes hakkab rääkima sellest, et kunagi oli muinasaeg, eestlaste õnnelik vabaduseaeg. Kaasajale üsna iseloomulikult on romantik. 1831. aastal sõpruskond moodustab seltsingu, ühenduse, mis oli peamiselt vestulusring. Selle seltsingu raames peetakse ka ettekandeid, diskussioone. Ajavad eesti asja saksa keeles. Bunge veetud Das Inland 1836
annaabi.ee 
