. Moraalne toimimine on kõigile kasulik, kuigi see nõuab tegutsemist teiste huvides. Moraalinormide täitmist tagatakse sanktsioonidega. ÜRO INIMÕIGUSTE DEKLARATSIOON!! 1948! METAEETIKA: Kui eetika on moraali filosoofiline uurimine, siis metaeetika on filosofeerimine eetika üle eetikateooria mõistete ja struktuuri uurimine. Eetika haru, mis uurib moraaliga seonduvaid semantilisi, loogilisi ning epistemoloogilisi küsimusi. Uuritakse eetikaterminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja -otsustuste õigustamist. Üheks keskseks metaeetika probleemiks on küsimus faktide ja väärtuste vahekorrast. Eetiline naturalism moraali hinnatakse maiste vääärtustega George Edward Moore raamat pani aluse metaeetikale. Mittenaturalism: Teooria, mille kohaselt moraalifaktid eksisteerivad, kuid pole oma loomult naturaalsed. Nad avastatakse intuitsiooni abil.
ülevaade. Oluliseks allikaks Epikurose vaadete kohta on ka rooma luuletaja Lucretiuse (I sajand e. Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte. Kuid selleks, et miski saaks olla mõõdupuuks, peab see ise täpne olema. Selleks, et näidata, et miski on tõesuse kriteerium, tuleb Epikurose
Näiteks käib kutse-eetika praktilise eetika alla. Praktiline ja teoreetiline eetika pole alati selgelt eristatavad näiteks ajavad praktilised küsimused vahel teadlasi mõtlema teoreetilistele probleemidele ja neid teooriaid täiendama. Moraali deskriptiivne tasand uurib, millised tegutsemisviisid on mingis ühiskonnas kombeks. Normatiivne tasand seevastu uurib, mismoodi peaks käituma, mis on hea, mis halb. Metaeetiline tasand uurib eetikaga seonduvaid loogilisi, epistemoloogilisi ja semantilisi küsimusi. Sel tasandil uuritakse moraali mõistete tähendusi, väärtusotsuste põhjendamist ning seda, mis üldse on moraal. 4. Miks on moraali vaja? Kirjeldage olukorda, kus moraal ei toimi! Moraalireeglid aitavad suurendada inimeste vabadust ja heaolu. Moraaliprintsiibid on üldiselt sellised, et kui peaaegu kõik neid järgivad, siis on peaaegu kõigil hea olla. Konkreetsemalt on moraali otstarve hoida ühiskonnas korda, takistada seda koost lagunemast, leevendada
Näiteks käib kutse-eetika praktilise eetika alla. Praktiline ja teoreetiline eetika pole alati selgelt eristatavad – näiteks ajavad praktilised küsimused vahel teadlasi mõtlema teoreetilistele probleemidele ja neid teooriaid täiendama. Moraali deskriptiivne tasand uurib, millised tegutsemisviisid on mingis ühiskonnas kombeks. Normatiivne tasand seevastu uurib, mismoodi peaks käituma, mis on hea, mis halb. Metaeetiline tasand uurib eetikaga seonduvaid loogilisi, epistemoloogilisi ja semantilisi küsimusi. Sel tasandil uuritakse moraali mõistete tähendusi, väärtusotsuste põhjendamist ning seda, mis üldse on moraal. 4. Miks on moraali vaja? Kirjeldage olukorda, kus moraal ei toimi! Moraalireeglid aitavad suurendada inimeste vabadust ja heaolu. Moraaliprintsiibid on üldiselt sellised, et kui peaaegu kõik neid järgivad, siis on peaaegu kõigil hea olla. Konkreetsemalt on moraali otstarve hoida ühiskonnas korda, takistada seda koost lagunemast, leevendada
Normatiivse e väärtustava lausega annab kõneleja hinnangu. See ei kirjelda midagi ja ei ole selge, milline on selle tõeväärtus. Näited: "Naabri-Mari on hea inimene". "Bemm on vinge auto." "Eutanaasia on lubamatu." Võimalikud mõtlemistasandid eetikas Moraali kirjeldav tasand uurib, kuidas mingis ühiskonnas on kombeks. Normatiivne tasand uurib, kuidas peaks käituma, mis on hea, mis on halb. Metaeetiline e analüütiline tasand uurib loogilisi, epistemoloogilisi või semantilisi küsimusi nagu: Mida tähendavad mõisted hea, halb, õige? Kuidas põhjendada väärtusotsustusi? Mis eristab moraali moraalivälisest? Eetika jaguneb: Metaeetika Teoreetiline Eetika Normatiivne teooria Normatiivne eetika Praktiline e Rakenduseetika
