· loodusliku inimese idee ( ,,tagasi loodusesse!" ) · kosmopolitism ehk valitseb ühtne mõttelaad ( Euroopas ) Valgustusajal: · ideelised keskused liikusid kiirelt · kasvab tohutult tõlgete arv, kultuur hakkab end suhestama teiste kultuuridega; ilmub esimene kirjandusajakiri · tekib mõiste ,,maailmakodanik" · ühiskondlikult aktiivne hoiak · valgustusaja kirjanikud on mastaapsed üksikseisjad · ladina keel teaduskeelena sureb välja · kirjandust iseloomustab suur huvi dokumentaalsuse vastu · populaarseks muutus memuaaride kirjutamine · viljeleti huumorit ja satiiri, peamine zanr siiski proosa · John Locke (1632-1704) oli valgustusele alusepanija · valgustus sai alguse Inglismaal, aga tugevaim oli Prantsusmaal Inglise ja Prantsuse valgustuse võrdlus: Inglismaal : eitav suhtumine kaasasündinud isiksusse, polnud konflikti riigikirikuga,soov tunnetada inimest ja teda ümbritsevat maailma, kasvatusse peab suhtuma tunnetusega, igal
Vrd. Virginia Woolf "Mrs Dalloway" (1925) või James Joyce "Ulysses" (1922) ja Don DeLillo "Cosmopolis" (2003). Teine modernistlikust poeetikast pärit võte on paljude vaatepunktide kasutamine, kus lugu jutustatakse viie-kuue tegelase teadvusvoolude kaudu, mis kõik omavahel ristuvad; samal ajal jääb "tõde" ikka ähmaseks ja lõpp avatuks. Vt nt Ali Smith "Juhuslik" (2005). c) realismi uus laine, "reaalsuse" jõuline sissetung ilukirjandusse, pöördumine fakti või dokumentaalsuse poole. Üheks klassikaliseks märgiks selle puhul on (auto)biograafilise elemendi järsk tõus ilukirjanduses. Ja veelgi laiemaks raamiks nt hiljutine elulugude ja ajalookirjanduse buum, mis peegeldas just üldisemat kultuurilist nõudlust "tõe" või eheduse järele. Muidugi ei ole ka see midagi uut, nt T. Capote "Külmavereliselt" (1966), kuid see teadlik esteetika ümbermõtestamise vajadusest sündinud suundumus. Järjest rohkem
"(:)liivlased ja saurused, valuraamatu I köide" (2011) "(:)raadiopastor" (2011) "(:)soari evangeelium, valuraamatu II köide" (2012) "(:)enne sõda ja kõike seda" (2012) "Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd" (2013; koos Aarne Anmanniga) "(:)inimsööja taksojuht, valuraamatu III köide" (2013) "(:)õpetaja ütles" (2013) LUULET ISELOOMUSTAB Ülipeen huumor Kvaliteetne iroonia Kohati ropp Raskesti mõistetavus Õõnestab tavamõtlemise stereotüüpe Mäng dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril Luuleteksti algupärasuse nõude eitamine Kasutab erinevaid võtteid radikaalsemal moel kui eesti luules siiani kombeks „PÄIKE, MIDA SA ÕHTUL TEED“ Majanduse ja poliitikaga seonduva kritiseerimine Mure eestlaste tuleviku pärast Lihtsameelsete üle nalja tegemine KRIITIKA Kriitikute arvates on Sildniku parimad teosed juba tehtud ning tema sisemine kriitik on hambutuks muutunud Tema kohta öeldakse: “Ta uhab lampi, pimesi
ette teada, sest midagi uut etendus raamatule juurde ei andnud. Kuid samas oli etenduse ülesehitus veidi keeruline ning kohati tundus, et kui ma raamatut poleks eelnevalt lugenud, siis oleksid mõned asjad segaseks jäänud. Kindlasti jäi etendus raamatule alla, kuid ma ei Mokumentaalne - mokumentaarium ehk libadokumentaal (inglise keeles mockumentary) koosneb sõnadest pilkama /mock/ ja dokumentaal /documentary/. "Mokumentaalsus" märgib meediavormi, kus dokumentaalsuse muljet jättes räägitakse asjadest looval ja täiesti mittedokumentaalsel moel. kahetse, et ka selle ära nägin. Kui raamat oli kaasahaarav ning tempot kruviv rokihitt, siis lavalaudadel oli näha ähmast mälestust rokist. Viimane stseen, mis oleks pidanud just selgust tooma, et miks Mihkel Raud on see, kes ta on ja kuhu ta jõudnud on, oli kuidagi eraldi seisev ja arusaamatu. Eesmärk kõik tervikuks siduda jäi täitmata.
