Kunagi ei tohiks olla valjuhäälset laulmist, üksteisest üle karjuda ei tohi. Laulumängudes esinevat mitmekesist meelekujutustegevust juhtigu õpetaja loomulikkuse nõudmatuse ja kauniduse poole püüdvas vaimus. Siis kaovad saamatus, pikaldus ja tehtud olek ning arenevad liigutuste kenadus, tähelepanu ja ilus esinemine. Abi, mida pakuvad sarnaselt õieti juhitud laulumängud laste arendamisele, on suure väärtusega. Laulumängude peasihiks jääb rütmitunde arendamine ning eneseavalduse võimaldamine ja lastes rõõmu ja mõnu äratamine.
Algus Noor-Eesti on 1903-1904 aastatel salajastest õpilasringidest alguse saanud kirjanduslik ja üldkultuuriline rühmitus, mis 1905. aasta suurte sotsiaalsete murrangute tuultes muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri. Rühmituse tegevaastateks loetakse ajakirjade "Noor-Eesti" ja "Vaba sõna" ilmumisaega 1905-1916. Noor-Eesti seadis oma ülesandeks Eesti ühiskonna muutmise. Loomingulise eneseavalduse taotlustel toimetas gümnaasiumiõpilane Suits aastail 1901-1902 trükki "Kirjanduse Sõprade" kolm albumit "Kiired". 1902. a. tegutses Tartus koolidevaheline ring "Eesti Külvaja". 1903. a. tekkis selle asemele uus ring, peamiselt kirjandusest ja kultuurist huvituv "Eesti Ühisus". 1904. a. kavandati seal "Kiirte" neljandat albumit, kuid otsustati sellele nimeks panna "Noor-Eesti". Nimetus võeti tarvitusele noorlätlaste eeskujul. Kuulsamad liikmed olid V. G
tajutavast, ebatäiuslikust maailmast kõrgemale pürgiva vaimu mängu, kord üritasid nad kunsti religiooni pjedestaalile tõsta või pidasid teda mõjukaks abinõuks kogu elu uuendamisel ja lootsid kunstis rohkem, kui see nende soove täita oleks suutnud. Sellest hoolimata on romantismi pärand rikkalik ja mitmepalgeline. Oma irooniaga purustas ta nii mõnegi vana kunstilise eelarvamuse ja juhatas kunstnikele teed tõetruu kunsti juurde. Kaitstes kirglikult kunstniku eneseavalduse vabadust ja kunsti sisemisi väärtusi, aitas romantism kaasa väljendusvormile, mis oli kohane muutma kogu elu kõige selle helgete ja tumedate külgedega tõeliseks kunstiks. Ta avas meile looduses poeesiaküllase veetlevuse, kindlustas maastikumaalile lõplikult iseseisva koha kunstizanrina ja astus välja inimisiksusele kõrge tunnustuse võitmise eest. Rahulolematuses levikuga avastasid romantismi kunstnikud
ebatäiuslikust maailmast kõrgemale pürgiva vaimu mängu, kord üritasid nad kunsti religiooni pjedestaalile tõsta või pidasid teda mõjukaks abinõuks kogu elu uuendamisel ja lootsid kunstis rohkem, kui see nende soove täita oleks suutnud. Sellest hoolimata on romantismi pärand rikkalik ja mitmepalgeline. Oma irooniaga purustas ta nii mõnegi vana kunstilise eelarvamuse ja juhatas kunstnikele teed tõetruu kunsti juurde. Kaitstes kirglikult kunstniku eneseavalduse vabadust ja kunsti sisemisi väärtusi, aitas romantism kaasa väljendusvormile, mis oli kohane muutma kogu elu kõige selle helgete ja tumedate külgedega tõeliseks kunstiks. Ta avas meile looduses poeesiaküllase veetlevuse, kindlustas maastikumaalile lõplikult iseseisva koha kunstizanrina ja astus välja inimisiksusele kõrge tunnustuse võitmise eest. Rahulolematuses levikuga avastasid romantismi
- sotsiaalsed oskused Õpetaja on lapse suhtlemis- ja käitumisoskuste omandamisel pidevalt mudeliks. Kui õpetaja on autoriteediks ja lapse kodu seda toetab, siis on lapse õpetamine/suunamine lihtne. Mida järjekindlamalt pakub õpetaja õigeid mudeleid ja tunnustab lapsi , seda järjekindlamalt vormud lapse käitumine. Lapse igakülgseks arendamiseks peaksid täiskasvanud pakkuma ja võimaldama lapsele: - tunda aktsepteeritust, armastust, lugupidamist - maksimaalset eneseavalduse võimalust - minimaalselt alistamist ja tõrjumist õpetaja oskus end jagada - harmoonilisust sõprade vahel - maksimaalselt positiivseid emotsioone Konfliktide lahendamisel tuleb olla õiglane. Lapse suhtlemisoskuse areng: - usaldatavus (mitte kunagi ei tohi last süüdistada selles, mille sooritamises pole täiskasvanu täiesti kindel. See langetab lapse enesehinnangut- ja austust.) - rõõmsameelsus, sõbralikkus, heatahtlikkus!!!
