Pärast lustakat seiklust rändnäitlejate abistamisel kirjanik oma lemmikule nii huvitavat rolli ei anna. Peatükkides , mis jutustavad praost Odjast, Peipsi-venelastest ja kraavihallidest on Ekke enam- vähem kõrvaltegelase osas. Taas tõuseb Ekke Moor keskseks figuuriks Lapimaa stseenides. Seal võime näha juba muutunud Ekket , kes on tüdineneud lakkamatust rändamisest ja maailma lõpmatust mitmekesisusest. Esmakordselt näeb Ekket seal elutarga mõtisklejana. Lapimaal imestab Ekke, kui hästi on laplased kohanenud tundrus ainuvõimalike eluviisidega, temani jõuab teadmine, et vähesega elamine, loodusega kooskõlas, oma lähedastega koos elamine on inimese eesmärk- need on need lahtised allikad. Ekke naaseb tagasi ema Neenu Moori ja Eneken Üüve juurde ning avastab puu otsas kukkuva poisikluti, kes on tema oma liha ja veri ning ka nimekaim. Kõik võiks justkui uuesti otsast alata- siin on märgata Gailiti enda usku
Värss on jäänud napimaks, sõnum aga muutunud intensiivsemaks just seetõttu, et osad asjad jäetakse ütlemata. Kogu varasem looming on kokku võetud 1991. aastal ilmunud valikkogus "Armuaeg" ning sellele järgneval aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud kogus "Maailma asemel". 1997 ilmus Doris Kareva kaheksas luuleköide "Hingring". Teos jaguneb 14 temaatilisse minitsüklisse, mis omakorda liigenduvad nummerdatud luuletusteks. "Kareva võlub elutarga südamehariduse ja erilise tunnetuspeenusega" (EPL 30.aprill 1997, "Maailmu läbistav palve", T.Teder) Pärastlõuna Isa ja ema on leppinud jälle. Väljas on laupäev ja tilguvad räästad. Istun ja vahin ja mõtlen vist talle. Nagu saaks mina siis kedagi päästa. Vaibad on kortsus ja segi on sahtlid. Keemia kontrolltöö keeratud käkru. Köögi pool lõhnavad vasttehtud vahvlid. Istun ja põrnitsen endale näkku. Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
Tegelase suhe teiste tegelastega Teistesse tegelastesse suhtub Rehepapp pisut nagu õpetaja õpilastesse. Ta ei pea neid rumalaks, kuid on alati tasakaalukas ja kaine mõistusega ning ütleb alati tarku õpetussõnu. Kohati teevad teiste rumalused ja ebaõnnestumised talle isegi nalja. Siiski on ta külas igati lugupeetud mees, kes häda korral alati appi kutsutakse. Probleemidele oskab ta alati lahendused leida. Selle põhjal jätabki Rehepapp elutarga mehe mulje, kes on alati mõistuslik. Rehepapi tegelaskuju avaneb lugejale läbi jutustaja. Tegelase suhe ümbritseva maailmaga Ümbritsevat maailma võtab Rehepapp iseenesestmõistetavana, ta ei püüa millegi vastu väga võidelda. Ta laseb asjadel kulgeda nii nagu nad kulgevad, samas püüab halba ära hoida. Ummikut tema jaoks ei ole, alati leidub mõni lahendus. Kuna ta on kogenud ja
looduslähedane. *1787- ,,Egmont" Madalmaade vabadusvõitlusest Hispaania ülevõimu vastu. 1789- ,,Iphigeneia Taurises"- Trooja sõja mustendeist, Aischylose ,,Oresteiast" ja Euripidese teosest ,,Iphigeneia Aulises" pärineva süzee töötlus; 1789- ,,Torquato Tasso"-suure renessansipoeedi elust. *1796-,,Wilhelm Meisteri õpiaastad"; 1829- ,,Wilhelm Meisteri rännuaastad" see kujutab kunstnikuisiksuse kujunemisteed, mille elutarga juhtmõtte sõnastab G ise: ,,Kõik, mis meiga juhtub ja jätab jälgi, soodustab märkamatult meie arenemist." *Draama ja proosa kõrvale viljeles ta ka luulet. Tunde- ja loodusluule motiividel: ,,Ränduri öölaul" ,,Mignon" ,,Nõmmeroosike" *Ballaadid: ,,Haldjate kuningas"(,,Metshaldjas") *G: ,,Kõik mu luuletused on sündinud mingi juhtumuse alusel, nad on ajendatud tegelikkusest...õhust võetud luuletusi ei loo ma mingi hinna eest."
