Modernism on 19. saj. ja 20. saj. uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile. Dekadents ei ole kindlapiiriline kirjandusvool, vaid elamisviis,esteetiline ja elutunnetuslik liikumine,vastandumine looduslikule ja loomulikule,eelkõige kunst ja kunstlikkus kõiges.Dekadendid on langusmeeleolude poeedid,nt. Charles Baudelaire. Impressionism sai alguse prantsuse maalikunstist 1860-70 ja oli akademistlikule kunstile vastanduv vool.Impressionism kujutas kunstis hetkemeeleoludest tekkinud muljeid,meeleoluvarjundeid,ning mõjutas selles suunas ka kirjandust,muusikat,lavakunsti.Esindajateks vennad Edmond ja Jules de Goncourt. Sümbolism tekkis Prantsusmaal 19. saj. lõpul
19 saj lõpul uusromantism. Teemad: dekatism, sümbolism, impressionism. 20saj algul avansardim. teemad: futurism, kubism, ekspresionism, dadaism. Lõpu on raske määratleda, mõnede arvates kestis kuni teise ms-ni, ´teiste arvates kuni 1960-ndateni. Modrenismi mõjutasid: liikumisvahendid, tehnika, elekter, Freudi psühhoanalüüs. Dekadents Tuleb prantsuskeelest sõnast ja tähendab langust. Ta ei ole kindlapiiriline kirjanudsvool vaid elamisviis, elutunnetuslik liikumine vastandumine looduslikule ja loomulikule, eelkõige kunst ja kunstilikkus kõiges. Ta rõhutab et kunst ei pea teenima moraalseid eesmärke, kunst on sõltumatu tema eesmärk on tema ise. Dekadendid on lagnusmeeleolude poeedid. Eitavad inimese võimet maailma mõista ja muuta. Kuulutavad ükskõiksust ümbritseva suhtes on kõiges pettunud kõigest tüdinud, eitavad kõike, on jõuetud elutõsiselt võtma, ja on küllastunud kõigest, nende luulen on maailma valulk ja pessimistlik
Neid voole arendasid eelkõige luuletajad ning nimetatud vooludel on palju ühisjooni. Teiselt poolt lähenetakse modernismile ka kirjanduslooliselt, määratledes voolu algusajaks umbes 1910. aastat (mil tekkis futurism) või 1890. aastat (mil tekkis sümbolism), kuid ühisel meelel ollakse lõpp-piiris Teine maailmasõda. Nagu ei olda modernismi defineerimises päris ühel nõul, esines ka voolu sees lahknemisi: elutunnetuslik ehk sotsiaalne modernism ja avangardism, mis mitte ei vastandu teineteisele, vaid pigem põimuvad. Modernistlik kirjandus järgib arusaama, et teos on kirjaniku väljamõeldis: autor loob teose sisu ja vormi oma reeglite järgi. Modernistlikul tekstil ei ole kindlat algust, keskpaika ega lõppu. Modernistid kasutavad teostes näiteks unenägusid, müütilisi arhetüüpe, motiivide ja sümbolite varieerivat kordamist. Tekstide osade vahel puudub põhjuslik seos, ka aja kronoloogilisus kaob
Modernismi taustaks on suured muutused ühiskonnas, teaduses, tehnikas, moes jm, mis tingis uue elurütmi: · tööstusrevulitsioon Euroopas ja urbaniseerumine · teaduse ja tehnika areng · Freudi psühhoanalüüs · Einsteini relatiivsusteooria · Nietzsche üliinimese teooria · Naisliikumine · Kiriku lahutamine riigist Uusromantism Dekadents See ei ole kindlapiiriline kirjandusvool, vaid elamisviis, esteetiline ja elutunnetuslik liikumine, vastandumine loodusele ja loomulikule, eelkõige kunst ja kunstlikkus kõiges. Dekadents, nagu kogu uusromantism, on seotud estetismi mõistega, mis rõhub, et kust ei pea teenima sotsiaalseid ega moraalseid eesmärke, kunst on sõltumatu, tema eesmärk on tema ise. Dekadendid on langusmeeleolude poeedid. ,,oleme loojangu, languse, hävingu poeedid", on nad end ühes manifestis iseloomustanud. Esindaja: C. Baudelaire (1821-1867), kelle ainsaks luulekoguks on
rolli. Ampluaasüsteemi taandumine, ansamblimäng – keegi ei domineeri laval. Vajalikuks sai lavastaja roll Well-made-play – hakkas levima Prantsusmaal, vastab näidendi struktuuri vormidele e algus, keskpaik, lõpp, kulminatsioon, lahendus, kuid ka mingi trikk, nt teravmeelne dramaatiline sündmus, pole liiga filosoofiline, pigem laiemale publikule. In-yer-face drama e šokiteater e Briti brutalistide teater – pole vormilist konventsiooni, pigem elutunnetuslik hoiak, urbaniseeritud maailma probleem, julmad suhted ja vägivald, abstraktsed tegelased Postdramaatiline teater – Berolt Brecht oli algataja, peamine on võõritusefekt e kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel, vahelaulud e songid, kus tegelased ise sündmuskäiku kommenteerivad, selgitavad kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenteerib publikule oma tegevust. Postdramaatiline teatritekst ja teater – ühist definitsiooni ei ole, eelnevast
