mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdroksiidiga asendatakse hüdroksooniumioonid (0H3O+ = 349,8 S cm2 mol1) vähem liikuvate naatriumioonidega (0Na+ = 50,1 S cm2 mol1), sest neutralisatsioonireaktsioonis H 3O + + Cl - + Na + + OH - 2 H 2 O + Na + + Cl - tekkiv vesi praktiliselt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel juhtivus väheneb ja saavutab miinimumväärtuse ekvivalentpunktis. Leelise edasisel lisamisel hakkab juhtivus kasvama ioonide, eriti aga hüdroksiidioonide (0OH = 198,3 S cm2 mol1) arvu suurenemise tõttu. Nii hüdroksiidioonide kui vesinikioonide (täpsemalt hüdroksooniumioonide) liikuvus on märgatavalt suurem mistahes muude ioonide liikuvusest. Neutraliseerimisel hapet sisaldava lahuse elektrijuhtivus väheneb, kuni kõik vesinikioonid on asendunud naatriumioonidega, st. kuni hape on neutraliseeritud. Edasisel leelise lisamisel
30 l NaOH vesilahus on molaarsusega 2M. Kui viia selle lahuse ruumala 100 mikroliitrini lisades vett, siis milline on saadud lahuse molaarsus? (20p) 4. 50 ml 0,2M NaOH lahust tiitriti 0,25M HCl lahusega. Leidke: a) Ekvivalentpunkti saavutamiseks kulunud HCl lahuse maht b) Lahuse pH kui on lisatud 50 ml HCl lahust, aktiivsusi mitte arvestades. (20p) 5. 50 ml 0,100M aniliini lahust tiitritakse 0,080M HCl lahusega. Leidke: a) Aniliinium iooni molaarsus ekvivalentpunktis b) pH ekvivalentpunktis. (20p) 6. 500 ml äädikhappe puhvrile, mille pH on 4,8 lisati 500 ml vett. Leidke tekkinud lahuse pH. (5p)
tugeva ja nõrga happe korral ca 10 ml). Et jooned konduktomeetrilise tiitrimise graafikul oleksid sirged, ei tohi tiitrimise käigus lahuse maht oluliselt muutuda. Seetõttu peab titrant olema kontsentreeritum kui uuritav lahus. Katseandmete põhjal joonestatakse mõnes tabelarvutusprogrammis graafik erijuhtivuse sõltuvuse kohta lisatud mõõtelahuse mahust. Graafikule kantud punktid ühendatakse sirgetega, mille lõikepunkt annab mõõtelahuse koguse ekvivalentpunktis. Graafiku töötlemisel kasutada hästi täpse ja tiheda jaotusega telgesid, abijooni ja määrata lõikepunktid täpsusega 0,05...0,1 mL. Selleks teha graafik piisavalt suures mõõtkavas. Ekvivalentpunktile vastava mõõtelahuse ruumala ja tema molaarsuse (normaalsuse) alusel arvutatakse tiitritavas lahuses olev happe hulk millimoolides või milligrammekvivalentides (üheprootoniliste hapete puhul numbriliselt samad). Teoreetiline põhjendus, valemid.