"Poeem Putinile" (2004) "Valitud teosed I, jutustused ja romaanid 1984 2004" (2004) "Tali valla ametlik ajalugu: kehtestatud Tali vallavolikogu määrusega 10.10.2005 nr.4" (2004) "Vägistatud jäämägi" (2006) "Torti ja aborti" (2007) "Sumo" (2007) 08.12.12 Luulet iseloomustab Ülipeen huumor Kvaliteetne iroonia Kohati ropp Raskesti mõistetavus Õõnestab tavamõtlemise stereotüüpe Mäng dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril Luuleteksti algupärasuse nõude eitamine Kasutab erinevaid võtteid radikaalsemal moel kui eesti luules siiani kombeks 08.12.12 Teemad Kritiseerib ühiskonnaprobleeme: Eesti elu Poliitika Haridus lollus ühiskonnas Meedia Sponsurlus Lihtinimese elu 08.12.12 Luule võrdlus Varasem luule: Jõuline ja ropp, lööv, hävitav
1 Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine. Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet, Raimond Kaugver, Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „Kasuema“). Draama: seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65
kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses). 1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või -psühholoogiline romaan.
· Kunstiteos erinevate kultuuride kontekstis, väärtuste paljusus. · Fragment ja tervik, kuidas muutub kujutise tähendus, kui see tervikust eraldada. III kooliaste · Kunstiteos ajaloolises kronoloogilises ja sotsiaalses raamis millises kontekstis ja millise sõnumiga mingi teos loodi. · Ajaloo ja kunsti integreerimine kuidas kujutatakse ajaloosündmusi, miks on vaja kujutada ajaloosündmusi. · Dokumentaalsuse ja fiktsiooni (lavastuse, fantaasia) eristamine. · Eetika ja moraali piirid ühiskonnas ja kunstis oluline mõistmaks, et kujutada võib nii positiivses kui negatiivses võtmes; filosoofiliste ideaalide seadmine, normides kahtlemine kui normaalne elu mõtestamise protsess. · Autoripositsiooni tajumine mida tahtis autor öelda, mis põhjusel, millised olid tema seosed kujutatava sündmuse, inimese, kunstistiiliga.
paljude piltidega või kaks ning püütakse saada võimalikult paljudelt kommentaare. Uudiste emotsionaalsuse skaala tuleb paika panna: ühes otsas kuivad ja neutraalsed sõnad, teises skaala otsas emotsionaalsed ja afektiivsed. Mitteneutraalsete väljendite kasutamine viitab sellele, et tarbeteksti on tunginud ilukirjanduse narratiivimallid – seega lugu läheneb vormiliselt meelelahutusele. Lugu püütakse esitada põnevamalt, säilitades siiski dokumentaalsuse. Informatsiooni ja meelelahutuse vaheline pinge on alati olemas – lugu peab olema põnev ja müüv, aga samas ka tõsiseltvõetava infosisaldusega. See pinge liigub kord ühele, kord teisele poole. Keskne teema, kuidas ajakirjandust teha, on üks probleem tänapäeval. Uudislugude pealkirjades on ainsus löövam kui mitmus. Pealkirjavorm on tsitaadi moodi, kaotatud on saatelause ja jutumärgid, alles vaid ütleja ja koolon.
"Ma olen kandiline maamees, hall ja tõsine kui raudkivi" Tuli kirjandusse luulega (mitte klassikaline, vaid tema uules on suur proosaalge). Praeguseks on ilmutanud juab kolm luulekogu. "Harala elulood" Luulekogu, kus tegemist on väljamõeldud paigaga, koosneb hauakirjadest ehk epitaafidest. Tekib olukord nagu käiksime surnuaias (inimeste elulugu oleks ka nagu kirja pandud kuidagi sinna surnuaeda). Kõik need lood on välja mõeldud ikkagi, mitte päris, aga luuakse dokumentaalsuse idee. Annab edais väheste sõnadega väga palju (head kujundid). Kujundi looja. Luuletus "Peeter Ots" inimsaatus on seal hästi kirjas. Kujutab ka kolhoosi loomist, oli ka 1949 aasta märtsiküüditamine. "Tants ümber aurukatla" Tegemist tegelikult filmistsenaariumiga, aga kuna 60ndatel sellest filmi ei saanud, sisi tootles selel ümber romaaniks. Selles on palju filmilikke motive. Romaan koosneb viiest tantsust.
Erinevalt Sauterist see vaimukuse kasv kirjanduslikes tekstides on ka üks eripärane esteetika tunnus. Sauteril seda ei ole. Nt Kenderi ,,Iseseisvuspäeva" kirjeldatud termniga lingvistiline kasiino. Nii, et tegelikult sellisest argisusest kirjandustasandil tasapisi astutakse eemale või teisele astmele. 3. Need tekstid on rõhutatault kaasaegsed. See tähendab seda, et tegevus toimubki lugeja kaasajal. Ja seda kaasaega rõhutatakse veel suhteliselt tuntava dokumentaalsuse kaudu kõikdele teada tuntud ruumid ja paigad, objektid nag riided või kaubad, tegevused, mis on puhtalt tänasesse olevikku kuuluvad. Sellepärast paiskub tekstidesse lõputu tulv brändinimesid, osutus logodele või firma nimedele, popstaaridele jne. Selle võtte nimeks on name dropping. Selle kaudu luuakse rõhutatult kaasaegsust. Need autorid kääsitlevad loogiliselt seda aega, mida nad kõige paremini tunnevad. 4
annaabi.ee 
