Lehed ja varred moodustavad ühe plaadikese. Puuduvad maapinda kinnitunud juured. Ujuvad vees. Elavad mitmeid aastaid. Talveks vajuvad veekogu põhja. Koosnevad tärklisest. Kanada ivesikatk Ladinakeelne nimetus: Elodea canadensis Michx. Rahvapärane nimetus vesihain. Kuulub sugukonda kilbukalised, perekonda vesikatk. mitmeaastane, kahekojaline, veesisene taim. Varre pikkus 0,5...1,5 m. Euroopas kasvavad peaaegu ainult emastaimed, Ameerikas isastaimed. Kasvab nii seisvas kui ka voolavas magevees. Eelistab toitaineterikkaid veekogusid. Taim on toiduks enamikule vees elavatele taimtoidulistele loomadele. Konnaosi Ladinakeelne nimetus: Equisetum fluviatile L. Rahvapärased nimetused: konnaoss, jõeosi, veeosi, vesikuusk. Kuulub sugukonda osjalised, perekonda osi. Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas eostaim. Kõrgus kuni 1,5 m.
Seemikutel tekivad õiepungad aasta või kaks hiljem, pistikutega paljundamisel varem. Isastaime õiepung on suur ja paljusoomuseline, tipu suunas aheneb. Väliselt meenutab ta pisikest männikäbi. Isastaime üheaastased oksad on emastaimedega võrreldes jämedamad. Emastaime õiepungad on väiksemad ja piklikumad, tipu suunas isegi laienevad. Põhiliselt koosnevad nad kahest suuremast soomusest. Ka on emastaime üheaastased oksad peenemad ning saledamad. Vilju kannavad loomulikult ainult emastaimed, isastaimed on ainult tolmeldajad. Kuna tolmuterade kandumine isastaimedelt emastaimedele toimub vaid tuulega ja sugupoolte üheaegsel õitsemisel, oleneb tulevane saak suurel määral õitsemise ajal valitsevast ilmastikust. Astelpaju õitseb meil tavaliselt maikuu esimeses dekaadis, jahedamate ilmade tõttu võib õitsemine lükkuda ka kuu teise dekaadi. Ta õitseb veidi enne lehtimist. Tolmlemiseks kõige soodsamad on päikesepaistelised ja vaikse tuulega ilmad
Alota 1. Roosiõeliste sugukonda 2. Laukapuu 1. Roosiõeliste sugukonda Maguskirsipuu 1. Roosõeliste sugukonda 2. Hele kuni tumepunane 3. 4. Ja ( eestis ei kasva looduslikult) 5. pookimine 6. Hapukirsipuu 1. Roosõeliste sugukonda 2. Hele kuni tumepunane, keskmine 3. 4. 5. pookimine 6. Lõhnavkirsipuu Astelpaju Kuulub hõbepuuliste sugukonda. Looduslikult kasvab Hiinas ja Siberis. Esinevad isas- ja emastaimed mida saab eristada alles viljakandeeas pungade järgi. Mullastiku suhtes leplik, ei talu põuda. Viljad väga õli- ja vitamiinirikkad (eriti C). · Eestis küllalt uus kultuur, mis sobib väikestele ja keskmisega ettevõtetele, eriti sinna, kus juba marjakasvatusega tegeletakse. · Tootmiskulud on suhteliselt väikesed, investeeringu- ja sisendite vajadus minimaalselt. · Raskusi on turustamisega; tõenäoliselt on parim lahendus eksport (kuigi see ei sobi
Tais lisatakse kookospiima karridele, hautistele ja kastmetele, samuti pannakse kookospiima magusroogadesse ja karastusjookidesse. Sobib seega paljude idamaiste roogade, eriti tugevamaitseliste kastmete valmistamiseks. Kutsutud ka Aasia kooreks. Spinat Eelkõige on spinat hinnatud mineraalsoolade ja vitamiinide rohke sisalduse poolest. Aedspinat (Spinacia oleracea), mida tavalises kõnepruugis lihtsalt spinatiks kutsutakse, on lühikese kasvuajaga, reeglina kahekojaline köögiviljataim. Emastaimed on leherikkamad ja hakkavad hiljem õitsema kui isastaimed ning on seetõttu köögiviljana väärtuslikumad. On aga aretatud ka ühekojalisi või osaliselt ühekojalisi sorte, millel emas- ja isasõied paiknevad samal taimel. Tänapäeval kasvatatakse spinatit kõikjal mõõduka kliimaga piirkondades. Euroopas on suuremad spinatitootjad ja -eksportijad Itaalia ning Prantsusmaa.
