vajalikuks. Oluliselt suurendati ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles. Mõistagi tõi see kaasa proteste ja varjatud vastupanu, seda eelkõige kultuurivallas, kuhu oli pärast metsavendluse lämmatamisest 1950. aastatel kandunud Nõukogude võimu vastase tegevuse raskuspunkt. Venestamise ja eestlaste diskrimineerimise vastu protesteerisid ka paljud noored. 1970. aastate lõpus aktiviseerus Eestis dissidentlik liikumine, milles osalejad saatsid kirju ÜROle ja lääneriikide valitsustele, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele ja Balti riikide okupeeritud staatusele. Vastukaaluks võimude survele ja idast tulevatele mõjutustele, püüdsid eestlased hankida võimalikult palju teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust -- infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti
sajandi teisel poolel rahvusliku ärkamise ajal. (Toots 2009) 11 Hoopis teistsugune poliitilise kultuuri keskkond kujunes nõukogude reziimi ajal. Kuulumine monopoolsesse võimuparteisse oli paljudel ametikohtadel kohustuslik, poliitilist üliaktiivsust nõuti ka ühiskonna lihtliikmeilt. Osalemine poliitilistel koosolekutel ja demonstratsioonidel oli siiski vaid fassaad, mille varjus eksisteeris ühiskonnakriitiline dissidentlik kultuur. Alates 1980. aastatest arenes hoogsalt poliitiline ,,salongikultuur" -- vabal ajal kogunevates sõpruskondades pilati reziimi ja selle liidreid, ilma et oleks tegeletud tõsiste ühiskonnamuutuste kavandamisega. (Toots 2009) Nõukogude totalitaarse reziimi kokkuvarisemise järel ja siirdeperioodi algusaastatel (1980-ndate lõpp kuni 1990-ndate algus) muutus rahvas poliitiliselt aktiivseks. Rahumeelsetes protestiaktsioonides (nn fosforiidisõda, öölaulupeod, Balti kett) osalesid
identiteedi aluse, lasteaiast ülikoolini ulatunud omakeelse haridussüsteemi lõhkumine. Mõistagi tõi see kaasa proteste ja varjatud vastupanu, seda eelkõige kultuurivallas, kuhu oli pärast metsavendluse lämmatamisest 1950. aastatel kandunud Nõukogude võimu vastase tegevuse raskuspunkt. Venestamise ja eestlaste diskrimineerimise vastu protesteerisid peale eesti intellektuaalide ka radikaalsemalt meelestatud noored. 1970. aastate lõpus aktiviseerus Eestis dissidentlik liikumine, milles osalejad saatsid kirju ÜROle ja lääneriikide valitsustele, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele ja Balti riikide okupeeritud staatusele. 13 Vastukaaluks võimude survele ja idast tulevatele mõjutustele, püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust -- infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja
Täpsemalt öeldes ei olnud tegemist enam stagnatsiooniga, seisakuga, vaid ühiskonna majanduslik, sotsiaalse, vaimse ja poliitilise kriisiga. 1964. aasta võimuvahetuse järel loodeti, eriti intelligentsi ringkondades, et suhteline liberaalsus vaimuelus jätkub ja isegi süveneb. Kahjuks läks teisiti. Ühiskondliku atmosfääri järk-järguline karmistamine ning tagurlike jõudude tugevnemine tõid aga esile vastureaktsiooni dissidentluse ehk teisitimõtlemise. Esialgu oli dissidentlik liikumine suhteliselt tagasihoidlik, kuid pärast seda kui NSVL koos teiste VLO liikmesriikidega korraldas 1968 sõjalise invasiooni Tsehhoslovakkiasse, toetuspind laienes. Suurenes omaalgatuslike väljaannete koostamine ja levitamine, sagenes valitsevat reziimi paljastavate või sellele reziimile vastuvõetamatute teadus- ja kirjandustööde avaldamine Läänes. 1960. aastate lõpust peale alas teisitimõtlejate organiseerumine ja nende
Kukutati Vilniuse katedraalis Püha Kazimirase, Püha Helena ja Püha Stanislausi kujud. 1950. aastal keelustati V. Kudirka Leedu vana hümn ja asendati uue Leedu NSV hümniga. Tähistamaks Leedu NSV 10. aastapäeva hävitati Leedu Vabadusmonument. 1946. aastal tagakiusati "kosmopoliitilikke" kirjanikke. 1960. aastail algas Leedus kodu- uurimise ja muinsuskaitseliikumine, mis tõstis au sisse Leedu kuulsusrikka minevikku. Katoliku kirik ja dissidentlik liikumine- 1948. aastal toimus kõigi kirikuvarade natsionaliseerimine ja ideoloogiline rünnak Leedu katoliku kiriku vastu. 1/3 külavaimulikest küüditati või tapeti. Sajad kirikud ja kloostrid suleti. 1968. ja 1972. aastatel koostasid leedu katoliiklased 2 massipetitsiooni religioosse tagakiusamise vastu (17 000 allkirja) ning saadeti ÜRO-sse, kust vastust ei saadud. Tõmbas endale USA ajakirjanduse tähelepanu. Dissidentlus: 1972. aastal hakkas ilmuma Leedu
