Muusikaajalugu
Eelajalooline
muusika Makrotatos
– löökpill, sarnane trummile ja tamuburiinile.
Keskaeg .
Carmina
Burana (joogilaul, veinijumala pidustustel)
Kyrie eleison – laul ilma saateta
Saltarello
G.
Machaut „Igaüks, kes soovib armurohti“
J.
Bologna „Särav täht“
C.
Monteverdi „
Armastan sind, mu elu“
Popmuusika Popmuusika
on ärilisel eesmärgil salvestatud
muusika , mis on sageli suunatud
noortele. Tavaliselt koosneb see suhteliselt lühikestest ja
lihtsatest lauludest, mis kasutavad tehnilisi
uuendusi , et luua uusi
variatsioone varasematel
teemadel . Popmuusika on võtmed vastu
mõjutusi enamikult levimuusika stiilidelt, kuid stiilina seostatakse
seda tavaliselt
rocknroll ja sellele järgnevad rokistiilidega.
Teema
pärineb 1950. Aastate keskpaiga Suurbritanniast, kus sellega
kirjeldati rocknrolli ja sellest mõjutatud uusi noortemuusikastiile.
Umbkaudu 1967 aastast hakati popmuusikat siiski rokkmuusikale
vastandama , pidades seda roki pehmemaks alternatiiviks. Tänapäeval
süüdistatakse seda tihti kommetserituses ning selle oluliseks
tunnuseks peetakse professionaalset produtseeringut ja
pakendit .
Tüüpiline popmuusikateos on laul , mille pikkus jääb kahe ja
poole ning kolme ja poole minuti vahel. Seda iseloomustab püsiv ja
märgatav rütmiline element, peavoolustiili ja lihtne
traditsiooniline struktuur. Levinud on värsside ja refrääni
vaheldumine ja kolmekümne kahe taktiline vorm, mille keskmes on
meloodia , meeldejääv muusikalised
fraasid ning refrään, mis on
värsiosaga meloodilises, rütmilises ja harmoonilises kontrastis.
Rütm ja meloodiad kalduvad lihtsusele ja on piiratud harmoonilise
saatega. Tänapäeval poplaulude sõnad käsitlevad tavaliselt
lihtsaid
teemasid , eelkõige armastust ja romantilisi suhteid,
ehkki on ka slmatorkavaid erandeid. Popmuusika harmooniat on iseloomustatud
kui
klassikalist euroopalikku tonaalsust, ainult tavapärasest
lihtsameelsemat. Instrumentidest domineerivamad kitarr,
basskitarr ,
lookriistad ja
klahvpillid .
Tuntumad
popmuusika ansamblid seas on the
beatles , the
rolling stones , ning
abba, üksikesinejate seas
elton john, michael
jackson ja madonna.
Alamstiilide hulka kuuluvad näiteks elektronpopp, sündipopp,
diskomuusika, poprokk ja J-pop.
Elektrooniline muusika
Elektrooniline
muusika, ka
elektronmuusika on muusika, mille loomiseks või
interpreteerimiseks on vajalikud elektroonilised muusikainstrumendid
või laiemalt elektrooniline
muusikatehnoloogia ja mille
esitamiseks on vajalik helivõimendus.
Kuni
1940 aastate lõpuni nimetati elektroonilist muusikat ka
elektrimuusikaks, kuna selle loomiseks või interpreeterimiseks oli
vajalikud muusikainstrumendid, mille küla tekkis või edastati tänu
elektrile. Tänapäeval on elektroonilise muusika mõiste kasutusel
nii süva- kui ka levimuusikas, hõlmates laia muusikastiilide
valikut alates eksperimentaalsest spvamuusikast ja lõpetades
elektroonilise tantsumuusikaga.
Elektroonilise
muusika mõiste ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Tänapäeval on
siiski kokku lepitud, et elektoonilise muusika mõiste alla
mahub muusika, mille puhul heli tekkimiseks on vältimatult vajalik elektri
olemasolu.
Heli
tekkimise alusel jaotatakse elektroonilised muusikainstrumendid
elektromehaaniliseks ja n-ö puhtalt elektrooniliseks. Elektroonilise
muusika mõiste alla on mahtunud ka arvutimuusika mõiste. Hoolimata
sellest, et elektroonilise muusika mõistet seostatakse eelkõige
süvamuusika valdkonnas loodetavasti nüüdismuusikaga tekkis 1960
aastatel ka elektroonilise muusika
tehnoloogia kasutava levimuusika
suund. Süvamuusikat rändasid levimuusikasse sellised uued
muusikalised kontseptsioonid nagu keskkonnahelide
radikaalne kasutamine,
ambient , helide esitamine tagurpidi
digitaalne sämplimine, akustilise heide elektrooniline töötlemine,
kõnefragmentide kokkuliitmine. Tekkisid uued elektroonilise
levimuusika stiilid nagu new age. Tänapäeval nimetatakse
levimuusikas elektrooniliseks muusikaks eelkõige sellist muusikat,
mis keskendub nii sisuliselt kui ka tehnoloogiliselt elektrooniklale,
mitte ei kasuta ainult möödaminnes mõningaid elektroonilisi
elemente.
Kõik kommentaarid