Lõpuks kordas ta poja sõnu:“Sina oled seda teind ja minu ema tegi, ega muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“ Marile läks see väga südamesse. elu Andrese kõrval on samuti kannastuste ning töörohke. Kõik mis ta tegemata oli jätnud, panustas ta Krõõda lastesse. Andrese elu polnud lihtne, ta kaotas naise, keda ta kõige rohkem armastas ning abiellus naisega, keda kõik põlgasid. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.
tunduvad väga sügavad ja pideva arenguga, siis Oru talu liikmed näivad lamedad ning paigalseisvad oma põhimõtetes. Samas võib see olla näiline, sest autor on rohkem süüvinud Andrese kui Pearu talu igapäevaellu, ning iga detail Oru talu elust on jäänud suurema tähelepanuta. Vargamäel tundubki olevat selline imelik omadus, et ta ainult võtab ja võtab, kuid tagasi midagi ei anna, justkui imeb tegelastest elumahlad välja. Ühtaegu ta ka karastab, aga seda niipalju, et südamed aastatega pidevast võitlusest kalgiks muutuvad. Romaani kõige olulisemaid sündmused on Krõõda ning Jussi surmad, milles mõlemas oli Andresel väga suur roll, kui mitte isegi põhjustaja. Mõlema hinged jäävad peale maisest ilmast lahkumist veel hiljemgi teose tegelasi kummitama, külvates peamiselt paksu verd ning vihmapilvi, kohati ka äikesetorme, ning jäädes ikka tähtsale kohale, kui meenutus endistest, olnud aegadest
tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid oma tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma. Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada, kuid tegelikult jättis Andres selle kohustuse rohkem Mari kanda. Pearu lapsi kasvatas samuti Lambasihver, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehel puhul jäid isakohustused tahaplaanile. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need, kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnud lõppu tulevat. Kõik need näited toovadki kogu kannatuse ja surma vaatepildi lugejale silme ette. Ju see maal elamine ja seal töötamine ja selle maaga tegutsemine toobki kannatused inimestele vägagi lähedale. Tegelikult ei ole need kannatused ja surm meist endist vägagi kaugel, vaid kannatustega võime igapäevaselt kokku puutuda, kuna igaüks kannatab millega all
Ja kui mõni üksik ka leiduks, naeraks kallim ja sõbrad ta ühiselt välja. Ajahetkel, kui kümned tuhanded inimesed mõtlevad peamiselt toimetulekule ja on silmitsi valdavalt materiaalsete probleemide lahendamisega, paistab esmapilgul isegi kohatuna juhtida tähelepanu väärtusi «tootvale» kultuuri valdkonnale. Kuid tegelikult peaks seda tingimata tegema. Sest piltlikult, viljapuuga võrreldes on kultuur selleks juurestikuks ja tüveks, mis kannab elumahlad õunu kandvate oksteni. Ning ajal, kui Eesti riik lõikab aednikuna puuoksi tagasi, on oht, et vesivõsusid pügades saab eluohtlikult kannatada ka tüvi. Aga juhtub see kindlasti näiteks siis, kui lõigatud saavad õpetajate palgad. Siis ei korja me paari aasta möödudes mitte õunu, vaid visse. Millel pole mingit väärtust. Nüüd, pärast ligikaudu kaheksamiljardilist kärbet valitseb igati õige arusaam, et vaid selle lõikega piirduda ei
talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks, isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.
eest, kui seda tarvis oli, hoidis nende saladusi, olgugi, et talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks, isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.
nende saladusi, olgugi, et talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks, isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema. Andrese plussid: · Ei käinud nii tihti kõrtsis joomas kui Pearu · Soovis lastele paremat tulevikku, rabades võimalikult palju tööd · Suutis andestada (ka Pearule lk. 142)
Tema leib tuli kulI vaevaga, aga tulemata ta ei jaanud. T66ka salved olid vilja tais, tema veiniaamid ei kuivanud iial 16hki. T66ka aidakorvale kerkis peagi teine ning seegi oli vilja tais - ikka selleks, et pere ei peaks nalga nagema, et homne paev jataks varju tanase. Rahulikum Dli kulaelanike taIv - siis mangiti tubades lustimange, raagiti lugusid ja moistatati moistatusi. Aastad laksid, suvele jargnestalv, sugupolvele sugupolv ja ikka uhtemoodi Dli see - suvi hingas inimeste elumahlad pollusse, talvel hingas inimene sisseja pollusaak andis rammu tema ihule tagasi. Ikka Dli see uhtemoodi - k6ik mangud, koik lood ja moistatused kordusid aastast aastasse.Inimesed tulid parast paevaseid talitusi tubadesse videvikku pidama, raakima muinasjutte ja moistatama moistatusi. Ja sedagi ei teinud nad mitte ainult meelelahutuseks, vaid t66de paremaks sujumiseks. "Pidage pimedat, hoidke hamarat, siis kasvavad pikad piimalehmad, head harjavasikad," utlesid uhed ning uskusid sellesse
talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks, isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema. 10
Näidake end meile meie oma mahedas jõus. Tema jaoks, kes ta usub ja kes vaevleb piinades. Peitke ta oma kaitsevalli taha ta ei vääri ega ihalda seda valu. Las see, kes tunnistab tema vastu, jääb abituks ja las ta jääb ilma rikkustest. Aidake ta läbi tule ja vee, maa ja õhu aidake tal leida seda, mis ta on kaotanud. Tugevdage tulega meie sõpra, kaaslast, meie kamraadi Kurakäerajalt. Las siseneda maailm oma naudingutega Saatana jõu kaudu tema olemusse. Las tema elumahlad voolavad takistamatult, et ta saaks maitsta oma tulevikusoovide lihalikke nektareid. Löö tummaks tema vastane kehaga või kehatu, et ta saaks tõusta rõõmsalt ja tugevalt sellest, mis teda on vaevanud. Ära luba ebaõnne tema teekonna kergendamisel. Ta on üks meist ja seepärast hoia teda. Taasta tema võim, tema rõõm ja lõpmatu võim saatuselöökide üle, mis teda on ahistanud. Loo tema ümber ja tema sisemusse võidurõõmutsev sära, kuulutamaks tema esiletulekut
kõledaid, igavaid kasarmuid õukondlaste jaoks. Vaadake lõpuks Louis XV ehitusi sigurilehtede ja ussikestega, kõigi nende käsnade ja tüügastega, mis seda vana, iganenud, hambutut, kuid siiski veel edvistavat stiili näotuks teevad. François II-st Louis XV-ni kasvas see pahe geomeetrilises progressioonis. Kunstist on järele jäänud ainult luu ja nahk. Ta vaagub haledalt surma. Kuid mis sünnib samal ajal trükikunstiga? Kõik seni arhitektuuri hingestanud elumahlad voolavad sinna. Sedavõrd kui arhitektuur langeb, paisub ja kasvab trükikunst. Jõutagavara, mida inimese mõte ehitustele raiskas, kulub nüüd raamatute loomiseks. Nõnda astub allakäivale 178 arhitektuurile järelejõudnud trükikunst kuueteistkümnendast sajandist alates temaga võitlusse ja surmab ta lõpuks. Seitsmeteistkümnendal sajandil on ta juba sedavõrd võimas ja valitsev, sedavõrd kindel oma võidus, et võib maailmale pakkuda suurt kirjandus-ajastut.
annaabi.ee 
