Kui aga nüüd kasvatus asendati haridusega kui humaansega, demokraatlikule ühiskonnale omasega, siis paraku ei kaasnenud sellega kasvatuse repressioonide vähenemine. Peksmine jääb peksmiseks, ükskõik kuidas seda nimetada. Kasvatus oma algses ehk ürgses vormis on täitnud ja täidab tänaseni toimetuleku funktsiooni, st kasvatus tagab inimlapsele inimeste maailmas toimetuleku. See on kasvatustegelikkuse kui inimeste elumaailma ühe sfääri põhiline funktsioon reguleerida toimetulet. (J.Orn, 1993, Haridus, 69 lk). Tänane haridussüsteem ei suuda täiel määral täita temale asetatud ülesandeid. Haridus, kui legitiimne valdkond ei suuda ära kasutada neid õppimisvõimalusi, mis õpijate õppimisvõimena olemas on. Pedagoogiline käsitlus püüab seletada, mida peaks nn õige kasvatus endale eesmärgiks seadma ja kuidas peaks oma eesmärke realiseerima, siis on kasvatusteaduslik probleem
tekstidesse sissekodeeritud eelistatavat tõlgendust Elamismaailm - meie vahetu maailm,argielu, mis konstrueerub inimestevahelistest suhetes. Habermas jagab maailma elamismaailmaks ja süsteemiks, kaasaja suurim probleem on nende vaheline vastuolu. Elumaailmas on oluline see, et vastastikku mõjutatakse üksteist keele vahendusel, see teeb võimalikuks inimestevahelise aruka konsensuse saavutamise. Süsteem on muutunud, see rabestab elumaailma struktuure. Süsteem on tunginud elumaailma ja pannud selle hädaohtu (inimestevahelise loomuliku vastastikuse mõjutamise). Argielu tasemel tähendab see elumaailma ülereguleerimist ja ülepolitiseerimist. Inimesed on sunnitud mõtlema süsteemi raames ja bürokraatia tungib ka argiellu. Fonoloogia - keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega keskendudes just häälikusüsteemi toimimisele kõne ja keele sisu seisukohast.
Inimesed on kui ühiskondlikud nukud, kes kannavad kokkulepet viimase hingetõmbeni ja autuse häbimärki. Põlatakse neid kes on julged olnud ja läinud vabasurma ja samas lükatakse kartusest surma edasi. Surm on paratamatus, millele me iga päev ei mõtle. See muutub kaugeks, tundmatuks ning üks hetk me alateadlikult eirame seda. Lülitame oma elurütmist välja, meil pole selleks aega. See on ehk miks Pascal hakkas rääkima meelelahutusest. Vormist et kirjeldada lihtsa inimese lihtsat elumaailma. Meelelahutus tema väidete põhjal pole muud kui mõtemall, läbi mille püüti mõelda vähem surmale, milletulemusena eirati selliseid mõtteid ning püüti saavutada õnnelikust. Mõtte selle kõigel on ülipositiivne aga samas naiivne. Surma kui olemuse kohta on minul endal hoopis teine arvamus. Ma nõustun Cioraniga selle kohapealt, et surma peab teadvustama,et saaks hinnata elu väärtuslikust. Inimesed kipuvad unustama kui ilus ja hea on olla elus seni kuni juhtub midagi
t jälle pöörduma meeltega vahendatud maailma poole, mis on ühtlasi tegudemaa-ilm ja tema kaaskodanike ühine tugipunkt, siis oleks tulemuseks, et ta alguses tuntaks end veelgi palju halvemini, sest vahepeal on harjutud puhta theoria'ga ega evi enam endist osavust läbikäimises varjudeilma saamisprotsessidega. -- Platon pöördub siin probleemi poole, et puhtad teoreetikud paistavad olevat praktikas kasutud, sest praktika kuulub elumaailma, kus meil on tegemist konkreetse ja alati-muutuvaga, mille osav käsitsemine sõltub kogemusest; samas kui theoria juhib puht intellektuaalselt mõistetavate paratamatuste juurde. 22) Kuidas Platoni ideaalriigis arvestatakse ,,koopast" tõusmise ja sinna naasmisega seonduvate probleemidega? On vaja pikemaaegset kogemust üldise rakendamisel konkreetsele -- seda annab ainult praktika. Nimetatud faktiga on arvestatud filosoofi ja riigimehe hariduses
