Esimene positsioon arvustus (0)

Esimene positsioon
Teisel septembril 2012 käisin kinos Sõprus vaatamas dokumentaali nimega „Esimene positsioon“. Bess Kargmani dokumentaalfilm “Esimene positsioon” on lugu ühest aastat seitsme noore balletitantsija elus, mil nad valmistuvad maailma kõige prestiižsemaks balleti-võistluseks: The Youth America Grand Prix. Võistlused esinevad tuhanded tantsijad, et võita stipendiume ja lepinguid. Film jälgib kuute tantsijat ja nende edusamme ja ebaõnnestumisi võistluseks valmistumisel. Need noored tantsjad on Jules Jarvis Fogarty (10-aastane), Aran Bell (11-aastane), Gaya Bommer Yemini (11-aastane), Miko Fogarty (12-aastane), Michaela DePrince (14-aastane), Joan Sebastian Zamora (16-aastane) ja Rebecca Houseknecht (17-aastane).
Gaya ja Aran osalevad koos kõige nooremas vanuseklassis ning on omavahel ka head sõbrad. Aran on tantsinud juba väikesest poisist saati ehk 4-aastasest saati. Tänu oma isa tööle on ta läbi oma elu sunnitud olnud pidevalt kolima ning seega ka oma treening kohtasid vahetama . Aran tundub olevat kõigist osalejatest kõige sihikindlam.
Michaela sündis Sierra Leon ’is ning jäi peagi orvuks. Vanem abielupaar Ameerikas adopteeris ta peagi. Ta nahk on laiguline, kuid laval seda näha pole. Ta on samuti mustanahaline. Filmis räägitakse, et seal tunudb olevat rääkimata reegel, et mustanahalised baleriinid ei ole kunagi edukad. Nad olevat liiga musklilised. Michaela ema õmbleb tütrele ise kleite parjaks ning värvib neid nii, et tüdruk saaks neid laval kanda. Sellegi poolest tundub, et Michaela murrab seda kirjutamata reeglit.
Rebecca aga teisest küljest tundub olevat just see ideaalne ja isegi veidi tüüpiline baleriin . Ta on blond, ideaalse keha ning imeliste oskustega. Sellegipoolest ei tundu tal kõige paremini minevat.
Miko on 12-aastane väga hea õpetajaga suurepärane tantsja. Ta ema on elab lõputult oma lastele kaasa. Miko elab tänu oma emale põhimõtteliselt rasva vaba elu, sest ema on sättinud täpse dieedi oma väikestele baleriinidel. Võistlusel tantsib ta Hispaania tantsu. Miko noorem vend Jules on 10-aastane. Poole filmi peal teeb ta otsuse, et ei soovi enam ballettiga tegeleda.
Joan Sebastian on Kolumbiast pärit 16-aastane noormees. Ta kogu pere elab veel Kolumbias ning filmi jooksul jõuab ta neil ka korra külas käia. Joan elas Kolumbias vaesuses , kuid ta vanemad kogusid raha, et saata poeg Ameerikasse. Tänu sellele on Joan Sebastianile ka väga tahtis saada võistlusel stipendium.
Filmi põhjal võib öelda, et järjekindlus viib sihile ning kohe kindlasti ei tasu oma unistustest lahti lasta vaid tuleb nende poole püüelda. Võistlusel on näha kuidas laste silmad lähevad särama, kui nad saavad teha seda mida nad armastavad. Mõtteid saab sellest loost noppida mitmeid. Sellest loost sai teada, et baleriini elu ei ole tegelikult nii hull, kui on mulje jäänud. Film „Must luik“ andis sellest kardinaalselt teise pildi silme ette. Üks üllatavamaid hetki filmis oli see, kui räägiti hindadest. Kõik on väga kallis – kostüümid, jalatsid jne. Kuid üllatas, et paljude baleriinikingad kestavad vaid ühe päeva, kuid maksavad 85 dollarit paar. Filmi „Esimene positsioon“ saab väga hästi seostada operetti „Silvaga“ just unistuste poole püüdlemise mõttega.
Film jättis mulle sügava mulje. Kuna olen ise tantsinud 13 aastat siis teema meeldis mulle. Ma pole küll kunagi üritanud balletti tantsida, kuid ilus on see ikkagist . Mulle meeldis kuidas režissöör Bess Kargman oli valinud oma dokumentaali väga erinevad taustaga inimesed ning neid kõiki ka tutvustanud vaatajale. Tantsjate puhul oli väga hästi aru saada, et nad armstavad seda mida nad teevad.