taevas selgines. Üksikkooride esinemine näis kujunevat kirevaks rahvapeoks. Kui kontsert oli lõppenud, lasti koorijuhte elada. Kokkuvõtteks Üldlaulupeod said alguse eesti rahvusliku liikumise perioodil ja kujunesid ülemaalisteks sündmusteks, mis tõmbasid kaasa suuri rahvahulki. Kui esimene üldlaulupidu 1869. aastal kõigile takistustele ja raskustele vaatamata hästi õnnestus, siis kujunes kindel veendumus, et säärane rahvamasside eneseavalduse vorm on meile kõigile sobiv ja peaks kujunema traditsiooniks. Esimesed üldlaulupeod on pannud tugeva aluse rahvuslikule traditsioonile, mis on vastu pidanud tänaseni. Kasutatud kirjandus: 1. Rudolf Põldmäe ,, Kaks laulupidu" 2. Rudolf Põldmäe ,,Esimene Eesti üldlaulupidu 1869" 3. http://www.emic.kul.ee/emik/laulupeod/1880.htm 4. http://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_%C3%BCldlaulupidu
ümbruskonnale (kontekstile) ning omistatakse sellele tunnused (päike paistab). Kasutatakse ümbruse kirjeldamiseks aluseks eepikale Väljenduslik roll annab kirjeldava sisu kõrvale ka kõneleja hoiaku. See on suunatud kõneleja siseilma avamiseks aluseks lüürikale. Kõnetavat rolli iseloomustavad üte või käskiv kõneviis, pöördumine vestluskaaslase poole aluseks draamale. Kokkuvõtvalt keele osutavad funktsioonid, mis tagavad ütluse sisu, kõneleja eneseavalduse ja kuulajate kaasamise. Keele poeetiline roll väljendub sõnumi vormis ja teksti väljendusviisis. Suhtluse ühendav roll ilmneb kontakti olemasolu pärast muretsemises Keeleülene roll ilmneb kui huvi pööratakse väljendite tähendusele. Kokkuvõtvalt keele eneseleosutavad e. poeetilised funktsioonid. Need avalduvad siis, kui keel muutub igapäevase suhtlemistööriista asemel omaette eesmärgiks loomiseks. Eneseleosutavad funktsioonid tõstetakse samale pulgale
iseloomustab ideeed ja selle loojat inimest. 3.Inimene on keele suhtes aktiivne, so ta valib selle, mis ta tahab ütelda ja kuidas tahab ütleda. Selle valiku määrab kõneleja eriline psüühiline laad. 4.Keeles peegeldub otsekui peeglis inimese loomus ja see loomus on pürgimine esteetilise ideaali poole. Stiil on tegelikult inimese esteetilise ideaali individuaalne väljendus kõige vahetumal eneseavalduse hetkel. 5.Inimene paneb midagi iseendast kõigesse, mis ta ütleb, ja asub iga hetk erinevas emotsionaalses atmosfääris. Seetõttu ei saa kord öeldut enam korrata. Nt Vossler väidab, et prantsuse keele iseloomulik sõnajärg subjekt-verb-objekt tuleneb otseteed prantslaste korra- ja loogika armastusest. Eugen Lerch ja Leo Spitzer - E. Lerch otsis otseseid seoseid keelestruktuuride ja rahva mentaliteedi vahel. Ta väidab
usaldavad tulevikulapsed oma naiivsete kirjanduslikkude katsete ja isikumärkide pooldamiseks. Niisama vähe nagu meie tänapäevased noorkirjanikud tänulikud on oma käsikirjade tagasilükkamise eest olid seda ka need tunased juurdetulijad. Eriti aga ei meeldinud neile, et sihtimääravad ajalehetoimetajad nende trükitud ilukirjanduslikku kaastööd omamoodi ümber parandasid, harjunud maitse järele koolutasid ,,kõlbulisemaks ja õpetlikumaks". Sellest sündisidki siis noorte vaba eneseavalduse taotlused ja enneaegseks isetegevuseks kokkuheitmine. Sellest ka nende ridade kirjutaja esimesed isiklikud kokkupuuted noore Hanseniga Tammsaarelt. Anton Hansen ei astunud ise ligi, teda pidi otsima. Küsisingi teda ühel sügisesel õhtupoolikul pärast tunde Treffneri gümnaasiumis. See oli siis tema, ,,Kilgivere Kustase" ja ,,Ärakadunud" poja kirjutaja, küsijaga võrreldes juba siis tüse poiss, lai otsaesine, lahke ja kinnine pilk ühtlasi
Jakob Hurda algatus rahvaluule kogumise suuraktsiooniks 1888, mida ta juhtis ajalehtede kaudu, leidis aset venestusaja tipul, niisamuti kogus vanavara Ado Grenzstein, kelle kirjakogud on Kirjandusmuuseumi kultuuriloo arhiivis tänuväärseks allikas. Tema andis oma kogu täienemisest aru Oleviku veergudel. Nii oli kirjaoskaja eestlase jaoks ajalehest saanud avalik foorum, kus sai oma mõtteid teistega jagada ja arutada. Eestlaste tüüpiliseks vaimse eneseavalduse vormiks sai sõnumite saatmine ajalehtedele. Osalemine avalikkuses küll mitmeti piiratult oli saanud loomulikuks. Eesti üldsus huvitus rahvuskultuurilistest üritustest, mille arendamise vajalikkust rõhutasid toimetajad oma juhtkirjades. Üha enam avaldati ajalehtedes kirjutisi kohaliku kultuurielu kohta. Tsensuurile vaatamata leidsid ka neil aastatel aset mitmed vaidlused rahvusküsimuse teemal, mis panid inimesi oma
annaabi.ee 