9. Sadestustiitrimisel tiitriti 25.00 ml 0.04132 M Hg2(NO3)2 lahust 0.05789 M KIO3 lahusega. - a) Leidke ekvivalentpunkti saavutamiseks vajalik IO3 lahuse maht. b) Leidke [Hg22+] kui on lisatud 34.00 ml KIO3 lahust c) Leidke [Hg22+] kui on lisatud 56.00 ml KIO3 lahust d) Leidke [Hg22+] ekvivalentpunktis Lahendus: Kirjutame välja asjakohase reaktsioonivõrrandi: - Hg22+ + 2 IO3 → Hg2(IO3)2(s) Leiame lahustuvuskorrutiste tabelist (Appendix F) sadeneva produkti lahustuvuskorrutise Ksp = 1.3×10-18. -
mis on tingitud ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdroksiidiga asendatakse hüdroksooniumioonid (0H3O+ = 349,8 S cm2 mol1) vähem liikuvate naatrium- ioonidega (0Na+ = 50,1 S cm2 mol1), sest neutralisatsioonireaktsioonis H 3O + + Cl - + Na + + OH - 2 H 2 O + Na + + Cl - tekkiv vesi praktiliselt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel juhtivus väheneb ja saavutab miinimumväärtuse ekvivalentpunktis. Leelise edasisel lisamisel hakkab juhtivus kasvama ioonide, eriti aga hüdroksiidioonide (0OH = 198,3 S cm2 mol1) arvu suurenemise tõttu. Nii hüdroksiidioonide kui vesinikioonide (täpsemalt hüdroksooniumioonide) liikuvus on märgatavalt suurem mistahes muude ioonide liikuvusest. Neutraliseerimisel hapet sisaldava lahuse elektrijuhtivus väheneb, kuni kõik vesinikioonid on asendunud naatriumioonidega, st. kuni hape on neutraliseeritud. Edasisel leelise lisamisel hakkab
4,5 134 200 5 137 5,5 143 150 6 151 100 6,5 161 50 7 167 7,5 178 0 0 1 2 3 4 5 8 185 8,5 194 9 202 9,5 210 Esimeses ekvivalentpunktis (4,18;160) on ne 10 231 0,00418 l*0,1035g*ekv/l=0,0004347g*ekv=0, 10,5 248 Teises ekvivalentpunktis (9,5;215) on neutra 11 272 0,0053 l*0,1035g*ekv/l=0,0005486g*ekv=0,5 11,5 294 12 322 12,5 348 Järeldus 13 369 Tiitrimised on tehtud küllaltki hoolikalt nagu jä 13,5 393 Tugeva happe tiitrimisel asendatakse hüdroo 14 420 hapet sisaldava lahuse elektrijuhtivus vähene
Registreeritakse sobiva indikaatorelektroodi potentsiaali sõltuvus lisatud titrandi ruumalast. Indikaatorelektroodi potentsiaal on sõltuv vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, võrdluselektroodi potentsiaal ei sõltu vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, seega mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutust sõltuvalt titrandi hulgast lahuses. Indikaatorelektroodi potentsiaali järsk muutus on tiitrimise ekvivalentpunktis. Asetades klasselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel ioonivahetusprotsess klaasmuna sisemise ja välislahuse vahel. Kuna võrdluselektroodiga seotud potentsiaalid on konstantsed võib klaaselektroodi potentsiaali mõjutava tegurina arvestada uuritavas lahuses esinevate H+ ja Me+- ioonide aktiivsusi. Potentsiomeetrilisel tiitrimisel jälgitakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutumist tiitrimise käigus, et kindlaks teha tiitrimise ekvivalentpunkt
gekv ), cm 2 0 Na + = 50,1 vähem liikuvate naatriumioonidega ( gekv ), sest neutralisatsiooni-reaktsioonil H 3O + + Cl - + NaOH 2 H 2O + Na + + Cl - tekkiv vesi praktiliselt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel juhtivus väheneb ja saavutab miinimumväärtuse ekvivalentpunktis. Leelise edasisel lisamisel hakkab juhtivus kasvama ioonide, eriti aga hüdroksiidioonide ( cm 2 0OH - = 198,3 gekv ) arvu suurenemise tõttu. Neutraliseerimisel hapet sisaldava lahuse elektrijuhtivus väheneb, kuni kõik vesinikioonid on asendunud naatriumioonidega, s. t. kuni hape on neutraliseeritud. Edasisel leelise lisamisel hakkab elektrijuhtivus uuesti kasvama üldise ioonide, eriti aga hüdroksiidioonide ( oOH- = 198,3) arvu suurenemise tõttu
