[Vt nt Mati Sirkel "Sebaldiaana" ( Sirp, 04.02.2011)] Kuid veelkord Shields: mida autobiograafilisemaks, pihtimuslikumaks, intiimsemaks tekstid muutuvad, seda fragmentaarsemaks nad muutuvad. Eesti nüüdiskirjanduse arengujooni 1. Suure kaasaja ainelise eepilise romaani ootus. Mõnes mõttes peegeldab neid ootusi Andrus Kivirähki auhinnatud ,,Maailma otsas" või Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" (2012) Teine põlvkondade ülene ja rõhutatult eestiteemaline raamat on esseistlikus laadis ja tõeliselt suurt ajalist haaret püüdlev Valdur Mikita ,,Lingvistiline mets". See kaardistab omamoodi müütilist maailma või utoopiat, mille kese on mets kui Eestile ja eestlastele omase tähendustaju ja teadlikkuse ressurss. Ka maaelu motiivi tagasitulek: näiteks Tõnu Õnnepalu "Mandala", Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm" või Lauri Sommer "Räestu raamat". 2. "Reaalsuse" jõuline sissetung ilukirjandusse, pöördumine reaalsuse või
aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tunnen pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus zanris. Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti Talvikut eesti Baudelaire'iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla Järvel. Vana Charles seevastu oma hapraid poeedikäsi küll vaevalt iial mullaseks tegi... Teatava ettevaatlikkusega söandaksin arvata, et Talviku erinevad tahud siiski
inimesed peaksid lugema, mille üle mõtlema, et tol elu ja kunsti kohtumiskohal hulbiks 1 Autor: Kalev Kesküla (22.02.2006)Tuum, 2005. 83 lk. 5 meremärke, et me julgeksime rääkida neist asjust, mis kõige valusamad, piinlikumad, sarjatumad ja varjatumad. Elo Viiding pole juba jupp aega avaldanud raamatut, mille tekstid neid valupunkte ei riivaks, ei häiriks, ei raputaks, ei puudutaks. Aga tos peaaegu otsekõneta esseistlikus, kohati poeetilises, kohati lihtsalt kirjeldavas proosas on see kõik isegi veel rohkem alasti. Selles raamatus kohtuvad positivism ja psühhoanalüüs. Psühhoanalüüs, enesevaatlus ja -käsitlus, kui meetod, mille abil raamat on loodud. Ja positivism kui esimene vahend, mis kätte torkab, kui tekstidele mõtlema hakkad. Teisiti ei saakski see olla, et leiad end kirjanduses puudutamas miskit, mida arvad eluks, tardunud hetkedeks tolle teksti taga. Ei-ei, positivism ei ole end
punktidele, mis Marxi mõistmiseks on vajalik. 5 Valgustusfilosoofia Valgustajaid ei saa pidada mingiks ühtseks filosoofide organisatsiooniks, mis oleks koondunud nt mingite seisukohtade või teeside umber. Nad ei konstrueerinud suuri filosoofilisi süsteeme hilisema saksa idealismi vaimus, vaid esitasid väiteid, mida püüdsid mõistuslikult põhjendada, enamasti esseistlikus vormis. Tõsi, ka siin ei puudunud spekulatiivsus neile piisas tõekarandiks mõistuse arutelust ja sel teel saadud tulemusi ei hakatud empiiriliselt kontrollima. Nad olid ikkagi filosoofid. Pigem oli tegemist filosoofidega, kelle vaadetes sisaldus teatud ühisosa ja sarnased mõtted eelkõige poliitika ja riik ning kuidas korraldada õiglane suhe riigi ja inimeste vahel. Seega oli nende keskpunktiks ühiskond.