meelteandmetele toetumata võimalik puhta mõistustunnetuse kaudu jõuda maailma olemus- struktuuri teadmiseni. Selles mõttes oli Platoni epistemoloogia optimistlik. Ta pidas maailma olemus-struktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi üldiselt enam nii optimistlikult ei hinda. Epistemoloogilisi õpetusi, mille kohaselt teadmise allikaks on meelelisest kogemusest sõltumatu mõistustunnetus, on filosoofias tavaks nimetada ratsionalistlikeks. Enamasti märgitakse selle nimetusega küll ühte suunda just uusaegses filosoofias. Uusajal oli kombeks nimetada sedalaadi meeltekogemusest sõltumatuid teadmise allikaid “sünnipärasteks ideedeks” (vrdl Descartes). Tänapäeval on enamlevinud nimetuseks sellise inimteadmise komponendi kohta Immanuel
andnud juba Protagoras oma eespool tsiteeritud lausega. Seega on Protagorase teesi vaadeldud siin epistemoloogilise küsimuseasetuse kontekstis ja sellist käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi, kui pigem antropoloogilis-sotsioloogilise ontoloogia vallast. Samas on sellesse teesi tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest, et teada saab seda, mis on – seega seondub tema teadmise-käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga. Platon annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule paistab, nii on see sinu jaoks (tõene). Inimesed oleme me aga mõlemad. Iga asi on
toetudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikut. Poliitilise elu filosoofiline käsitlus püüab vastata mitte üksnes küsimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, vaid eelkõige küsimusele, kuidas on sedalaadi väited õigustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilises õpetuses toetub selleteemaline õigustus kogu tema seniesitatud õpetusele, omades nii ontoloogilisi, epistemoloogilisi kui ka eetilisi eeldusi. Ontoloogiliselt on eeldatud eelkõige muidugi see, et tegelikkus kätkeb endas nähtuste muutumatuid üle-ajaloolisi olemus-struktuure, mis kujutavad endast ühtlasi igas vastavas nähtuste liigis kõige täiuslikumat olemist ning saavad mõistuslike olendite jaoks olla püüdluste sihiks ka nähtumuslikus maailmas. Nii kätkeb tegelikkus endas ka kesksete poliitiliste väärtuste – nagu “hüvelisus”, “õiglus” ja
Kui eetika on moraali filosoofiline uurimine, siis metaeetika on filosofeerimine eetika üle eetikateooria mõistete ja struktuuri uurimine. Metaeetika kohta kasutatud sünonüüme: · Analüütiline eetika · Teoreetiline eetika · Teaduslik eetika NB! Ükski neist sünonüümidest ei ole sisult siiski täpselt sama tähendusega kui metaeetika. Metaeetika sisu · Eetika haru, mis uurib moraaliga seonduvaid semantilisi, loogilisi ning epistemoloogilisi küsimusi. · Uuritakse eetikaterminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja -otsustuste õigustamist. · Üheks keskseks metaeetika probleemiks on küsimus faktide ja väärtuste vahekorrast. Metaeetika küsimusi · Kuidas me üleüldse saame teada, mis on hea ja mis on halb? · Kas ,,hea" ja ,,halb" on asjade seesmised omadused või inimeste kujutlus? · Milline on faktide ja väärtuste (väärtushinnangute) suhe?
annaabi.ee 