seade sisse ja mõõdetakse lahuse elektrijuhtivus . Edasi lisatakse uuritavale lahusele mõõtelahust 0,5 ml kaupa. Iga kord määratakse pärast lahuse segamist juhtivus. Tiitrimist jätkatakse seni, kuni mõõtelahust on lisatud kahekordne kogus ekvivalentsega võrreldes. Katseandmete põhjal joonestatakse graafik juhtivuse sõltuvuse kohta lisatud mõõtelahuse mahust. Graafikule kantud punktid ühendatakse sirgetega, mille lõikepunkt annab mõõtelahuse koguse ekvivalentpunktis. Hapete segu tiitrimisel on graafikul kaks ekvivalentpunkti. Ekvivalentpunktile vastava mõõtelahuse mahu ja tema normaalsuse alusel arvutatakse tiitritavas lahuses olev happe hulk milligrammekvivalentides. Katseandmed: Kasutatud mõõtelahus 0,1010n NaOH Tugev hape HCl(10 ml) Lisatud mõõtelahuse Mõõdetud elektrijuhtivus ml S/m
Meetod põhineb sellel, et TriloonB moodustab Ca2+ ja Mg2+ ioonidega püsivaid ning vees hästi lahustuvaid kompleksühendeid. Skemaatiliselt kirjeldab määramist reaktsioonivõrrand: Ca2+ + H2Y2- -> CaY2+ + 2H+ Kompleksi CaY2- moodustumise täielikkus oleneb lahuse pH-st. Selle tõttu viiakse läbi ioonide määramine leeliselises keskkonnas. Tiitrides analüüsitavat proovi TriloonB-ga, seotakse karedust põhjustavad ioonid kompleksühendisse. Ekvivalentpunktis on TriloonB kulunud täpselt nii palju, kui Ca2+ ja Mg2+ ioonide sidumiseks vaja. Ekvialentpunkti kindlaks tegemisel kasutatakse indikaatorit ET 00. Üldise kareduse määramiseks kasutatakse büretti. Standartlahuseks on 0,1N TriloonB lahus. Seejärel mõõdetakse 100ml analüüsitavat proovi. Lisatakse segades dosaatoriga 10ml NH4OH + NH4Cl puhverlahust, selleks et saada vajalik pH (pH10), ja spaatli otsa täis indikaatorit ET 00. Loksutatakse läbi
3 bürett töölahusega (teatud kontsentratsiooniga) 4 registraator (pH-meeter, ionomeeter j.t.) Teooria: Potentsiomeetrilise tiitrimise aluseks on indikaatorelektroodi potentsiaali järsk muutus tiitrimise ekvivalentpunktis. Mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muut võrdluselektroodi suhtes, tiitrides nõrga hapet tugeva alusega. Indikaatorelektroodi (klaaselektrood) näit sõltub teatud (vesinik) ioonide kontsentratsioonidest lahuses, võrdluselektroodi (kalomelktrood) näit aga ei sõltu. Asetades klasselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel ioonivahetusprotsess klaasmuna sisemise ja väliskahuste vahel. Kuna võrdluselektroodiga seotud potentsiaalid on
POT Fosforhappe määramine Cola-jookides potentsiomeetrilisel tiitrimisel Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Jelena Töö teostatud: Gorbatsova Töö kaitstud: Teooria Potentsionomeetrilisel tiitrimisel jälgitakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutumist tiitrimise käigus, et kindlaks teha tiitrimise ekvivalentpunkt. Ekvivalentpunktis on potentsiaali muutumine kõige suurem. Ekvivalentpunkt määratakse kõige järsema elektromotoorjõu või ka indikaatorelektroodi potentsiaali ( ) hüppe järgi. Võrdluselektroodi potentsiaal on konstantne suurus. Potentsiomeetrilisel analüüsil kasutatavaid elektroode liigitatakse vastavalt selle järgi, kuidas toimub laenguvahetusprotsess uuritava lahuse ja elektroodi vahel. Näitena tuues, kus elektroodiks on metall mis asub oma vähelahustuva soola ja sellega ühist
segus. Tiitrimise määratakse ekvivalentpunkt graafiliselt lahuse elektrijuhtiv Teoreetilised alused Konduktomeetrilisel tiitrimisel määratakse ekvivalentpunkt elektrijuhtivuse m ühtede ioonide asendumisest teistega. Soolhappe tiitrimisel naatriumhüdrok vesinikioonid vähem liikuvate naatriumioonidega, sest neutralisatsioonireakt ei dissotsieeru. Neutraliseerimisel tugevat hapet sisaldava lahuse elektrijuh miinimumväärtuse ekvivalentpunktis ehk kuni kõik vesinikioonid on asendun edasisel lisamisel hakkab juhtivus kasvama ioonide, eriti aga hüdroksiidiooni Kuna hüdroksiidioonide liikuvus on väiksem vesinikioonide omast, siis on ele ekvivalentpunktini järsem kui elektrijuhtivuse kasv pärast ekvivalentpunkti Nõrga happe tiitrimisel tugeva alusega kasvab lahuse elektrijuhtivus nõrgalt asendumisel hästidissotsieeruva soolaga. Pärast ekvivalentpunkti kasvab ele kuna lahusesse tekivad suure liikuvusega hüdroksiidioonid.
