Fleay järeldab, et Henslowe palkas palju kirjutajaid, et igal õhtul saaks välja tulla uue lavastusega. Selle tarbeks kirjutati uusi ja taastati vanu näidendeid. Lord Chamberlaini mehed aga tootsid vähem näidendeid ja hoidsid palgal vähem dramaturge, aga maksid neile rohkem palka (Knutson mis aasta? Rutter, 2008: 337 kaudu). Rutter toob välja, et üks keskne joon, mida mitmes erinevas teoses mainitakse on oletus, et näidendid, mis toodi 15.-16. sajandil lavale, ei ole ainult dramaturgide geniaalsus, vaid erinevate teatrite ja mitmete autorite ühistoodang (Rutter 2008: 337). Teine suund on see repertuaariuuringutes on Harbage'i mudel, mis on ilmselt üle lihtsustatud, kuid siiski on see oluline, sest see rõhutab erinevusi erinevate teatrite vahel ja ütleb, et igal teatril oli enda teatud eripära (McMillin ja MacLean, Rutter 2008: 338 kaudu) - näiteks publik, personal või teatri repertuaar. Viimane mudel on aluseks suurele osale repertuaari kriitikast.
Mõnikord hoidis ta käes ka võidujumalanna Niket. Oli Ateena linna kaitsja ja talle oli pühendatud ka Ateena Akropoli Parthenoni tempel. Tema sümboliks oli öökull. KREEKA TEATER Juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks Ateena linnriik korraldas teatrietendusi kaks korda aastas. Etendused olid näitekirjanike dramaturgide võistlused. Iga osavõtja pidi esitama 3 tragöödiat ja ühe lõbusa sisuga teose. Etendused toimusid vabas õhus. Kreeka teater koosnes kolmest osast: ümmargusest väljakust orkestras, vaatajaile määratud paigast (teatron) ja lavast (skeene). Esialgu esinesid näitlejad ja koor orkestral, mille ümber seisid vaatajad. Hiljem rajati istmed amfiteatrina mäenõlvakule, kuhu mahtus tuhandeid inimesi (Ateena Dionysose teatris oli 17 000 kohta). Lavaeesriiet ei tuntud
Teda kujutati alati täies varustuses kiivri ja odaga. Mõnikord hoidis ta käes ka võidujumalanna Niket. Oli Ateena linna kaitsja ja talle oli pühendatud ka Ateena Akropoli Parthenoni tempel. Tema sümboliks oli öökull. KREEKA TEATER Juba esiaja rahvastel olid kujunenud teatrietenduste elemendid, kuid alles Antiik Kreekat peetakse tõelise teatri sünnimaaks Ateena linnriik korraldas teatrietendusi kaks korda aastas. Etendused olid näitekirjanike dramaturgide võistlused. Iga osavõtja pidi esitama 3 tragöödiat ja ühe lõbusa sisuga teose. Etendused toimusid vabas õhus. Kreeka teater koosnes kolmest osast: ümmargusest väljakust orkestras, vaatajaile määratud paigast (teatron) ja lavast (skeene). Esialgu esinesid näitlejad ja koor orkestral, mille ümber seisid vaatajad. Hiljem rajati istmed amfiteatrina mäenõlvakule, kuhu mahtus tuhandeid inimesi (Ateena Dionysose teatris oli 17 000 kohta). Lavaeesriiet ei tuntud
komöödia. Oma veidrustega elustasid neid külapidusid Dionysist kaasavad saatürid poolinimesed, poolsokud. Just saatürite veidrustest ja muude külapidude jämedatest naljadest arenesid esimesed tõelised teatrikomöödiad. Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva.Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest templist teatrisse Dionysose puuskulptuur.Neljandal päeval algasid 2-3 päeva 6 kestvad etendused. Teatrietendusi korraldati näitekirjanike e dramaturgide võistlusena kaks korda aastas. Kümme kuud varem tuli esitada kolm tragöödiat ja saatürdraama. Vaid kolme parema autori töid hakati ette kandma. Dramaturg pidi olema ka lavastaja, laulude ja tantsude seadja ja protagonist e esinäitleja. 1.Theatron e vaatemängude koht. Ka amphi, tähenduses "mõlemalt poolt", "ümberringi". · 2. Orkestra laulva ja tantsiva koori asukoht, selle keskel paiknes Dionysose altar, kus
