seda, mida näevad." Autorid püüdsid luua inimeste suurtele tegudele verbaalset mälestusmärki. Herodotos oli üks esimesi proosakirjanikke, kes lõi suuremahulisi teoseid ja talletas minevikumälestusi kirjalikult. Kuid ainult mälestusmärk ei saa rääkida. Ta vajab inimese häält. Mälestusmärki, millel puudub pealiskiri, ei mäletata. Pealiskiri on nagu tumm hääl kivil, mille abil saavad inimesed mäletada ja lugu edasi kanda. Mälestuses edasielamine sõltub paljus kuulmisest, kuid eepikas on just nägemine see, mis vallandab kõige võimsamad ja mitmetahulisemad emotsioonid. Hiilguse vaatepildid: kuningas, atleet, sõjamees Kuna Kreeka poeesia oli sügavalt kokku kasvanud laulmise ja jutustamise ühiskondliku funktsiooniga, muutus poeesia esitamine sageli ühiskondliku korra esitamiseks, mis sai sel kombel nähtavaks kokkutulnud rahvale. Kujutlus kuningast kui ühiskondliku korralduse
Minategelane astub avatud ustega majja,kus juhtub nii mõndagi eriskummalist.Majas kohtab ta pidevalt inimesi,kes teda tunnevad.Minategelane võtab osa kontserdist,teatrietendusest ja õhtusöögist.Majas valitseb umbne,ängistav õhkkond.Romaan kulmineerub kummalise kohtuistungiga,kus minategelane jälgib,kuidas ette astuvad mitmed kaebealused.Ka peategelane mõistetakse süüdi isekatel motiividel kodumaalt pagemises ja surmapatus. Karistuseks edasielamine. Ristikivi luule Tema ainuke luulekogu on ,,Inimese teekond",mis on eesti luule üks kaunimaid ja terviklikumaid kogusid. Lihtne pealkiri avardub ristikivilikuks võrdpildiks kirjaniku enese ja ta kangelaste saatuse kohta. Ristikivi ja Tammsaare Peale Ristikivi ,,Tuli ja raud" ilmumist saatis Tammsaare talle avaliku kirja,milles avaldas oma veendumust R talendis ja meisterlikkuses. T nägi R--oma mantlipärijat.Mõlemad olid viljakad proosa suurvormis romaanizanris.Ühine on ka nende
Hilineoliitikum, vatane metalliaeg. Teispoolsus, taeva arusaamise olemasolu. Ettekujuts taevajumalast tekib. Taevajumal võtab surnud enda juurde. Taevase olendi kultus tekib põlluharimise arenemisega. 3.säilitamine- mumifitseerimine (balsameerimine) kõige klassikalisem viis Egiptusest. Teine tähtsaim piirkond Peruu. Lisaks Assoori ja Kanaari saartel elanud hõimudel, Polüneesia Siirdumine teise ilma Ümbersünd India, Orfikud, gnostikud Olematus -ateism Igavene füüsiline edasielamine Teadusmetodoloogia 1.Positivistlik lähenemine jäik 2.Fenomenoloogiline lähenemine- eeldab suurt painduvust Maailmavaatelised lähenemisviisid 1. religioon kui eksitus lähenemisviis on põhimõtteliselt ateistlik. Lähtutakse maailmavaatest, et kui inimene ei oska või ei suuda, ei ole osanud oma küsimustele vastuseid leida, on ta neid otsinud valest allikast. Ateist käsitleb religiooni kui eksitust. Nt Lenin religioon on objektiivse reaalsuse moonutatud peegeldus
(Jüri Ehlvest ,, Coelho ja Kender teineteist täiendamas") Ta ei tapnud ennast ka armastuse puudumise pärast. Ega sellepärast, et teda poleks lapsepõlves hoitud või et tal oleks mingi ravimatu haigus või rahaprobleemid. Veronika otsus surra oli tingitud kahest väga lihstalt põhjusest: Esiteks: kõik ta elus oli ühesugune, ja kuna noorus juba seljataga, polnud edaspidi oodata muud kui allakäiku, vanadust selle pöördumatute jälgedega, haigusi, sõprade lahkumisi. Edasielamine ei annaks midagi juurde, vastupidi, tõenäosus kannatada suureneb üha enam ja enam. Teine põhjus oli filosoofilisem: Veronika luges ajalehti, vaatas televiisorit ja oli kursis sellega, mis maailmas toimus. Kõik oli valesti ja tema ei osanud seda parandada ta oli täiesti kasutu. (,,Veronika otsustab surra" lk 13) Enesetapu viisi valis ta aga hoolikalt. Nimelt just sellepärast, et ta siiski hoolis oma vanematest
