Ta on väga huvitav ja heatahtlik inimene, kes on eluaeg elanud Palamuse lähedal Pällo külas. Kolmeteistkümneaastaselt küüditati ta küll kahjuks Siberisse, kus ta veetis oma elu kümme aastat. Õnneks elas ta selle ilma suuremate valudeta üle ja sai elujärje Eestis tagasi järjele. Leidis ka pruudi, kellest sai ka tema abikaasa. Nad kolisid oma tallu, mis on ka Pällo külas. Neil sündis kolm last: minu ema Aili, Jana ja Aare. Minu vanaisa on põline maa- ja töömees. Ta on eluaeg elanudki maal ja põllu- ning aiatööd käivad sellega käsikäes. Kui vanadus polnud veel nii hirmsasti võimust võtnud, oli neil ka kaks lehma. Iga suvi sai käidud mitu päeva heinamaal kaarutamas ja rõukusid tegemas, kuid paar aastat tagasi lehmade pidamine üle jõu käima ja tuli vajadus nad ära anda. Nüüdseks on neil ainult kanad, koer ja kass. Minu mälus pole ka ühtki kevadet ega sügist, mil pole mina kartulipõllul abiks käinud. Kartulivõtt ja-
tagajärjel. Nagu me näeme ka toodud kihlveonäites tuli selleks, et olulised lepingud ehk kihlad kehtiksid, need millegagi tagada. Nii, nagu me teeme abiellumisel pulmakingitusi täna, tagati ka muistne kihlumine andidega. Kingitusi tehti üksteisele, aga ei unustatud ühtlasi, et oleme looduse osa, ja and jäeti ka ohvrikivile. Sõna "võlg" on eesti keeles väga ürgne ja pärit ajast, mil meie esivanemad Läänemere ääres veel ei elanudki. Ka võlg tagati - pandiga. Pantida võidi mingi asi, oma majapidamine, aga pärast võõramaiste vallutajate tulekut ka iseennast võlaorjusesse. Sõna "laen" on meie keelde tulnud hiljem kui "võlg" (umbes meie ajaarvamise alguses) ning pärineb germaani keeltest. Selle sõna meie keelde tuleku aeg ja päritolu kinnitavad, et meie esivanemad olid juba siis osa Euroopast. Ning loomulikult pidi meie arusaamine õigusest paljuski haakuma mujal valitsenuga, seda eriti kaubalis-rahalistes suhetes
reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Sellest järeldub, et keskajal elas mitmekesine rahvas. Olid inimesed kes käisid ja rändasid ringi ning kerjates ja jutustades. Suurfeodaal oli inimene kellele allus väikefeodaal ehk vasall, kuid mitte vasalli talupoeg. Sest keskajal kehtis selline põhimõte, et ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall." ja see tähendas, et
klaveriduetti, 24 kogumikku tantse ja palju muudki. Elu lõpupoole valmisid ka ooperid, näiteks ,,Fierrabras", ,,Alfonso ja Estrella", ,,Kodune sõda". 1820. aastal kirjutas ainsa melodraama ,,Võluharf". Alles neljakümne aasta möödudes Franz Schuberti surmast leiti ühest Viini kirjastuse keldrist tema teoste käsikirjad. 2.3. Huvitavaid fakte Franz Schuberti suurim eeskuju, Beethoven, jõudis oma 32. eluaastaks kirjutada kaks sümfooniat. Schubert aga, kes ei elanudki nii vanaks, kümme sümfooniat. Franz Schubert magas prillidega, sest ta lõi muusikat ka magades. 3. KOKKUVÕTE Franz Seraphim Peter Schubert, olles esimeseks romantikuks, oli äärmiselt andekas romantismiajastu helilooja. Tema looming on lühikese elu kohta uskumatult suur ja lai. Eelkõige luues laule (näiteks ,,Ave Maria", ,,Matshaldjas"), kuid ka teoseid teistes zanrites, saavutas helilooja tipptaseme. Schuberti muusikas olid valitsevaks lüürilised tendentsid,
