Aastatel 1425-1448 ehitati l kahe suure torniga eeshoov, mille rajamisel võeti eeskujuks Tallinna linnaväravate kaitsmine eenduvate ehitistega. Torni esiküljel olid väravad suurem hobuveokitele, väiksem jalakäijatele. Lisaks kaitsesid sissekäike tõstesillad (lk 99). Torni teisel korrusel asus kahevõlviline väravakabel. Torni kolmas ja neljas korrus olid ehitatud kaitsefunktsioonide täitmiseks (lk 89 lasketorn). Eeshoovi lõunanurgas oli elu- ja majandustorn, mille peakorrusel võis olla kloostri õllepruulikoda. Torni kolmandat ja neljandat korrust võidi kasutada külalistemajana. Liivi sõja ajal ehitasid kloostri okupeerinud venelased eeshoovi kaevu, mis on tänaseni säilinud, ning kindlustasid linnust, ehitades kaks väikest ümartorni ühe edelaküljele vastu jõge ning teise põhjaküljele vastu vallikraavi.
linnust sõjaväe arhitekti Rootsi lõvi kohta leiad: Modest Rezvoi projekti www.noorusspahotel.com kohaselt, kuid Krimmi Rootsi lõviga www.meresuu.ee sõda katkestas tööd. mälestatakse Põhjasõja Lääne-eeshoovi rajati Narva lahingut 1850. aastatel garnisoni saun ja 1860. aastatel Nikolai kirik-maneez.. Praegusel ajal asub seal muuseum.
ehitusperioodi käigus 15. sajandi alguses, mil valmis idatiib. Tööd kulmineerusid 16. sajandi esimesel poolel, mil lõunatiiva rajamisega üheaegselt ühtlustati ka teiste tiibade kõrgusi. Seejuures on kogu lõunasein koos kahe flankeeriva nurgatorniga ning idaväravakompleksiga rajatud üheaegselt. Neljakandilised ja neljakorruselised tornid olid tulirelvadele määratud laskeavadega (neist edelatornis üks ümmargune). Viimati nimetatud torni ehitamise ajal sai lõpliku kõrguse ka eeshoovi läänesein. Alles nüüd omandas pealinnus konvendilaadse kavatise, kus üksikuid tiibu ühendas sisehoovi ümbritsev ristikäik, mis vähemalt esimesel korrusel oli võlvitud. Sissepääsu linnusesse moodustasid kaks teineteisele järgnevat idaväravat, millest välimine oli varustatud tõstesilla ja nn. hundiauguga, sisemine langevõrega. Vahetult väravaehitisega külgnes massiivne poolümar rondeel, kus põhjaküljel asus kamina ja hüpokaustahjuga vahiruum (mõlemad 15
Kagutornis lehvib alates 1990te algusest Eesti rahvuslipp. Palju on alles ka väravaehitist kaitsnud rondeelist ning mitmeid lõike ida- ja läänemüüridest. 1975-88 toimunud konserveerimistööde käigus linnusevaremed korrastati ja konserveeriti. Varemetesse on rajatud linnuse ajalugu tutvustav muuseum, külastajad pääsevad säilinud lõunakülje kõigile kolmele korrusele ning tornide vahel asetsevale müüri kaitsekäigulegi. Muuseumi eeshoovi edelanurgas tegutseb Schenkenbergi pubi, väravarondeelis aga käsitööpood. Linnus on muutunud ka mitmesuguste vabaõhuürituste läbiviimise kohaks. Kasutatud kirjandus: http://www.mois.ee/viru/rakvere.shtml
Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ja neil lubati vabalt lahkuda.1559–1581 oli linnus Moskva tsaaririigi valduses.6. septembril 1581 vallutasid rootslased Narva, hõivasid linnuse ja kohandasid vana konvendihoone läänetiivas asunud refektooriumi asehalduri residentsiks. Selleks murti seintesse ka uued suured akna avad. 1586. aastal ehitati läänehoovi Suur Kivisaal.Aastal 1593 plahvatas Pika Hermanni tornis püssirohi, kuid torn korrastati 1638. aastal. Samal aastal rajati lääne-eeshoovi ka praeguseks lammutatud arsenal.Rootsi võimud kavandasid linnuseehituste täiendamiseks ka linnust ümbritseva Narva bastionide süsteemi, kuhu kuulusid kaheksa bastionit, millest rootslased jõudsid valmis ehitada kuus bastionit ja lisaks neile bastionilaadse kindlustuse Spes (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees, samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastionit nimega Justitia (Õiglus).
