Ernst Enno kokkuvõte (0)

Värsiraamatuid avaldati 20 ja 30ndatel vähe. E. Enno ja J. Oro looming jäi neil aastatel laialipillatuna perioodikasse. Lasteluule raamatuproduktsiooni ei tule erilist muudatust ka 30ndatel. 20 ja 30ndate eesti lasteluule suuremad saavutused on seotud E. Enno ja J. Oro nimega, kes viljelesid peamiselt lapse ja looduse suhteid puudutavaid teemasid . Kahe nimetatud luuletaja kõrval jätkasid lastevärsside kirjutamist ka K. E. Sööt ja R. Kamsen. Ernst Enno (1975-1934) tuli lastekirjandusse peaaegu üheaegselt K. E. Söödiga. Mõlemad tegid kaastööd „Lastelehe“ esimestele aastakäikudele ning kujundasid sealtpeale eesti lasteluule kõrgtaset aastakümnete vältel. E. Enno luule tervikuna kuulub nende loominguliste nähtuste hulka, mida ei ammendata ka kaasajas ja mille sügavam lahtimõtestamine võib toimuda järk-järgult erinevates ajastutes. Reserveeritud suhtumist põhjustas E. Enno huvi müstika ja teosoofiliste õpetuste vastu. Sellest algab E. Enno omapära ja kordumatus, süvendatud pilk inimelu ning olemise ja mitteolemise probleemidele, mis andis mõjurikkaid, omas ajas ainulaadseid luuleelamusi. Lastelaulud moodustavad E. Enno loomingu päikesepaistelise poole, kuid midagi luuletaja olemuslikust igatsustundest ja sellega seotud poeetilisest nukrusest ulatub ka siia. See midagi lisab näiliselt lihtsakoelistele luule värssidele uue dimensiooni ja ja tõstab E. Enno lasteluule erilisele tasandile. E. Enno esimene lastevärss, religioosse hoiakuga „Andi unenägu“ avaldati „Lastelehes“ 1902 , edasi ilmus sealsamas E. Enno või Soosaare Erni nime all pidevalt värsse ja proosapalu. Sellele produktiivsele aastale järgnes paus, mis langes kokku muudatustega E. Enno isiklikus elus. Kui E. Ennost sai 1919. aastal õpetaja, lähendas see teda uuesti lastele ja lastekirjandusele ning kohe ilmusidki jälle värsid „Lastelehes“. Paljud tema luuletused on viisistatud. Alles 1957. aastal on Ellen Niit Ernst Enno lastelauludest parema osa koondanud kogusse „Üks rohutirts läks kõndima“, millest on hiljem ilmunud mitu kordustrükki. E. Enno puhul on ikka rõhutatud kiindumust ja hellust laste suhtes, võimet olla laps täiskasvanunagi, mõista ja sisse elada lapse hingeellu.