Ränderomaan. Mudeldab teatud eksistentsi. Kajastab pagulastunde ahistusi. Ängide ja süütundega seotud kihid kohtuprotsess, kus tuleb esile kafkalikkus. Tunnistajaid, kes osutuvad kaebealusteks süüdistatakse igaühte ühes surmaspatus. 7. tunnistaja mõistetakse süüdi kahekordses kuriteos: isekatel motiividel välismaale pagemises ja surmapatus: elutüdimuses ja kõige tühisuse tunnetamises. Karistuseks on edasielamine. Ristikivi eirab realistlikku kirjutuse reegleid romaan kujutab ilma suuremate jutustamistrikkideta minategelase liikumist irrealses, tabamatu loogikaga aegruumis salapärases, sisemise krrapärata majas, mille intensiivses, ängistavas õhkkonnas on nähtud nii paguluse kui ka kaasaegse maailma mudelit. See on pagulaskirjanduses üks kõige selgemaid modernistlikult väljapääsmatu hingeahistuse esindajaid ning turvalise, sündmuste hierarhial ja põhjuslikkusel
vastused. Agnes on teose läbi lugenud, aga kui autor vastas/kirja kirjutades oli autor alles poole peal. Teise osa pealkiri on ,,7 tunnistajat". Astub ruumi, tundub et on kohtusaalis. Kaebealuseid on mitmeid ja süüdistatakse uhkuses, ahnuses, kadeduses. Sisse astudes mõistab, et tema on viimane süüalune. Ta mõistetakse süüdi 2 kuriteos: 1 on kodumaalt isekatel motiividel põgenemine; 2 elutüdimus. Kohtuotsuseks on edasielamine, elustüdinud inimesel, kellel on suur süümepiin (pagemine) on südamel peab sellega edasi elama. Võtab paguluse kokku. Kas tulla tagasi, reeturitena ja minna vangi või jääma võõrale maale edasi. Pagulas eestlaste hingelise vaeva võtab kokku. Oldi harjunud ohvri teemaga, et meil on alles vaid mälestused, peame vaatama minevikku, oleme kannatajad. ,,Hingede öös" rõhutab seda, et põgenemine toimus isekatel põhjustel. Ainuke põhjus miks põgeneda on vabadus, aga mida
Modernismis polnud oluline mitte tegelikkuse, vaid inimese sisemaailma kujutamine. Teose peategelane liigub lõputus majas, kuhu ta uusaastaööl satub nagu poliitiline pagulane, kes võõrsil eksleb ja enam koju pääseda ei looda. Läbi labürindi moodi maja ekseldes satub ta kohtusaali (sümboliseerib viimsepäevakohut), kus teda süüdistatakse seitsmendas surmapatus laiskuses. Ta mõistetakse süüdi isekatel motiividel välismaale põgenemises ja elutüdimuses, karistuseks on edasielamine. Igaüks seitsmest tunnistajast on süüdi ühes surmapatus: lisaks uhkuses, ahnuses, iharuses, kadeduses, apluses ja vihas. Kaitsekõnedest selgub vastupidine. Aastatel 1961-67 ilmus seitsmest raamatust koosnev ajalooline sari, tegevusajaks hiliskeskaeg. Ristikivi on kirjutanud just Euroopa ajaloost. Esimene ajalooline triloogia: "Põlev lipp"(1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud" (1963). Ise on autor neid nimetanud ajaloolisteks kroonikateks.
tsiteerides: Tänapäeva inimene on muutunud kaubaks; ta peab oma elujõudu investeeringuks, millest peab võimalikult suurt kasumit saama, võttes arvesse tema positsiooni ja isiksuseturul valitsevat olukorda. Ta on võõrandunud iseenesest, kaasinimestest, loodusest. Tema põhieesmärk on kasulik kaubavahetus: ta vahetab teiste inimestega oskusi, teadmisi, iseennast, oma isiksust; nemad on samavõrd huvitatud soodsast ja kasulikust vahetusest kui ta ise. Elul ei ole muud eesmärki kui edasielamine, muud põhimõtet kui soodne kaubavahetus, muud rahuldust kui tarbimine. Fritz Schumacher (1979) on veelgi sarkastilisem: Meie tavamõtlemine püüab meid alati veenda, et me pole midagi muud kui tõrukesed ja et suurim õnn on muutuda suuremaks, rammusamaks, läikivamaks; see aga huvitab vaid sigu. Õnneks on igal ühiskonnal sarnaselt loodusega isepuhastumisvõime. Ent nii nagu looduses, on ka ühiskonnas mingi kriitiline piir, mille ületamise korral enesepuhastusvõime ei saa
annaabi.ee 