lammutati pärast Riigikogu hoone valmimist. 8 Kubermanguvalitsuse hoone Eestimaa kubermanguvalitsuse tarbeks rajati lammutatud idamüüri vundamendile uus hoone. Ruumi tegemiseks ning ehitusmaterjalide hankimiseks lammutati kastelli idamüüri lõik, Väikese linnuse peavärav, kagutorn Stür den Kerl ja Riigisaal. Ühtlasi täideti kaitsekraav Väikese linnuse ja Toompea eeshoovi vahel. Hilisbarokne paleelik fassaad on üldjoontes säilinud praeguseni. Plaanilahenduses domineerib põhikorrusel läbi hoone ulatuv Valge saal, millele avanevad väljakupoolsel küljel kummagi tiiva ruumide anfilaadid ja hoovi pool dubleeriv koridor. Algne varauusklassitsistlik sisekujundus hävines 1930ndate ümberehitustes. Riigikogu hoone (arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson) kerkis 1920 1922 endise konvendihoone varemeile. Kuigi varemed lammutati, jälgib uue hoone
sumeri ja semiidi jumalate vahel. Semiidi võtsid väga suurel määral sumeri kultuuripärandi üle ning kohandasid enda kultuuri. Jumalad seostusid linnadega, igal jumalal oli üks või mitu lemmiklinna, nendes linnades olid selle jumala jaoks templid. Inimeste ülesanne oli jumalat teenida. Templeid oli suuremates linnades palju. Need jagunevad kahe tüüpi: 1) astmiktempel 2) kahe siseõuega madal tempel. Tempel oli polüfunktsionaalne nähtus, näiteks haridusasutus. Templi eeshoovi juurde avanesid ka koolid. Peale selle oli tempel majanduskeskus, tal olid suured valdused nii Sumeri ajal kui ka hiljem. Sissetulekud tulid templile. Oma majandamiseks pidi tempel kauplema. Kauplemine toimus templi sees. Inimesed pidid jumalat teenima, seda otseses mõttes. Jumalat tuli toita, magama panna, pesta. Toideti loomade veriohvritega. Neid ohvritalitusi tehti igapäevaselt. Rituaali juurde kuulus ka jumalate tahte väljaselgitamine. Üritati selgitada, kas jumal
osad, mida kasutati ehitusmaterjalina, kadusid aga sedavõrd täielikult, et maapinnal tänapäeval enam mingeid nähtavaid pinnavorme ei moodusta. Väravatorni asend lisab veelgi kinnitust, et suur osa kaitsekompleksi ning kogu selle välispiire oli joonise tegemise ajaks sedavõrd hävinud, et alusmüürid polnud enam maapinnal nähtavad. Brotze jooniselt voib selgesti märgata väravatornist läänes müüride jäänuseid, mis kuuluvad torniga ühtsesse süsteemi ning moodustavad justkui eeshoovi. Näib, et sellest eeshoovist viis lõuna suunas läbipääs järgmisesse (suuremasse?) hoovi. Aimdub veel mingi ida läänesuunaline vare, mis võiks olla kogu kompleksi lõunamüüriks ning ühilduda kagunurgal oleva torniga. Ehitusajalooliste võrdlusnäidete taustal tundub ettepanek Edise linnuse dateerimiseks XV sajandi teise poolde mitmeti motiveerituna. Poliitilised suhted Ordu ja Venemaa vahel olid alates 1470. aastatest muutunud eriti teravaks. Ordu hakkas tugevdama oma linnuseid ja
aga vajadus ning ka võimalused. Tohutut tööd nõudis tollal ka muldkindlustuste rajamine. Seega on alates 1540ndatest aastatest valitsenud renessanss- ja 1630ndatest aastatel Eestisse jõudnud varabarokkstiil lisanud Tallinna gooti stiilis all-linna väga vähe uutes stiilides ehitisi. Tallinnas on sadade gooti ajastust pärinevate ehitiste kõrval teada ainult kolm renessanss-stiilis hoonet: - 1554 püstitatud Vaekoda Raekoja platsil, mis hävis 1944; - 1583-89 Toompea lossi eeshoovi püstitatud Riigisaalihoone, mis lammutati 18. sajandil; - 1597 kapitaalselt ümberehitatud Mustpeade vennaskonna hoone, mis on ainsana säilinud (seda, tõsi küll, peamiselt ainult fassaadiosas). Mitmeid renessanss-stiilis detaile on säilinud ka tollal ümber ehitatud elamu Vene 12 sise- ja väliskujunduses. Barokk (varabarokk) jõudis Eestisse 1630ndatel aastatel Madalmaade ja Rootsi vahendusel ning
annaabi.ee 