Keel ja tragöödia Tragöödia põhiteemaks on keele tähendus. Arutletakse selliste eetika põhimõistete üle nagu "õiglus", "vooruslikkus", "väärikus" või "puhtus" ning defineeritakse need uuesti. Tragöödia oli reaktsiooniks kriitilisele keeleuurimisele. Keele ja selle tähenduste probleemi kaalukust näitab asjaolu, et seda käsitleti nii komöödia- kui ka tragöödialaval. Sõna, muusika ja liikumine olid tragöödia põhiosad, kuid dramaturgide käsutuses oli ka mõningane lavatehnika, millega sai näiteks kangelasi lendama panna. Üldiselt oli lavakujundus pigem lihtsustatud kui realistlik, kasutati suhteliselt nappe kulisse ning rekvisiite. Maskides ning hoolikalt riietatud näitlejate mäng pidi olema üsnagi stiliseeritud: hääl, diktsioon ja zestid pidid andma küllaldase väljendusrikkuse. Liikumist ja zeste hinnati isegi muusikute puhul. Näitemäng ja jutustus
muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust teistsugused lähenemisviisid.Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate dramaturgide Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites. Tagantjärele üllatab kogu tollase teatriuuenduse vastavus maailmateatris parajasti toimunud otsingutele, mille tegelikke vilju siinsed lavastajad polnud ju peaaegu näinudki. 9 1980. aastad Väliselt paistis Eesti teatrimaastik 1980. aastate algul üsna hea. Teatrid mängisid tavaliselt täismajadele, vaatajate aastane üldarv seisis 1.7 miljoni ringis
IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat ja pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu. Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva. Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest templist teatrisse Dionysose puuskulptuur. Neljandal päeval algasid 2-3 päeva kestvad etendused. Teatrietendusi korraldati näitekirjanike e dramaturgide võistlusena kaks korda aastas. Kümme kuud varem tuli esitada kolm tragöödiat ja saatürdraama. Vaid kolme parema autori töid hakati ette kandma. Dramaturg pidi olema ka lavastaja, laulude ja tantsude seadja ja protagonist e esinäitleja. 1. Theatron e vaatemängude koht. Ka amphi, tähenduses "mõlemalt poolt", "ümberringi". 2
I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on
takistus. Ta nagu teadis, et tema romaanidel on mingi absoluutselt erinev loomus kui draamateostel. Tal oli oma loomingu protsessis tegu nagu lõpp-resultaadiga: toimub mingi protsess, näidend on valmis, näidend algpunkt, sealt algab liikumine, lavastus on lõppresultaat Dostojevskil oli romaan juba see lõppresultaat. Dramaturg loob ikka mingi dramaatilise skeemi, mida hiljem teater hakkab täitma skeemi ellu äratama. Dramaturg jätab mingid õhuaugud lavatööks. Need on dramaturgide loomingus vältimatud. Dostojevski aga armastas tihedat kudet, ta teadis täpselt mida ta tahab öelda, ei saanud jätta mingeid tühimikke. Ta pidi selle skeemi ise lõpuni mängima. Ta tegutseb nagu lavastaja. Kirjutab romaanis seda lõpptulemust. Kui ta oleks andnud skeemi, siis ta poleks saanud edasi minna. Ta luges palju ajalehti, Kriminaalkroonika ta lemmikrubriik elufaktuur, mis juhtus ja kellega. Ta oli ka dektetiivzanri üks loojatest. Tema
annaabi.ee 
