kinni katta. Meie ülesandeks olgu avalikult välja öelda, mis meie poliitilises ja ühiskondlikus murrangus oma kohuseks tunneme olevat ütelda./---/Kuna ülekohus on vaikida kui tunned ja tead, et pead võitlusesse astuma toore kaukavõimu, tagurluse ja närususe vastu, kutsume kaastööle ja koostööle kõiki neid, kes meie jõhkra aja käiguga alla vett kaasa ei taha ujuda.'' Tarapiltalased võtsid mõjutusi vastu Saksamaalt, seal levinud ekspressionistlikust suunast ja prantsuse kirjaniku Henri Barbusse'i asutatud rühmast Clarté, mis kujunes revolutsiooniliseks nii oma sõjavastaste ideede, kui ka kirjandusliku uuenduslikkuse poolest, koondades enda ümber dadaiste, sürrealiste ja teisi maailmasõja järel tekkinud kirjandulikke liikumisi. Tarapita sai Clarté rühmitusest impulsse: sõja, vägivalla ja sotsiaalse ülekohtu vastu võitlemine oli selle organisatsiooni peaeesmärke.
Underi naiselikust tundeõhinast sündinud erootilised värsid vaimustasid ja intrigeerisid lugejaid oma julge sõnaseade ning üllatava mõttevabadusega. Tema kujundimaailm on barokselt dekoratiivne ja buduaarlik üleküllastatud lõhnadest, värvidest, floorast, eriti lilledest, ja sensuaalsetest meeleoluvarjunditest. Domineerivad klassikalised värsivormid, eriti sonett. 1920. aastad on Underi loomingu kõrgperiood, mil ekspressionistlikust maailmapildist (kogu "Verivalla" 1920) liigub luuletaja edasi hädarohke kaasaja reaalsuse ja elu rõõmuhetkede dialektika juurde (kogud "Pärisosa" 1923, "Hääl varjust" 1927 ja "Rõõm ühest ilusast päevast" 1928). Ballaadikogu "Õnnevarjutus" (1929) sisaldab 19241929 kirjutatud ballaade, mis kuuluvad Euroopa ballaadikunsti tippsaavutuste hulka. Järgnev kümnend kinnistab veelgi poetessi inimkeskset ning
ANTON STARKOPF (20.04.1889 - 30.12.1966) Joonistaja,kujur ja pedagoog. Sndis Harjumaal Kohila vallas Ra klas ehitusmeistri perekonnas; oli abielus Lydia Meiga. ppis 1897-99 Lohu vallakoolis, 1899-1904 Jrvakandi (Purku) ministeeriumikoolis, 1907-09 Tallinnas G. Narusbeki kaubanduskoolis ja 1909-11 Peterburis krgematel kaubandus- tstuskursustel. Kunstihariduse omandas 1911-12 Mnchenis A.Azhbe kunstikoolis /H. Schwegerle juhendusel) ning 1912-13 Pariisis Academie Russe'is ja Academie de la Grande Chaumiere'is (S. Bulakvski ja E. A. Bourdelle'i juures), ppis seal joonistamist ja modelleerimist. Arreteeriti sgisel 1914 Dresdenis ja interneeriti Luna-Saksamaal Wehlenis. Ttas 1916-18 sjavangina Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistkodades ning a-st 1917 htlasi Berliinis F. Metzneri ateljees. Naasis 1918 Eestisse, osales 1919 "Pallase" kunstikooli asutamises, oli 1919-40 selle ppejud (a-st 1934 prof.; skulptuuriateljee juhataja), 1921-23 ka direk...
