Kohale jõudes ja taibates, mis nüüd juhtud, oli juba hilja. Maha lasti kõik mehed, naised, lapsed ja vanurid. Keegi ei tohtinud ellu jääda. Surmavabrikud 20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta "juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm". Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud,
Sellise pealtnäha süütu sõnastuse taha peideti kohutav eesmärk: hävitada Euroopas kõik juudid. 20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta "juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm". Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Keegi ei kahelnud selles, et "lõpplahenduse" idee autoriks on Hitler ise, kuid, nagu alati, andis ta korralduse suuliselt. Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia. Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, õigemini öeldes inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. "Töö" peab käima konveierimeetodil."Lõpplahenduse" plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti.
päevaselge. Simon Wiesenthal (90) on maailmakuulus natsikurjategijate otsija. Ta kaotas holokausti ajal oma 96 sugulast, perekond kaasaarvatud. Wiesenthal oli neli ja pool aastat Saksamaa eri kontsentratsioonilaagreis ja pääses otsekui ime läbi. Viimati oli ta Mauthauseni kontsentratsioonilaagris. Insener ja arhitekt Wiesenthalist sai ka uurija ja holokausti ajalookirjutaja pärast Teist maailmasõda. Tema saatis kohtu ette 1200 sõjakurjategijat ja ta oli ka võtmeisik Adolf Eichmanni leidmisel aastal 1960. Tegevuse laiendamise eesmärgil on Wiesenthali järgijad rajanud Simon Wiesenthali keskusi maailma mitmetesse paikadesse. Bürood asetsevad Los Angeleses, New Yorgis, Chicagos ja Miamis, Pariisis, Amsterdamis, Buenos Aireses ja Jeruusalemmas. Tänapäeval on nendel keskustel ja nende juurde kuuluvatel ühingutel 380 000 liiget kogu maailmas. Kuigi holokausti sündmused ja õudused on läbi, on paljud sõjakurjategijad ikka veel
lahendamiseks". Sellise pealtnäha süütu sõnastuse taha peideti kohutav eesmärk: hävitada Euroopas kõik juudid. 20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta "juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm". Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Keegi ei kahelnud selles, et "lõpplahenduse" idee autoriks on Hitler ise, kuid, nagu alati, andis ta korralduse suuliselt. Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia. Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, õigemini öeldes inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. "Töö" peab käima konveierimeetodil. "Lõpplahenduse" plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti.
lõpuni . Seesama number tuuakse ka 07.06.1993a. ,,Heritage" numbris , mis on üks levinuimaid nädalaajakirju Lõuna California juutide kogukonnas , vaatamata sellele , et kolm aastat enne seda alandasid Auschwitzi muuseumi töötajad seda arvu ,,1.100.000 miinimum , 1.500.000 maksimum ,, (vt.allpool) . 11)2.500.000 see number on laialt levitatud propagandisti - ,,holokausti tunnistaja" Rudolf Vrba hinnang , kui ta 16.07.1961a. tunnistas endise SS-lase Adolf Eichmanni üle peetaval kohtuprotsessil Jeruusalemmas . 12)2.000.000 4.000.000 see number tuuakse iisraeli ajaloolase Yehud Baueri poolt tema raamatus ,, A History of the Holocaust ,, 1982a. Kuid aastaks 1989 otsustab Bauer , et õigem arv oleks -1.600.000(vt.allpool) 13) 2.000.000 3.000.000 see arv tuuakse SS ohvitseri Perry Broadi tunnistuses , kui ta tunnistas pealtnägijana sõjajärgses kohtus doktor Bruno Teschi üle (vt. William Lindsey