Et saavutada tõhus risttolmlemine on oluline, et tolmendajad oleksid huvitatud nii isas- kui emastaimedest. Kahe aasta jooksul uuriti nii kollase käokinga kui A. carmichaelii nektari tootmist ja koostise erinevust. A. carmichaelii eritab u. 2,5 korda rohkem nektarit kui kollane käoking, sealjuures A. carmichaelii nektaris oli sahharoos domineeriv (87,6 : 9,5 : 2,9; sahharoos, fruktoos, glükoos). A. carmichaelii isastaimed tootsid 2,4 korda rohkem nektarit kui emastaimed ja mõlemal juhul domineeris nektaris sahharoos. Kollase käokinga puhul oli nektari tootmine ühel aastal suurem isastaimedel, teisel aastal emastaimedel, niisamuti kõikus sahharoosi domineerimine (Anto & Denisow, 2014). Kolmandas artiklis viidi läbi tsütoloogilisi uuringuid 20-ne liigi 60-nel populatsioonil kromosoomide arvu ja morfoloogia teada saamiseks (Hong et al., 2016). Neljas artikkel uuris kolme tulikalise liigi varre ja lehe struktuuri, pöörates erilist rõhku juhtkimpudele
Peale selle kimbutab neid avatud kasvukohas ka talvine külm tuul. (Kodu & Aed, dets. 2007) Selleks, et jugapuu sirguks mandril kõrgeks, tuleks ta istutada aia varjuossa või kaitsta teda varjukangastega. Kindlam on aga valida hoopis madalamad ja laiuvad põõsakujulised isendid siis kaitseb neid talvekülma eest lumikate. Harilik jugapuu õitseb aprillis-mais, ta on tuultolmleja. Nad on kahekojalised taimed: marjataolisi mahlakaid punaseid üheseemnelisi käbisid kannavad ainult emastaimed. Punane viljaliha on magus ja söödav, vilja keskel asuv suur seeme aga tugevalt mürgine. Mürgised on ka teised taimeosad. (Jugapuu perekonnakirjeldus) Jugapuu võib erandjuhul üle minna ka ühekojalisusele ehk ühel puul arenevad nii isasõied kui ka emaskäbid. Samuti võivad kujuneda seemneteta, partenokarpsed viljad. Jugapuu vilju söövad meeleldi rästad, siidisabad ja tihased. Kuna lindude seedetrakti läbivad
kuni 40 cm pikkused, 11-31 piklikmunaja ja jämedahambulise servaga lehekesega (Roht 2007). Lehed on pealt tumerohelised ja paljad ning alt heledamad ja noorena karvased. Vanematel puudel on ainult leherood karvased (Laas 1987; Roht 2007). Sügisel värvuvad lehed punaseks ja on väga dekoratiivsed (vt. Joonis 1, Laas 1987). Harilik äädikapuu õitseb juunis-juulis. Õied on rohekaskollased ja paiknevad 10-20 cm pikkustes pööristes. Õied on kahekojalised ning enamik aiapuid on emastaimed (Johnson, Moore 2004). Ka viljad paiknevad pööristes (Roht 2007). Hariliku äädikapuu viljad on kuni 0,4 cm pikkused luuviljad, mis on kaetud punakate karvadega. Viljad on hapuka maitsega ning ei ole mürgised. Viljad valmivad septembris ja püsivad puul kuni kevadeni (Laas 1987). Värvilised lehed ja viljad muudavad liigi sügis-talvisel perioodil väga dekoratiivseks (Roht 2007). Sobib haljastuses kasutamiseks nii üksikpõõsana kui ka koos kivide ja
Hariliku äädikapuu lehed on kuni 40 cm pikkused, 11-31 piklikmunaja ja jämedahambulise servaga lehekeseg. Lehed on pealt tumerohelised ja paljad ning alt heledamad ja noorena karvased. Vanematel puudel on ainult leherood karvased. Sügisel värvuvad lehed punaseks ja on väga dekoratiivsed. Harilik äädikapuu õitseb juunis-juulis. Õied on rohekaskollased ja paiknevad 10-20 cm pikkustes pööristes. Õied on kahekojalised ning enamik aiapuid on emastaimed. Ka viljad paiknevad pööristes. Hariliku äädikapuu viljad on kuni 0,4 cm pikkused luuviljad, mis on kaetud punakate karvadega. Viljad on hapuka maitsega ning ei ole mürgised. Viljad valmivad septembris ja püsivad puul kuni kevadeni. Värvilised lehed ja viljad muudavad liigi sügis- talvisel perioodil väga dekoratiivseks. Sobib haljastuses kasutamiseks nii üksikpõõsana kui ka koos kivide ja madalamate pinnakattetaimedega. Hooldus
annaabi.ee 
