polnud enam see, millega nemad olid harjunud ideaalid vs pragmaatiline tegevus seadusloome näol. Taasiseseisvumise järel avati palju panku, kõrgkoole, ajalehti uued olud lubasid inimestel oma aktiivsust mitmekesisemalt väljendada. Kultuur jääb selle foonil veidi tagaplaanile, on üks valdkond teiste valdkondade kõrval. 90ndate kirjandus pole enam poliitika. Poeedid asendatakse poliitikutega. 2. Kaks arusaama kirjandusest: etnosümbolism ja etnofuturism. Mõlemad suhestuvad rahvuslikkusega, esindavad erinevaid ideid rahvusest. Etnosümbolismi 1970.1980. aastate üks põhivoole, selgeima kuju sai luules (ka laul, romaan). Etnosümbolistlikul luulel oli mnemotehniline ja mobiliseeriv funktsioon, tema keskmeks oli etnilise identiteedi jaatus. Selle puhul räägitakse rahvusest totalitaarses riigis, oli tabu. Tähendas poliitikat. Tuli rääkida varjatult, ümber nurga, sümboleid kasutades. Iga sümbol saab sügavama tähenduse, kõik tuleb
valdkonnad domineerivad, jättes teinekord verbaalse kirjandusevaldkonna mõnevõrra tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See zanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud. Selle 20 aasta jooksul võime me rääkida kahest kirjanike lainest Eesti kirjandusprotsessis: 1. Kirjanikud kes paljuski debüteerivad 80ndate teisel poolel ja kehtestavad ennast kirjanikena 90ndate vältel. Nt Indrek Hirv, Priidu Beier, Sinijärv, Kivisildnik, Sauter, Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Ehlvest, Õnnepalu, Krull, Kivirähk. See on see laine, mida võiks tinglikult nimetada esimeseks. Need kirjanikud on paljuski sündinud 60ndatel ja mõned ka 70ndate algusesse. Need kehtestavad ennast 90ndate lõpul kui kanooniline nüüdiskirjandus. 2
Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan ,,Aken"). Aimee Beekman (,,Väntorel" (1970)). Teet Kallas (üleloomulikuga flirtiv novellikogu ,,Verine padi" (1971) ja romaan ,,Heliseb, kõliseb" (1972). Heino Kiik (koomika ja groteski peavoolu suurejoonelisem teos ,,Tondiöömaja" (1970). Mats Traat. 6. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 196672. Kassetiaja lõpp (196268 noorte autorite luulekassetid (1966 (65) Jüri Tuulik jt; 1968 (67) Andres Ehin jt )). Alustatakse uue ,,proosaliseks" peetud ajajärgu suundumusi. Luuleinflatsioon, mil publikuhuvi langes, sest luuletajad hakkasid katsetama proovimata zanreid. Kümnendi vahetusel optimistlike tulevikunägemuste kadumine, dissonantsid ja ebakindla maailmapildi teke. Kujutlused kinnisest või väikesest ruumist, millele vastandatakse piiride lõhkumine, põgenemine ja vabadus.
Tuleviku kujutamiseks loodi uus keel - viha varem eksisteerinud keele vastu - püüdsid luua grammatiliselt piirangutest ja tavapärasest mõtlemisest vaba luulekeelt: - lõhuti lauseid - sõna asemele pakuti silpi, väljamõeldud sõnu Akmeism - kreeka keeles õitseng, tipp - kirjanduslik suund, millele Lääne-Euroopas analoogid puuduvad - selle suuna esindajaid on vähe, tegutsemisaeng lühike (kuni 1914.aastani) - rühmitus Poeetide Tsehh (1911) - luuletaja ei pea kartma kordusi (minevik võib igal hetkel uuesti sündida) * klassikaline kirjandus ei ole surnud * alati võib homses päevas olla uus Puškin - maise elu väärtustamine, teispoolsuse ja müstika eitamine - püüdlesid keelelise lihtsuse poole Akmeistide traagiline saatus - Gumiljov lasti 1921.aastal maha, süüdistatuna vandenõus (tegelikult ta ei tahtnud lihtsalt oma sõpra välja anda)
hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta ka trükki nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul Viiding, August Sang jt). 1957-58 nn Pasternaki juhtum – Pasternak oli oma teose avaldanud läänes, mitte Nõukogude liidus ja oli saanud Nobeli preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli preemiast loobuma, algatati ka hukkamõistude seeria, see tähendab
noorte ajaloolaste tegemistega; inglite keele üheks kasutamisvõimaluseks peaks olema siis ka armastuse äratundmine ja sõnastamine, mida esindab tänapäeva paigutet tudengiromanss. 5. Postmodernistlik ja koomiline ajaloonarratiiv (nt Kalevipoja ümberkirjutused, Aarne Rubeni ,,Volta annab kaeblikku vilet", ,,Lugusid Anveldist ja Kingisepast", Hargla ,,French ja Koulu"-tsükkel) Historiograafiline metafiktsioon (romantilisele ja rahvuslikule vastanduv iroonia, paroodia ja mäng, nihestatus ja pingevaba ajalugu). Mitte see, mis juhtus, vaid kelle tõde räägitakse: interpreteerib erinevaid ajalookirjutamise variante ja toob esile ideoloogilist tendentslikkust. Rõhutatud kaasaegsust. Kristian Kirsfeldt jämekoomiline ,,Kalevipoeg 2.0" (2010) hea eesti näide, kuidas muinasmineviku kangelasnarratiiv kaasaegse mentaliteetidega üle kirjutatakse. Järgitakse eepose tegevuskäiku samm-sammult midagi välja jätmata, kõik kohad kirjutatakse üles
kahtlane Pasternak, võib kahtlustada, et kohalikest liiduvabariikides on "kahtlased Pasternakid" ja need liistule tõmmata. Tekitas uuue ohutunde kultuuris. Eesti seisukohalt, et 57ndal juhtunud asi hulluni ei viinud, sisuliselt sulaaja vabanemise protsess võis jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika, 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming. Kriitik Mart Mäger, kes julgeb midagi öelda. 68ndal eksistentsialismi poleemika: ilmne see, et avalikku vaba dialoogi võimalust pole, kui on, siis piiratud viisil. Selgelt näha, et käib üleüldine noore kirjanduse tümitamine, vastulauseid tuleb vähe või on laveerivad. Kõige
Seotud I maailmasõjaga. Kesksel kohal oli autori eneseväljendus. Iseloomustas traagiline elutunnetus, esitati süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeriti ühiskonda ja valitsevaid olusid. Nn inetuse-eetika, sagedased on surma-, enesetapu- ja maailmalõpumotiivid. Väljendab ühiskonna moraalset ja intellektuaalset kriisi, tsivilisatsiooni langust (eeskujuks filosoof Friedrich Nietzsche lause "Jumal on surnud"). Eesti kirjanduses Under, Gustav Suits, Tuglas jt, rühmitus Tarapita. Sürrealism 1919 Prantsusmaal. Tähtsustasid luule visuaalset külge, kõlaefekte, avaldasid oma seisukohti manifesti kujul. Oluline oli kujutlusvõime. Eesti kirjanduses Ilmar Laaban, Andres Ehin Väga kõrgetasemeline oli vene sümbolism, mis oli küll prantsuse sümbolismist hilisem. Olid elitaarsed, käisid koos salongides, samas haritud, eriti armastasid Itaaliat. Olid idealistid, tegelikkus oli nende jaoks vangla. Olid skeptilised, loodi oma luulemaailm
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