Oli lihtsat päritolu, aga sai hea hariduse, jäi orvuks, kasvas üles augustiinlaste kloostris. Pääses noore mehena Pariisi usuteadust õppima. Kujundas ennast aktiivselt ise. Parim ldn keele stiili valdaja omal ajal. Kõik looming ldn keeles. Loodus ja loomulikkus talle tähtis siiski. Oskas ka kreeka keelt, tegi tõlkeid, et oma keeli arendada. Üks kõige õpetatumaid mehi oma ajas. Põhjalik antiigi tundmine. Alus tema humanismiks olemisele. Tuntuks sai oma esseistlikus laadis teosega ,,Adagia" ehk kõnekäänud v ütlused. Kolm kogu, esimene juba 1500. siit peale hakkab tema vaimne autoruteet levima. Näitas oma põhjalikke teadmisi, aga suutis neid oma isikliku lähenemisega siduda. Pealkiri sellest, et iga mõtsiskluse pealkirjaks võtab antiik filosoofide ütluse. Ntx ,,Inimene on seebimull", ,,Vanadus ise on haigus". Esseistika. Hakkab arutlema nende teeemade üle. Tema stiil aja kujundid tähelepanuväärsed. Suured teadmised
o 1961 Emajõgi o 1962 Tartu o 1962 Kivisild o 1965 Must raamat o 1969 Keeristuli 1968 Merre vajunud saar (Näidendiraamat) Ta on õppinud Tartu Ülikoolis. Ta alustas ka doktoritöö tegemist, kuid see jääb sõja tõttu pooleli. Tuleb ka mingil moel rollivahtus, kuid kirjandusega seotuks jääb ta sellegi poolest. Ka Arbujate seltskonnas jääb ta aktiivseks. Ta on korduvalt Arbujaid esseistlikus vormis peegeldanud. Ta lahkub 1944. aastal Rootsi. Debüüt on täiesti arvestatav aastal 1935 teosega ,,Sonetid". Varasema loomingu tähenduses hakkavad aga välja tulema toestes ,,Vanad majad" ja ,,Reheahi". Arbijatel on kesksel kohal vormiteadlikkus, aga Kangro ,,Vanade majade" ja ,,Reheahi" hakkab kasutama pärimuste ja legendide hämarat ainest. Neis tuleb otsene seos folkloorse tautstaga ja hakkavad ta luuletustes liikuma nõiad, kummitused jms
seostada. Lugu, mis algab realistlikust plaanist ja siis hakatakse reaalsust ära nihutama. Avanevad kihid ja muinasjutuloogika järgi. Mingit tegemist müstiliste ilmutustega. "Hector" on monoloog, päevikulaadne pihtimus. See pole "Isale" sarnane, aga intelligentne koer sissepiiratud majas. 8 Esseistlik proosa - teatav esseistlikus kõigis näidetes olemas. Klassikalisemad ja mitte alati klassikalised juhtumid (ilmsemad juhtumid) kus esseed võtavad suuremad osad. Tulevad juhtkujundid. Üks varasemaid ja tähelepanuäratavaid tekste "Jää ja Titanic" ilmus 95. aastal. Enne Estonia hukku kirjutatud tekst. Titanicu kujund üldistavalt käiku lastud, Estonia asi taga mängib tugevalt. Looduslähedane esseistlik proosa "Mõtsa ja tagasi" Kaplinski puhul tegemist mitmekülge autoriga
punktidel, mis Marxi mõistmiseks on vajalik. 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 6 Valgustusfilosoofia Valgustajaid ei saa pidada mingiks ühtseks filosoofide organisatsiooniks, mis oleks koondunud nt mingite seisukohtade või teeside umber. Nad ei konstrueerinud suuri filosoofilisi süsteeme hilisema saksa idealismi vaimus, vaid esitasid väiteid, mida püüdsid mõistuslikult põhjendada, enamasti esseistlikus vormis. Tõsi, ka siin ei puudunud spekulatiivsus neile piisas tõekarandiks mõistuse arutelust ja sel teel saadud tulemusi ei hakatud empiiriliselt kontrollima. Nad olid ikkagi filosoofid. Pigem oli tegemist filosoofidega, kelle vaadetes sisaldus teatud ühisosa ja sarnased mõtted eelkõige poliitika ja riik ning kuidas korraldada õiglane suhe riigi ja inimeste vahel. Seega oli nende keskpunktiks ühiskond.
annaabi.ee 
