Käisime klassiga 27. oktoobril VAT Teatris vaatamas etendust „Brand“. Tegemist oli Henrik Ibseni näidendiga, mida lavastas Ingo Normet ja osades olid Ivo Uukkivi, Katariina Unt, Tiia Kriisa, Liisa Pulk, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. „Brand“ on esimene Ibseni näidend, mis jõudis eesti lavadele. Henrik Ibsen on kirjanik, kes on pühendunud draamale. Tema kuulsamad teosed on „Peer Gynt“ (1867) ja „Brand“ (1866). Tema jaoks ei olnud vajalik luua uut draamavormi, ta tahtis viia vana täislikkuseni. Ibsen oli väga põhjalik kirjanik ja kulutas saja leheküljelise teose kirjutamiseks vähemalt ühe aasta, üldiselt rohkem. Ta soovis jõuda perfektse tulemuseni ja pühendas oma elu teostele. Ibseni jaoks oli kunst tema elu ja arvas, et kui tahab tegeleda sellise alagi siis selleks, et see oleks ka väärt midagi, tuleb sellele täielikult pühenduda. „Brand“ on dramaatiline poeem, mis ei olnud algselt plaanitud teatrilavale vaid ettelugemiseks
peetud protsessi materjalid."Marat/Sade"(kasutab teater teatris tehnikat)-Marat kaitseb revolutsiooni kui sots õigluse tööriista de Sade'i anarhilise ja individualistliku vaatekoha vastu. Postmodernistlik draama:*mitmetähenduslik ja mänguline kujutusviis*vihjelisus ja tsitaadid nii klassikalisest kui ka popkultuuri tekstidest*mäng kultuurielementidega võtab sageli iroonilise või paroodilise värvingu*visuaalsed kujundid,piltide keel*klassikalise draamavormi radikaalne lammutamine. Peter Handke-teatritõelus,mis toimib oma seaduste järgi.Uurib teatri ja keele suhet reaalsusega.Näidend"Kaspar"-keele abil vormitakse Kaspar individuaalsuse kaotamise hinnaga ,,normaalseks" ühiskonnaliikmeks. ,,Publikumõnitus"-publik ujutatakse üle käibeväljendite,meelituste ja solvangutega, millets puudub loogika ja sisemine seos."Tund,mil me üksteisest midagi ei teadnud"- tummnäidend,tegevuse mood kõige erinevamate inimeste(ajalooliste isikute ja
Pop-kultuuri nähtus. Ballett e varvastants on range, kinnistatud tantsutehnikaga lavatantsu liik Buto- postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid Foorumteater- brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika Dramaatika- vanakreeka keeles drama ehk tegevus, tegu Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog Süžee- sündmused tekstis esitatud järjekorras Lavalisus- õhtu täitmine vastavalt sotsiaalsele sündmusele Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikes järjekorras Lugu- sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse
EPISOODDRAAMA 11. klass NIMI: Armin Golovanov Episooddraama on uue, avatud draamavormi üks näide. Sellises näidenditüübis võib korraga areneda / olla mitu tegevusliini, konfliktid on hajutatud ning stseenid on lõdvalt seotud, lagunedes fragmentideks, mida võib väga erinevalt kokku monteerida, kasutades nende sidumiseks mitmesuguseid vahemänge. Algus- ja lõpp-punkti ei rõhutata ja konfliktil pole sündmuste ja tegelaste arendamisel olulist rolli. Avatud näidendis võib episoode ühendavaks osaks olla aeg, tegelane (koolis õppiv noor) jms. Vaatajale ei pakuta
Bunraku – nukuteater Pekingi ooper – ühendab tantsu, laulu, miimi ja akrobaatikat Mimesis – jäljendus Dramaatika –üks kirjanduse kolmest põhiliigist, põhineb dialoogil ja tegevusel, autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole Draama – dramaatika üks žanr Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog
tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend, võib olla varem fikseeritud Dramatiseering – eepilise teose (romaan, jutustus, novell jne) töötlus draamavormi v näidendiks, võib hõlmata mitut alusteksti või ainult osa tekstist, proosatekstist tehakse näidend 5. Lavastatav draamatekst Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras Faabula – sündmused ajalis-põhjalikus järjekorras Lugu – sündmused mida jutustatakse Analüütiline draama – sündmused tagurpidi, nt Oidipuses, sündmused toimusid ära ja siis lahendati Järgnevuse printsiip – segipaisatud sündmustik raskemini jälgitav laval kui tekstis
mõjub puhastavalt ja lõõgastavalt; naeruvääristatakse enamasti ühiskonnas taunitud nähtusi. Draama on tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad. 7. Mis on dramatiseering, mis on dramaturgiline tekst? Dramatiseering on eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramatiseering võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust. Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane (Tammsaare, Luts). Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus, dokumendid, intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon ,,SOS", mis põhineb mõrvarite intervjuudel. 8. Mis on näidend, mis on lavastus, mis on etendus? Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku
jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid · dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid · paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? Libreto muusikalise lavateose (ooper, operett, muusikal) tekst või tantsulavastuse (nt balleti) lühike sisukirjeldus stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst, mis võib olla originaallooming või mõne kirjandusteose dramatiseering 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone.