karikaturistina, lastekirjanikuna. Lõhkiläinud kolumats lastekirjanduse klassikaline koomiks. Hindery II tulek kirjandusse toimub 1920ndatel aastatel, hakkab kirjutama ajakirjandusele meelelahutuskirjandust ja teenima raha. III saagumine kirjandusse 1929 aastal, kui ilmub ta esimene novellikogu, pigem on ta psühholoogiliste novellide meister, aga samas ei saa romaane kõrvale jätta. Draama Eesti draama käekäik seoses teatriga. 20ndatel aastatel võib rääkida ekspressionistlikust või sümbolistlikust teatrist, aga see pole liiga selge. Uusromantiline proosa ja eksperimentaalne lühiproosa (1917-25) Autorid: Tuglas; Gailit; Hiir; Kivikas; Aleksander Tassa domineerib lühiproosa; Karl Rumor / Ast uusromantiliste tekstideni jõuab enne IMS, 1919 Tuled sügisöös, 1929 Kui Saara naerab, 1960 Krutsifiks (väga omapärane eesti kirjanduses, teemaks äärmuslikud usuliikumised Brasiilias);
filosoofia tundmine olemas ja naisautor valib peategelasteks ka naisi. 1920ndate lõpust tuleb ka tugev naisautorite laine proosas. Selle tuumik on R. Morn, B. Alver, L. Kibuvits. Läks pagulusse. Leida Kibuvits 1932 Soomustüdruk 1934 Paradiisi pärisperenaine Esikromaan sai üsna tuntuks ja Paradiisi perenaine on võrreldes Anvelti ja Morni proosaga loetavamad ja üldarusaadavamad Draama Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel aastatel võime rääkida ekspressionistlikust v sümbolistlikust teatrist, aga see pole liiga selge. Üldine pilt paistabki selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb kuklakratsimise aeg, teatav peataoleku aeg ja siis tuleb realismi ja rahvakomöödia tulekuga. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Nt võib eraldi rääkida ekspressionistlikust draamakirjandusest, aga see ei iseseisvu nii reljeefselt ja st, et see on üldistuses sümbolismi alla surutud.
kaudu. Saab pakkuda vaid illusioone. Oma peegelpilti ta näha ei taha: Maret Vaa ja Pille Riin. Põgeneb armastuse eest. Nipernaadi on fookus ta kõnnib oma loos ringi nagu lugeja romaanis. 9. August Gailiti proosa. Debüteeris 1909.a. Gailit on väikeste lugude autor, aga kirjutab sageli pakse raamatuid, nt paksud novelliraamatud. Tema esimesed tugevamad novellikogud Siuru ajast olid ,,Saatana karussell" (1917) ja ,,Rändavad rüütlid" (1919) tuglaslikud müüdiloomest juhituna ekspressionistlikust joobest, domineerib äng ja traagika. Kirjutanud ka Siuru perioodil arvukalt följetone, kus väljendub tollane teravalt kriitiline ilusõnalisuse vastane hoiak. Näiteks ,,Klounid ja faunid" (1919), mis on üks eredamaid följetoni kogusid antud ajas. Ajapikku muutusid aga novellid rahulikumaks ja elulähedasemaks. Vaatamata sellele jäi loomingusse raskemeelsus. Negatiivse ja positiivse vastandus loomingutee jooksul. Esimesed tuntumad
enneolematult väikesteks -- 100--150 eksemplari. Silmapaistvaid uusi lüürikuid neil aastail debüütkogudega ei esinenud, kuid oma ande arendas jõuliselt välja J. Sütiste. Lüürikute enamik reageeris ilmekalt ajas toi- muvale, astus välja kannatava inimese ja demokraatia kaitseks. · Muude luulemotiivide kõrval tõusis jälle tähtsale kohale ajalaul. Ent uus ajalaul erines oluliselt kümmekond aastat varem luules domineerinud ekspressionistlikust ajakujutusest. 1920-ndate aastate lõpul ja 1930-ndate aastate algul lähtusid sotsiaalkriitiliselt meelestatud autorid konkreetsetest elupiltidest. Neid luules esitades tõid nad esile oma suhtumise ning hoidusid stiliseerivaist paisutustest. Tihe oli ajakriitiline element J. Sütiste, J. Kärneri, J. Barbaruse ja A. Alle luules, kuid mööda ei läinud ajastu probleemidest ükski autor.
100--150 eksemplari. Silmapaistvaid uusi lüürikuid neil aastail debüütkogudega ei esinenud, kuid oma ande arendas jõuliselt välja J. Sütiste. Lüürikute enamik reageeris ilmekalt ajas toimuvale, astus välja kannatava inimese ja demokraatia kaitseks. · Muude luulemotiivide kõrval tõusis jälle tähtsale kohale ajalaul. Ent uus ajalaul erines oluliselt kümmekond aastat varem luules domineerinud ekspressionistlikust ajakujutusest. 1920-ndate aastate lõpul ja 1930-ndate aastate algul lähtusid sotsiaalkriitiliselt meelestatud autorid konkreetsetest elupiltidest. Neid luules esitades tõid nad esile oma suhtumise ning hoidusid stiliseerivaist paisutustest. Tihe oli ajakriitiline element J. Sütiste, J. Kärneri, J. Barbaruse ja A. Alle luules, kuid mööda ei läinud ajastu probleemidest ükski autor. · Eelmise kümnendi teisel poolel alanud suundumine realistliku tõetruuduse poole
annaabi.ee 
