Eesti Vabariigi Sünnipäev- lühiartikkel Eestlased on omapärane rahvas, kes on läbi ajaloo üritanud tõestada oma rahvustunnet, olenemata meie väikesest rahvaarvust. Meie rahval on palju, mille üle õnnelik olla, samas on meid tabanud hädad ja raskused. Eestlased on ju tegelikult väga pika ajalooga rahvas. IX aastatuhande algusest eKr pärinev Pulli asukoht on kõige vanem praegu teadaolev inimeste elupaik Eestis. Esimesed elanikud tulid siia kuskilt lõuna poolt, mida kinnitavad Pulli asulast leitud esemed. Selle pika ajalooga rahvas on läbi elanud alates muinasajast kuni tänapäevani nii raskemaid kui ka kergemaid aegu. Aja jooksul on välja kujunenud eestlase iseloom.
Eestlane olla on uhke ja hää. Igal aastal 24 veebruaril tähistame me Eesti isesisvuspäeva. Sellel aastal saab Eesti Vabariigi välja kuulutamisest mööda 95 aastat. Vabariigi 95. aastapäev JA see on sündmus, mida tuleks kindlasti tähistada, riik korraldab selle puhul paraadi ja päev lõpeb presidendi piduliku vastuvõtuga, mida meist ilmselt kõik on näinud. Tänu sellele imelisele päevale võime me täna mõtliskleda selle üle kas eestlane olla on uhke ja hää ? Võin julgelt arvata, et nii mõngigi siin viibjatest on sellele ka sügavamalt mõelnud. kas tõe poolest võib olla uhke selle üle, et oled Eestlane ? Meie, eestlased, oleme üks väiksema rahvaarvuga rahvas, kellel on oma riik. Me oleme suutnud eestlust elus hoida ka siis, kui meie riik ei kuulunud meile endile. Jah, Eestil on raske olnud, kuid nüüd on rasked ajad möödas ning me peaksime olema uhked, selle üle, et saame
Eestlane kes ta on? Maailmas elab praegu üle 6 miljardi inimese, riike on 194. Kas me teame, kes neis riikides elavad? Põliseestlane ei tea suurt midagi hiinlasest ja vastupidi. Selleks, et mingit rahvast tundma õppida, peab ise selles riigis pikemat aega elama, kuid isegi siis ei tea me neist inimestest ja nende kultuurist kõike. Ei tasu rääkidagi võõrastest rahvastest ja rahvustest, eestlasel on isegi raske öelda, kes on teine eestlane. Kui minna tänavale ja paluda kirjeldada teist eestlast, saaksime arvatavasti ühese vastuse: eestlane on kade ja auahne. Kuid selleks peab olema põhjus. Eestlastelt on mitmeid kordi kodu ära võetud, neid on küüditatud ja massiliselt sõjas tapetud. Pole siis ime, miks me hoiame asju ja väärtusi, mis kuuluvad meile endile ja ei taha neid teistega jagada. Ometi on eestlane teise õnnetust nähes väga abivalmis. Vaadates
Eestlased kõrvaltvaates Essee Olles ise eestlane, oman üsnagi pealiskaudset ettekujutust sellest, millisena paistan kõrvalt teistele rahvustele ja kultuuridele. Loomulikult olen tuttav erinevate stereotüüpidega, a la legendid eestlaste külmusest inimsuhetes ja ennastsalgavast tööarmastusest, kuid leian, et kõik on suhteline ning laialt levinud stereotüüpe ei tohiks liiga tõsiselt võtta ei eestlase ega ühegi teise rahvuse esindaja puhul. Käesoleva essee näol teen katse näha eestlast teiste rahvuste peeglis, eeskätt
Sissejuhatus Olla eestlane Euroopas kui maailmakodanik? Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud
Kõneanalüüs Vabariigi President iseseisvuse taastamise 26. aastapäeva vastuvõtul presidendi roosiaias Taasiseseisvumise aastapäeva kõne koostamine ei pruugi olla kergete killast. Sihtrühmaks on ju sellel puhul terve eesti rahvas. Samas on see ka oma laia ja suure publiku tõttu hea võimalus juhtida tähelepanu nii ajaloole, arutleda tulevikust kui ka viidata päevapoliitika kitsaskohtadele. Kuigi sellise laiahaardelise võimalustega kõne koostamiseks võib sisu leida üsna hõlpsalt ja ei tohiks probleeme tekkida, leidmaks seda, mida öelda, on palju raskem ülesanne panna sisu tasakaalu ning esitada see maitsekalt
ning mõtete ja kavatsuste omistamine teisele etnilisele kogukonnale ilma mingisuguste reaalse aluseta toimus kahjuks ka Eestis. Õnneks ei võtnud ükski poliitik Milosevii positsiooni. 27. aprilli Eesti Päevalehe arvamusküljelt leiab kahe kolumnisti artiklid, mis väärivad mõlemad tagantjärele tsiteerimist: "EL-i võimetus midagi ette võtta on paljuski temasse sisse ehitatud. "Postmodernse" organisatsioonina eelistab EL alati konfliktile koopteerimist. Konflikti korral kujuneb ühenduse moto "Ühtsus paljususes" automaatselt ummisjalu tormamiseks madalaima ühise nimetaja suunas. Venemaa osas on selleks praegu vaikus, silma kinnipigistamine, pealesunnitud pimedus. Madalaima ühisnimetaja automaatsust aitaks väärata kaks asja: terav ajalooline mälu ja/või visiooniga juhid. (...) Kuni EL-i "moraalne mädanik" kestab, määndab see omal väiksel viisil ka Eestit. Moskva punub meidki oma valede ja ko-
Tallinn 2015 SISSEJUHATUS Vene rahvus moodustab umbes veerandi Eesti kogu rahvastikust ja on sellega teine kõige suurem rahvusgrupp Eestis. Kuigi venelased on juba aastakümneid Eestis elanud ja 2 moodustavad Eesti rahvastikust suure osa, tundub nagu eestlaste ja Eesti venelaste läbi saamises oleks probleeme. Eestlaste ja venelaste omavahelised pinged on alati Eestis aktuaalsed olnud. Selline teema sai valitud, sest olen ise elanud Eestis nii väikestes kui ka suurtes kohtades, kuid seda probleemi olen igal pool täheldanud, olenemata asukohast. Üldlevinud arvamus on siiski, et Eestis elava kahe suure rahvuse omavaheline läbisaamine on halb, esineb palju omavahelisi probleeme ning eestlased üldiselt ei suhtu Eesti venelastesse hästi. Ka minul on ette tulnud paar ebamugavat olukorda Eesti venelastega, peamiselt
Kõik kommentaarid