Nabakovi tuntuim romaan ,,Lolita" on uuenduslik ka oma erootilisuse poolest: selles ei ole pealiskaudseid ja siivutuid mõtteid, vaid hoopis palju sügavaid mõtisklusi, alltekste, metafoore ja kirjanduslikke vihjeid. Teine modernistliku romaani uuendaja oli Mihhail Bulgakov, keda toonane Vene võim igatpidi hävitada ja piirata püüdis. Sel ajal represseeriti palju vene kirjanikke, kes ei vastanud võimu ootustele. Oma tähtteose ,,Meister ja Margarita" ilmumist ei elanudki mees üle. Ja kuigi seda takistati kümneid aastaid pärast Bulgakovi surma, kui see lõpuks ilmus, oli see tõeline ,,hitt". Romaanis olid koos fantastika ja realism, müüt ja ajalooline tõde, romantika ning klounaad. Bulgakovi mitmetasandilise ülesehitusega romaan kujutab kõigi jaoks erinevat maailma, kus igaühel on oma ajaskaala, aga neid seob üks tegelane Woland. Bulgakov püüdis mõista oma
Olge lahked, näe, siin on mu küljeluu haigeks jäänud. Nii- öelda elukaaslane, vabandage väljendust..." Halle kulme kortsutades ja põskhabet siludes hakkas velsker vanaeite läbi vaatama, see aga kössitas kõhetuna taburetil, nina terav ja suu lahti, profiilis väga sarnane linnuga, kes tahab juua. ,,Mnjah... Nii..." lausu velsker aeglaselt ja õhkas. ,,Influentsa, aga vahest ka palavik. Nüüd mässab linnas kõhutõbi. Mis teha? Eks ole eit juba elanudki, tänu jumalale... Kui vana ta sul on?" ,,Aasta pärast seitsekümmend, Maksim Nikolaits." ,,Nojah. Eks ole elatudki. Aeg teistele ruumi teha." ,,Muidugi, üsna õigesti suvatsesite tähendada, Maksim Nikolaits," ütles Jakov, viisakuse pärast naerdes, ,,ja täname väga sügavalt teie lahkuse eest, kuid lubage teile öelda, iga putukas tahab elada." ,,Paljugi mis!" ütles velsker niisuguse tooniga, nagu oleks temast olenenud, kas eit elab või sureb
ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Kõigepealt rajas Franciscus Assisi linnast Põhja Itaaliast frantsisklaste ordu. Fransiscus oli kaupmehe poeg, kes annetas kõik oma vara vaestele ja hakkas kerjates ja jumalasõna kuulutades mööda maad ringi rändama. Frantsisklaste mungad käisid paljajalu, olid vaesed ja hankisid elatist kerjates või lihtsa tööga.
kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks. Kõigepealt rajas Franciscus Assisi linnast Põhja Itaaliast frantsisklaste ordu. Fransiscus oli kaupmehe poeg, kes annetas kõik oma vara vaestele ja hakkas kerjates ja jumalasõna kuulutades mööda maad ringi rändama. Frantsisklaste mungad käisid paljajalu, olid vaesed ja hankisid elatist kerjates või lihtsa tööga. Veidi hiljem rajas hispaania aadlik Dominicus
elu, isiksuse või tegude kohta. Paljudes varastes kuninglikes matusepaikades on naiste, teenrite ja koerte hauad. Kõik nad tapeti vastavalt noorema kiviaja kombele vaarao haua juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu, milles surnud lebavad kägaras vasakul
tema elu, isiksuse või tegude kohta. Paljudes varastes kuninglikes matusepaikades on naiste, teenrite ja koerte hauad. Kõik nad tapeti vastavalt noorema kiviaja kombele vaarao haua juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu, milles surnud lebavad kägaras vasakul küljel, niinesroguskiga kaetud, ent tänu väikesele
annaabi.ee 
