Essee Koolivägivallast (1)

Koolivägivald on eesti koolides väga levinud probleem. Eriti jõhkralt käituvad oma kaaskondlastega just põhikooliõpilased. Gümnaasiumiastmes ja algkoolis ei ole see nii märgatav, mis muidugi ei tähenda, et probleem sealgi olematu oleks. Põhjus võib olla möllavates hormoonides, kodustes probleemides jne., põhjusi võib olla palju. Selles eas noored püüavad end kehtestada ja kui see muud moodi ei õnnestu, võetakse appi vägivald. Tihti tingib vägivalda ka tähelepanupuudus.
Koolivägivald võib olla kahesugune. Eristada saab füüsilist ja vaimset vägivalda. Oma kooliskäimise aja jooksul olen mitmeid kordi tunnistajaks olnud mõlemale ja mis parata, ka ise kogenud narrimist. Üksteise vastu võidakse olla väga julmad ja vägivaldsed. Tihti ei mõelda, mis tagajärjed sellistel tegudel ja käitumisel võivad olla, ning kuidas mõjub taoline kohtlemine ohvri psüühikale ja edasisele elule.
Millegi pärast salatakse koolisisene vägivald üsna tihti maha ja õpetajad, kes on asjaga kursis, ei võta midagi ette. Niimoodi peabki koolivägivalla ohver üksi kannatama , mis halvematel juhtudel on lõppenud enesetapuga. Kahjuks ei ole kadunud veel see aeg, kui vägivalda kasutab hoopis õpetaja. Arvan, et ükskõik, milline õpetaja julgeb tõsta kätt lapse vastu, tuleks päeva pealt vallandada. Kui õpetaja ei suuda oma klassi muul moel vaos hoida, kui vägivalla abil, siis ei ole ta õige õpetaja.
Koolide ülesanne on aidata kaasa enesekindla ja täisväärtusliku ühiskonnaliikme arengule, mistõttu tuleb elimineerida igasugune koolivägivald, mis kujutab endast inimsusevastast kuritegu . Vägivald on lõpmatu nõiaring, mis ei kao kuhugi enne, kui me ei püüa sellest läbi murda ja midagi ette võtame.
Usun, et koolivägivald on kuritegu ja sellega seoses tuleb koolides lõpetada "jaanalinnu mängimine", sest kuriteo varjamine on sellele kaasa aitamine. Esimene samm vägivalla lõpetamiseks oleks see, kui teha noortele selgeks, et inimesed ei pea kõik ühesugused olema. Tuleb julgustada õpilasi avaldama oma arvamust ja austama teisi isikuid nende individuaalsuses. Õpetajad peaksid püüdma osutada just positiivset tähelepanu suuremale hulgale õpilastele klassis, mitte ainult neile, kes aines suurepäraselt hakkama saavad.