Eestlane olla on uhke ja hää...Kas alati? (4)

,,Eestlane olla on uhke ja hää…`` Kas alati?
Eestlased on omapärased, kes on läbi ajaloo üritanud tõestada oma rahvustunnet, olenemata meie väikesest rahvaarvust. Meie rahval on palju mille üle õnnelik olla, samas on meil nagu igal riigil, oma häbiplekid. Kas eestlane olla on uhke ja hää?
Eestlast on peetud isekaks ja kadedaks, kes leiab alati midagi mille üle oma pahameelt üles näidata. See arvamus on välja kujunenud juba mitukümmend aastat tagasi. Näiteks on lääneriikidele siiani arusaamatu, miks me oleme nii vaenulikud venelaste vastu ja hoiame nii tugevalt oma ajaloost kinni ning ei suuda unustada seda, mis toimus aegu tagasi. Nende jaoks on mõistmatu, et me 1939. aastal Baasidelepinguga lasime venelased ise oma riigis võimule, aga nuriseme selle üle siiani. See, miks me olime sunnitud seda tegema, ei läinud kellelegi korda. Tänu sellele peetakse meid rahulolematuteks. Me võime muidugi väita, et eestlane ei ole kuigi tolerantne venelaste suhtes, aga meil on selleks ka omad põhjused, millest ei ole nii kerge loobuda . Lisaks isekusele ja kadedusele oleme me veel põikpäised, kes ei anna kergelt alla ja seisavad enda õiguste eest.
Eesti on viimaste aastatega palju edasi arenenud. Kahjuks toob kiire areng endaga kaasa palju uusi kombeid ja tavasid teistest riikidest, mis sööb meie oma kultuuri välja. Keele probleem on väga oluline teema, millest küll räägitakse, aga seda kuidagi muuta on ääretult raske. Probleemiks on meie puhta eesti keele kadumine, sest nooremad põlvkonnad võttavad oma igapäevasesse kõnepruuki järjest rohkem võõrkeelseid sõnu ja väljendeid, mis rikuvad eesti keele puhtust. Vanem põlvkond suudab mõista selle tagajärgi kuid noorematele on seda raske seletada. Mida rohkem inimesi räägib ümbritsevas keskkonnas võõrväljenditega, seda rohkem see süveneb meie keelde ja lõpuks on väga raske aru saada, mis on õige ja mis on vale. Minagi pean tunnistama, et oma igapäevases kõnes kasutan ma väga palju võõrkeelseid ütlusi.
Eestlaste suureks probleemiks on veel uudishimu. Seda omadust saab pahaks panna ka teistele riikidele, kuid mina kui eestlane leian, et sellise väikese rahvaarvuga riigi jaoks on liigne uudishimu patt. Eestlane üritab kõike ja kõiki meedias kajastada, et kõik inimesed näeksid, mis meie riigis toimub. Igal asjal on aga piir ja kahjuks ületatakse seda päevast päeva. Eestlased näitasid oma heatahtlikust ja abivalmidust üles , korraldades heategevust, millega aidati vaesemaid, kes olid raskustes. See oli väga südamlik ja tore ettevõtmine, kuid selle korraldajaks oli kanal2 siis paratamatult kajastus see kõik reporteris. Kõik kodanikud, kes olid hoolega varjanud oma kehva elujärge, pidid leppima sellega, et kogu eesti rahvast saab nende viletsusest teada.
Igal rahvusel on oma eripära. Need võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. Mina arvan, et rohkem tuleks tähelepanu pöörata headele külgedele ning leppida ka halvemate iseärasustega. Olenemata kõigest peaks iga eestlane olema uhke oma rahvuse, riigi ning kaasmaalaste üle.