Kriitika annab tunnistust sellest, et ühiskonna usaldus õiguskaitsesüsteemi vastu mureneb. Isegi sellisel määral, et Veiko Vihuri (Saaremaa praost 20012015) kolumn portaalis Objektiiv kannab pealkirja "Kapo kui Eesti-vastane organisatsioon" (13. 04. 2016). Kapo võttis KGB-lt üle tehnilisi vahendeid ja asjatundjaid, aga ta sai kaasa KGB tehnika ka laiemas tähenduses: vaate, mille järgi poliitiline opositsioon (eriarvamusel olek) on riigivaenulik (dissidentlik) ning kuulub jälitamisele ja hävitamisele. Valik kriitikat Rootsi Eesti Päevalehe (Estniska Dagbladet) siinsetele lugejatele avaldab muljet, kui söakalt kirjutavad tolles lehes kodumaised ajakirjanikud ja asjatundjad. Prof. Peeter Järvelaid tuletab artiklis "Vargusest kultuuriliselt ning poliitkorrektsuseta" (EPL-ED 13.04.2016) meelde riigi (maksumaksjate) ülisuurte rahasummade vähimagi vastutuseta raiskamist, kokkuvõtteks tõdemus: "...
Pärast Stalini surma, pol olude teisenemisega ja repressiivpoliitika pehmenemisega vaadati üle karistusseadusandlus, nõrgenes ideoloogiline kontroll jne- hakkab looma laiemat pinnast dissidentlusele. Selgemalt tõstab pead ja hakkab end avaldama Brežnevi võimu ajal, kui selgelt tunnetati vaimuringkondades, et kruvisid hakatakse selgelt kinni keerama, oli päevakorral Stalini hea nime taastamine jne. 1960Ndate keskel saab dissidentlik liikumine hoo sisse, kestab 1980ndate alguseni. Kui mingil moel püüda teisitimõtlemise arengut periodiseerida, siis 60ndate aastate aeg, alates 1965- 60ndate lõpuni, on organiseerumise ja konsolideerumise periood, sellele järgnes üsna lühike 70ndate alguse 1970-72 aktiivse ja koordineeritud tegevuse aeg, sealt edasi teatud taandumine võimude väga jõulisel survel. Alguseks võib lugeda tõsisemas mõttes 1965 a-t, mil arreteeriti kirjanikud Juli Daniel ja Andrei Sinjavski
Baltiriikide koostöö. Nõukogude Liit hakkas lagune Gorbatsohvi võimule tulekuga. 16.10.1986 - Jüris kogunevad Eesti muinsuskaitseklubid esimesele kokkutulekule. Otsustatakse välja arendada üle-eestiline muinsuskaitse selts. 1987 veebruar - vallandub fosforiidi sõda. Mis sai alguse juba eelmisel aastal, Nõukogude Liidu plaanide avalikustamisega Kirde-Eestisse fosforiidi kaevanduste rajamise kohta. Need plaanid avaldas ajakirjanduses Juhan Aare. 1986 - Lätis loodi dissidentlik ühendus. 14.06.1987 - Riias vabariigi ausamba juures toimus küüditamisohvrite mälestusmiiting. 15.08.1987 - asutatakse MRP-AEG. Üks juhtidest oli Lagle Parek. 23.08.1987 - MRP-AEG Tiit Madissoni juhtimisel korraldab Hirve pargis Nõukogudevastase miitingu. sarnane üritus toimus kõigis kolmes baltiriigis. 1987 september - Tiit Made, Edgar Savisaar, Siim Kallas ja Mikk Titma avaldavad nelja mehe ettepaneku ehk IME projekti ajalehes Edasi
aluse, lasteaiast ülikoolini ulatunud omakeelse haridussüsteemi lõhkumine. Mõistagi tõi see kaasa proteste ja varjatud vastupanu, seda eelkõige kultuurivallas, kuhu oli pärast metsavendluse lämmatamisest 1950. aastatel kandunud Nõukogude võimu vastase tegevuse raskuspunkt. Venestamise ja eestlaste diskrimineerimise vastu protesteerisid peale eesti intellektuaalide ka radikaalsemalt meelestatud noored. 1970. aastate lõpus aktiviseerus Eestis dissidentlik liikumine, milles osalejad saatsid kirju ÜROle ja lääneriikide valitsustele, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele ja Balti riikide okupeeritud staatusele. Vastukaaluks võimude survele ja idast tulevatele mõjutustele, püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust -- infoallikatena olid tähtsal kohal 48
annaabi.ee 