ettevaatlikult teise nõusse. · Saadud NaOH lahust hoida korgiga hästi suletud pudelis (naatronlubi!) · NaOH täpne tiiter määrata kindlaks kas HCl mõõtelahusega või põhiaine, nt oblikhappe abil üksikkaalutise meetodil. Märkused töö käigus: Antud töös kasutasin tiitimisel NaOH asemel KOH, mille täpse konsentratsiooni määrasin kindlaks 0,0097 M HCl abil. Tiitrisin kolm korda (25 ml) ja tulemused olid 24,8 ml, 25,1 ml ja 25,0 ml. Ekvivalentpunktis on KOH ja HCl ekvivalentide arvud võrdsed ehk ekv(KOH)=ekv(HCl) VKOH*CKOH = VHCl*CHCl C ( HCl ) * V ( HCl ) C(KOH) = V ( KOH ) C1 = 0,0097*25/24,8 = 0,00978 C1 = 0,0097*25/25,1 = 0,00966 C1 = 0,0097*25/25,0 = 0,00970 CKOH = 0,0097 n Kalibreerisin pH-meetri. Keeduklaasi pipeteerisin 20,0 ml Cola-jooki. VKOH pH emj V E E/V 17,0 7,50 750 0,5 10 20
Titrandid kompleksonomeetrias: Enamasti aminopolükarboksüülhapped EDTA - Etüleendiamiintetraetaanhape ehk kompleksoon II NTA Nitrilotrietaanhape (NTA) ehk kompleksoon I Aminopolükarboksüülhapete omadused: Astmeline dissotsiatsioon;sõltuvalt pHst 5 vormi lahuseid;lahustub hästi Kompleksühendi püsivuskonstant, tinglik püsivuskonstant: Kompleksonomeetrilise tiitrimise kõver Arvutatakse tinglik püsivuskonstant,arvutatakse tiitrimiskõvera punktid enne ekvivalentpunkti;siis ekvivalentpunktis ja peale eksvivalentpunkti. Metalliindikaatorid Indikaatorid on orgaanilised ühendid mis moodustavad värvilisi kelaate metallidega. MIn- + HY3-= HIn2- + MY2- : ET-00 Mureksiid: In- + Me2+= MeIn+ Ksülenooloranz kompleksid metalliioonidega on punased Eriokroom must T: H2O + H2In- = HIn2- + H+ K1= 5.10-7 H2O + H2In2- = In3- + H+ K2 = 2,8.10-12 Orgaanilised ained, mis annavad metallikatioonidega intensiivselt värvunud komplekse.
Praktikas võib graafiku tõus erineda. Tõusu ja sisemembraani potentsiaali leidmiseks kasutatakse standard puhverlahuseid. Siis süsteem parandab graafiku ja paneb paika võrrandi mille järgi hiljem tundmatu lahuse pH väärtust määrata. 50.Potentsiomeetrilise tiitrimise põhiidee (tiitrimiskõvera moodustamine)graafia definitsioon POT tiitrimisel jälgitakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutumist tiitrimise käigus, et teha kindlaks tiitrimise ekvivalentpunkt. Ekvivalentpunktis on potentsiaali muutus kõige suurem. Ekvivalentpunkt määratakse kõige järsema muutuse hüppe järgi tiitrimiskõveralt. Kõver kujutab endast mõõtelemendi elektromotoorjõu sõltuvust tiitrimisel lisatava lahuse mahust.
annaabi.ee 