· Täiskasvanud on tegelikkuse nägemise autoriteedid · Lapsepõlv on eluetapp, mil on väärtus vaid kellekski saamise mõttes · Laps saav kasutusele võtta kui resurssi kellegi eesmärkide teostamiseks · Lapsesse tohib suhtuda kui täiskasvanute projekti · Laste soovid, vajadused ja tegevused on vähem väärt kui täiskasvanuil Tulemuseks! Ülemuslik suhtumine on muutnud laste elumaailma disisipliin ruumiks, mille võiks tükeldada ja muust maailma eraldada. · On tekkinud erinevate generatsioonide lahus maailmad · Laste seisund on allutatud ning perifeerne, nad on ühiskonnas hääletud ning nähtamatud · Kasvatus samastatakse seotsialitsiooniga ehk valitsevate ühiskonnaelu vormide tingimusteta omaksvõtuga · Peamine osa ühiskonna tasandil lahendavatest probleemidest lähtuvad täiskasvanute vajadustest ning sooviidest
Ka teistel on oma roll meie määratlemisel. Nii on meie enesemääratlus piiratud selliste kategooriatega nagu nt rahvus, perekond, töö ja vaba aja tegevused. Nt kui mu vanemad pole eskimod ja meil puudub otsene vereliin eskimotega, siis on minust ebaadekvaatne pidada end 3 eskimoks. MacIntyre järgi oleme üksnes kaasautorid „oma loos“ - meid ümbritsev kujundab ja suunab meie elukäiku. Oleme tugevalt mõjutatud oma sotsiaalse elumaailma poolt, kust lähtuvad ka meie uskumused, väärtused, sihid jms. Nt me ei tunneks häbitunnet teatud tegevusi tehes, kui me poleks sotsiaalselt õppinud neid häbenema. Elunarratiivis mängivad rolli ka väljanägemine ja muu mitteverbaalne info (riietus, kehaasend, näoilme jne). See mõjutab teiste käitumist meie suhtes ja meile reageerimist. Kuna keegi ei saa elada teise inimesega täiesti identset elu, siis on igaühe elu unikaalne narratiiv. Õendusfilosoof Steven D
Mannheim kollektiivsest mälust • Mannheim otsis vastust taolistele küsimustele nagu teadmiste ja kogemuste ülekandumine järgmisele põlvkonnale, generatsioonide eripärase identiteedi kujunemise tingimused ja kas põlvkondadevahelised pinged võiks kiirendada sotsiaalseid muutusi. • Põlvkondadel on oma kollektiivne mälu. Omandatud (enamasti teistelt ülevõetud) ja isiklikult omandatud mälu (õpitud või elumaailma (lebenswelt)) kogemustest internaliseeritud). Mannheim diakronaalse analüüsi tähtsusest • Selgitas põlvkondlikku dünaamikat diakroonilse analüüsi abil (mineviku, oleviku ja tuleviku teadvustamine). • Põlvkondade järgnevuse tõttu peavad inimesed paratamatult võrdlema olevikku läbielatud mineviku ja eesseisva oodatava tulevikuga. Generatsioone kujundavad tegurid lääneriikides, sõjaeelsed ja sõjajärgsed põlvkonnad
Kui loetut tõlgendame ja sellele endast lähtudes tähenduse anname, temaga suhtleme. Tekst tingib oma loomult dialoogi autori ja lugeja kahekõne. Saatja rollis on autor e kirjanik, sõnumiks tekst ja vastuvõtjaks on lugeja. Tekst peab lugejat köitma, temas kujutlusvõime äratama, lugeja aktiivsust virgutama ja fantaasiamaailma liikuma panema. Õnnestab, et mul on palju eakaaslasi, kes lugemise eel ja ajal ja järel tahavad süüvida autori loomesse, tema kujundi- ja elumaailma. Tekstid, lugemine ja autor on lahutamatud. Nad moodustavad terviku. Autor loob tekste ja neid loetakse. Tähtis on niihästi see, mida hingame (esmameedia), kui ka see, mis on meid puudutanud. See on varuks olulistel eluhetkedel. Oleme oma tekstiliste võimaluste poolest maailmakultuur. Kindlasti ei kuulu me sinna oma loomuliku jõu ja suuruse tõttu, vaid me oleme end rahvana üles töötanud ja seda tuleb noore inimesena osata hinnata ja säilitada.
Analüütika järgib Kanti traditsiooni, aga nõrgendab pretensiooni, kus proovitakse leida ratsionaalseid aluseid, aga ei püütud lõplikku põhjendust leida. (3). transtsendeeriv, „kõiki ruumilisi ja ajalisi piiranguid ületav“. Selline filosoofia, kus räägitakse tajudest jm, samas kui pragmatistlik ja hermeneutiline – ratsionaalsus on olemas küll, aga see on vastavalt praktikas, keeles, kultuuris (subjektist väljaspool), ja mis loob subjekti elumaailma. Paradigma muutus, keelelinepööre, objektiivne vaim (Dilthey), kommunikatiivne mõistus (Habermas). (4). Kohahoidja(5). On teatud filosoofiline element teaduste sees ja see on see, millega filosoofia peaks tegelema (kui juttu on teadusfilosoofiast). Jutt on eriteadlastets, mitte filosoofidest, aga nende panus teadusesse on, et neil on filosoofiline võte, mille nad tõid sisse ja osutus see viljakas (Durkheim, Mead jne). lk 2605. Näited sellest. Poleemika Carnapi ja loogiliste
annaabi.ee 
