Ernst Enno elu ja looming (0)

ERNST ENNO
Ernst Enno sündis 8. juuni 1875­ Tartumaal Rannu kihelkonnas Valguta mõisas. Koolihariduse omandamist elustas ta 8-aastasena Lapetukme vallakoolis, pärast pandi ta Auguste Blanki kodukooli. Haridusteed jätkas ta 1886. aastal Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis, hiljem reaalkoolis. Siis läks ta õppima Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusteaduse osakonda, kus liitus Eesti Üliõpilaste ringiga. 1904 . aastal asus Ernst tööle „Postimehe“ juures. 1906 läks ta kodutallu Soosaarele, kus tal valmis luuletuste käsikiri, mille ta 1909. aastal esimese luulekoguna „Uued luuletused“ trükkida laskis. Samal aastal abiellus ta Ellaga. Seejärel sai ta tööd Valga Krediidiühisuse asjaajajana ja 1910 ilmus luulekogu „Hallid laulud“ ja proosaraamat „Minu sõbrad“. Ennode perre sündis tütar Liki. 1919 koliti Haapsallu ja ta asus tööle koolinõunikuna. Järgmisel aastal ilmusid tema järgmised luulekogud : „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“. 1934. aasta alguses halvenes tema tervis järsult. Ta suri 7. märts 1934.
Looming: Ernst Enno oli sümbolistlik luuletaja. Tema luulesümbolid olid olemuslikult seotud tema enda elu ja saatusega. Enno kasutatud sümbolite seas on kesksel kohal tee ja kodu. Üks tema lemmikepiteele on hall, mis viitab ängistusele ja maise elu süngusele. Tema lüürika keskset osa on nimetatud igatsusluuleks, kus on tunda igatsust, kurbust , rõõmu. Peale tema surma ilmusid veel: „Valitud värsid“ (1937), „Üks rohutirts läks kõndima“ (1957, 1971 , 1983, 2001, 2003), „Väike luuleraamat “ (1964), „Rändaja õhtulaul“ (1998) ja „Laps ja tuul“ (2000). Luuletust „Need ei vaata tagasi“ võib pidada üheks tema tuntumaks luuletuseks.