poolt. Teine (venelaste) vaatus pühendub Wallenbergi saatusele Nõukogude Liidus ja edaspidi (Wallenberg-müüdi teke), kasutades abstraktsemat kujutusviisi. Et tagada aga sujuvam draamaarendus, saab teise vaatuse teemastik alguse juba esimese vaatuse lõpus, mil Wallenberg vene võimude poolt kaasa viiakse. Samuti säilib liine, mis ei lahene esimeses vaatuses, vaid kanduvad edasi ka järgmisse, nt. Eichmanni hukkamine stseenis „Eichmann II“. Seost vaatuste vahel toonitab Wallenbergi tekst esimese vaatuse lõpus millegi „alguse“ kohta: „Das ist der Anfang. Oder Anfang eines Anfang. Aber es ist ein Anfang.“ („See on algus. Või alguse algus. Aga see on algus“).“ Tüür on modernist 21. sajandil selles mõttes, et kogu oma loome jooksul on ta taotlenud terviklust, ühtsust – kuigi ta
päästa partei ja SA aktivistide tagasihoitud vihkamine valla hullunud vägivallaks. Üleriigilise programmi käidgus tapeti ligi sada juuti, põletati maha sünagooge, riisuti ja hävitati juutide vara ning umbes 30 000 meesjuuti viidi koonduslaagritesse kui pantvangid, et kiirendada juutide emigreerimist. Juudid olid nüüdseks täielikult kõrvaldatud majandusest ja surutud edaspidi ühiskonna äärealadele. Kogu afääri lõpptulemus oli see, et juudiküsimuse keskne kontroll läks SS-i ja Eichmanni kätte, kes tasuks oma edukuse eest Austrias asusid seepeale organiseerima juutide emigreerumist kogu Reich'ist. Ka Eichmann pürgis Hitleri eesmärgi poole hävitada Euroopa juudid, nagu olnuks see tema eluülessanne. Veel 1944. aasta suvel, kui sõda ammu kaotatud, võitles ta iga rongi eest, mis pidi ohvrid hukkamisele viima. Eichmann oli "kirjutuslauaroimar", kes ei teinud panust vägivallale, vaid koostööle. Ta muutis ohvrid kaastöölisteks. Pimedalt kuuleka fanaatikuna
moodustab Budapesti juutide päästmisaktsioon Wallenbergi poolt. Teine (venelaste) vaatus pühendub Wallenbergi saatusele Nõukogude Liidus ja edaspidi (Wallenberg-müüdi teke), kasutades abstraktsemat kujutusviisi. Et tagada aga sujuvam draamaarendus, saab teise vaatuse teemastik alguse juba esimese vaatuse lõpus, mil Wallenberg vene võimude poolt kaasa viiakse. Samuti säilib liine, mis ei lahene esimeses vaatuses, vaid kanduvad edasi ka järgmisse, nt. Eichmanni hukkamine stseenis „Eichmann II“. Seost vaatuste vahel toonitab Wallenbergi tekst esimese vaatuse lõpus millegi „alguse“ kohta: „Das ist der Anfang. Oder Anfang eines Anfang. Aber es ist ein Anfang.“ („See on algus. Või alguse algus. Aga see on algus“).“ Tüür on modernist 21. sajandil selles mõttes, et kogu oma loome jooksul on ta taotlenud terviklust, ühtsust – kuigi ta väljendusvahendid pärinevad eri esteetikatest: Schönbergist
Enne Teise maailmasõja puhkemist tegutses ta arhitektina. Sõja ajal saadeti Wiesenthal kahel korral koonduslaagrisse, kus ta viibis aastatel 1941-1943 ning 1944-1945. USA sõdurid vabastasid Wiesenthali Mauthauseni koonduslaagrist 1945. aasta mais, kuid holokausti tõttu hukkusid kümned tema perekonnaliikmed, teiste hulgas ema, kasuisa ja kasuvend. Wiesenthal mängis olulist rolli Hitleri juutide hävitamise kampaania peaarhitekti, Adolf Eichmanni tabamisel. Wiesenthali suurimaks pettumuseks oli aga see, et tal ei õnnestunud kinni püüda gestaapo juhti Heinrich Müllerit ja Auschwitzi arsti Josef Mengelet. 2004. a löödi Simon Wiesenthal Viinis rüütliks tunnustusena „inimkonna eluaegse teenimise“ eest. Kuna Wiesenthal ei olnud Briti alam, ei saa teda kutsuda „söör Simoniks“, vaid ta võis lisada oma nimele tähed KBE („Knight Commander of the British Empire“).
annaabi.ee 