mõjub puhastavalt ja lõõgastavalt; naeruvääristatakse enamasti ühiskonnas taunitud nähtusi. Draama on tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad. 7. Mis on dramatiseering, mis on dramaturgiline tekst? Dramatiseering on eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramatiseering võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust. Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane (Tammsaare, Luts). Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus, dokumendid, intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon ,,SOS", mis põhineb mõrvarite intervjuudel. 8. Mis on näidend, mis on lavastus, mis on etendus? Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku
Tragöödia kurbmäng, lahendamatul konfliktil põhinev draamateos, lõppeb peategelase surmaga. Nt W. Shakespeare ,,Romeo ja Julia", ,,Hamlet"; A. Kitzberg ,,Libahunt" Komöödia naljaka sisuga näidend. Naljamäng. Nt O. Luts ,,Kapsapea" Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Dramatiseering eepilise teose draamavormi seade. Proosateksti lisatakse remargid, jaotatakse vaatusteks tekst ja ette kantakse dialoogivormis. Stsenaarium filmi, lavastuse, saate vms üksikasjalik kavand. MEEDIA ajakirjandus. Teabevahendite üldnimetus (ajaleht, raadio, televisioon, reklaam, veeb). Uudis ajakirjanduse põhizanr, mis vastab küsimustele, mis, kellega, millal, kus, kuidas, miks juhtus. Intervjuu usutlus. Jutuajamine küsimuste ja vastuste vormis.
proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid. Draamateksti osad: 1) remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid 2) dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid 3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone. 15. Millised on dramaatika põhizanrid? Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Dramaatika klassikalised ehk Vana- Kreekas välja kujunenud zanrid on tragöödia ja komöödia. Draama kujunes välja valgustusajal kodanliku teatripubliku tekke ajal. 16
kuntsnik, laps) või inimtüüpi (introvert, ekstravert, intrigant, kehkenpüks). Tüübi puhul domineerib grupile omane isikupäraste omaduste üle. Teatriajaloost on tuttavad commedia dell´arte tüüpilised tegelased Arlekiin, Pierrot, noor armastajapaar, ihne ja torisev isa jne. Karakter on isikupärane tegelane. Keerukas isiksus vajab mitmekülgsemat tutvustamist ning sellepärast on karaktereid rohkem peategelaste hulgas ning kõrvaltegelased jäävad draamavormi kontsentratsiooni tõttu enamasti tüüpideks. Komöödia tegelased on tihti kõik tüübid, kuid tragöödia soosib karaktereid. Nt Hamlet ja Piibeleht on karakterid, kuid Ophelia ja Sander pigem tüübid. Piir karakteri ja tüübi vahel ei ole väga kindel. Ühemõõtmeline mitmemõõtmeline tegelane Ühemõõtmeline tegelane esindab mingit üht omadust või nähtust. Mitmemõõtmeline tegelane on mitmekülgne isiksus. Ka tüüp võib olla mitmemõõtmeline,
Jaanus Kivaste) avaldanud luulet ja proosat. Berk Vaher (alustas suure ja jõulise eksperimentaalse proosaga. Kirjanduselu organisaator). Mart Kangur (palju keelemänge luules. Lühikesed, vaimukad, 2005 Jaak Rand ja teisi jutte). Eesti proosa kesksed kujud: Maarja Kangro (s. 1973) (ka luuletaja. 2016 Klaaslaps dokumentaalsuse avaldumise viis on erandlik ja väga isiklik). Jan Kaus (s. 1971) - kõige aktiivsem Eesti kirjanik, suudab kõike: luuletada, proosat kirjutada, draamavormi katestada, maalida, kirjutada kirjanduskriitikat, ise näidelda jne. 2014 Ma olen elus romaan. Proosa aastaauhind 2014). Meelis Friedenthal (Läbimurre tuli 2012 ,,Mesilased". Friedenthal ja Hargla alustasid mõlemad sajandivahetusel ulmekirjandusega tulevikku suunatud kirjandus. Friedenthal ,,Kuldne aeg". Siis ühel hetkel keerasid tuleviku pilgu mineviku suunda. Pööre oli silmatorkav. Kai Aareleid (pärimuslike juurtega romaan ,,Linnade põletamine"). Kätlin
annaabi.ee 