Erksat ühiskondlikku taju näitasid ka luuletused, mille lähtekohaks olid tollal alles üldisemalt teadvustamata inimkondlikud ohuprobleemid. Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus. Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948), "Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959), "Lugu mustast ja valgest" (värsslugu, 1962), "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982), "Kui vanaema noor oli" (lasteluule valikkogu, 1983), "Kindakiri. " (poeem, eesti ja vene keeles, 1986), "Siit siiani. Piksepill" (luulekogu, 1989) III KERSTI MERILAASI ,,ANTUD JA VÕETUD"
Ennast teostava loovusega inimesed elavad rohkem tegelikus looduslikus maailmas kui mõistete, abstraheerimiste, ootuste, veendumuste ja stereotüüpide verbaliseeritud maailmas, mida enamik inimesi ajab segamini tegeliku maailmaga. Käitumiselt on sellised inimesed loomlikumad , vabamad, vähema tõkestatuse ja enesekriitikaga. Neil on justkui õnnelike ja turvaliste laste loovus, mida Maslow nimetab ,,teiseks naiivsusseks". Nende taju ja väljenduslikkuse süütus põimub elutarga vaimsusega. See on kõigile või enamikule inimstele kaasa antud potents, mis väga sageli assimileerumise käigus kaob, mattub või takerdub. Maslow leiab, et ennast teostavatele loomingulistele inimestele on omane esmapilgul vastanditena tunduvate ebakõlade kokkusobitamine, mida ta nimetas dihhonoomiate lahendamiseks. See tähendab, et suur kunsnik on võimeline panema tervikuks kokkupõrkuvaid värve, üksteisega võitlevaid vorme, igat sorti ebakõlasid. Seda teeb ka suur
Lühiülevaade romaanidest "Majad jõe ääres" (2001) Autobiograafiline romaan jutustab kooliõpetajast, tema naisest ja nende tütrepojast, kes asuvad elama sõjast räsitud Lepaku töölisasulasse. Elu tuleb alustada sootuks uuesti ja uues keskkonnas.5 "Kollaste lehtede aegu" (2002) Raamat räägib tööle pühendunud mehest, kes pensionile jäädes leiab uue rahuldust pakkuva eluviisi. Sündmustik toimub maal ning kirjeldab läbi elutarga jutustaja mitmeid maaelu probleeme.6 "Kaksikelu" (2003) Romaanis kirjeldatakse kahte elu, mis algasid sarnaselt kuid peale sõjakeerisesse sattumist jätkusid erinevalt. Milliseks kujuneb kahe sarnase mehe elu edaspidi, sellele romaani sündmustik keskendubki.7 "Kasevälja" (2003) Raamat räägib juba "Kollaste lehtede aegu" romaanist tuttavatest tegelastest, kes harutavad lahti vanu keerdsõlmi, pistavad rinda uute probleemidega ning püüavad mõista oma kohta otsivat noorte põlvkonda.8
sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud, ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või elutarga resignatsiooniga. Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste. Luules on ta põliselt lüürik, seda ka poeemidena võetavates või muidu ulatuslikes sariluuletustes. Luulekogud: „Sonetid“, „Vanad majad“, „Reheahi“, „Põlenud puu“, „Pühapäev“, „Ajatu mälestus“, „Suvihari“, „Eikellegi maa“, „Allikad silla juures“, „Süda ei põle ära“.
annaabi.ee 