mõjud. Nende kahe voolu vahel ei olegi alati selget vahet tehtud. 19. sajandi lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus. See avardas kirjanduse võimalusi elu mõtestamisel ja tõi kaasa uue kunstitaseme. Arvustava, elu pahupooli ja ühiskonnakorralduse ebaõiglust rõhutava hoiaku tõttu on eesti realistlikku kirjandust nimetatud kriitiliseks realismiks. Realismi esiletõusu tingis elutunnetuslik murrang, milleni viisid Euroopas levinud uuemate mõttevoolude mõju, realistliku väliskirjanduse eeskuju, kõigepealt aga muutused eesti ühiskonnas endas. Venestusaeg Venestusaeg sai alguse 1881. aastal Aleksander III trooniletulekuga. Eesmärk oli piirimaade venestamine, et neid kindlamalt liita impeeriumiga põhimõttel: üks keiser, üks usk, üks isamaa ja üks rahvas. Ametiasutustes, ka nendes, kus enne oli kasutusel eesti keel, kehtestati venekeelne asjaajamine
vaatenurgast. · Tragikoomika on ambivalentne, võib esineda mitmetes zanrites. Hästi tehtud näidend: · Well-made-play ehk pièce bien faite · vastab näidendi struktuurireeglitele · põhineb heal ideel ja teravmeelsel dramaatilisel situatsioonil · ühendab tõsise ja meelelahutusliku · ühendab traditsioonilise vormi uuemate võtetega In-yer-face drama: · 1990. aastate briti brutalistid: Sarah Kane, Mark Ravenhill, Martin McDonagh jt · pigem elutunnetuslik kui vormist lähtuv määratlus 22. Defineerige mõisted süzee, faabula, lugu. Süzee sündmused tekstis esitatud järjekorras Faabula sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras Lugu sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse. 23. Nimetage loo jutustamise piiranguid draamas. 1) Järgnevuse printsiip: segipaisatud sündmustikku on laval raskem jälgida kui tekstis.
jne. · Publitsistlik draama aktuaalsete probleemide otsejooneline esitus. Selge konflikt, tegelased ja süzee on allutatud, eksponeerimaks ühiskonnaelu nõrku külgi. · Ajalooline draama · Dokumentaaldraama lähtub dokumentaalmaterjalidest, nt ajaloolised tekstid või biograafiad. · Pseudo-dokumentaaldraama dokumentaalsetest materjalidest lähtuv, ent ümber pööratud versioon. In-yer-face draama rajasid 1990ndate brutalistid. Üldiselt draamast kaugel. Pigem elutunnetuslik kui vormist lähtuv määratlus. Omane katastroofiline tunnetus. Hästi tehtud näidend vastab struktuurireeglitele, põhineb heal ideel ja teravmeelsel dramaatilisel situatsioonil. Tõsine +meelelahutuslik, traditsiooniline vorm+uued võtted. Sellele on omased moraalinauding, kust vaataja saab midagi meeldivat ja kasulikku. Pole eksperimenteeriv vorm. Püüab ühendada eri publikugruppe. Juured pärit 19.saj, mil see oli säravalt originaalne, veidi haritud inimesele mõeldud. B
(Alver, Talvik,Kangro, Sang, Merilaas, Viiding, Masing, Raud). 1930ndatel jätkus siurulaste kõrgetasemeline looming, aga mitte enam „Siurus“. Underi kogud omandasid üha mõjusama filosoofilise kandvuse. Semperi ja Barbaruse looming reageeris ühiskonnas toimuvatele muutustele, sh Euroopas tekkinud fašismiohu ilminguile. Oluliselt rikastasid luule üldpilti 1930ndate debütandid, kelle elutunnetuslik tagapõhi ja poeetiline kultuur erinesid varasematest. Esile tõusid Heiti Talvik („Palavik“), Betti Alver („Tolm ja tuli“), August Sang („Üks noormees otsib õnne“), Kersti Merilaas („Maantee tuuled“), Bernard Kangro („Sonetid“ – talupojakultuuri- ja looduslähedased), Uku Masing („Neemed Vihmade lahte“). Ants Oras koostas 1938 „Arbujate“ koondkogu Paul Viidingu ja Mart Raua luulest. Selle kogu järgi hakati neid kutsuma arbujateks
annaabi.ee 
