vererõhku ja teisi südame-vereringekahjustusi. Päevane toidu kolesteroolisisaldus ei tohiks ületada 300 mg. Palju kolesterooli sisaldavad loomsed rasvad, mistõttu tuleks piirata rasvase liha, juustu, munakollase, subproduktide tarbimist. Süsivesikud: Süsivesikud on organismi põhiliseks energiaallikana. Süsivesikuid leidub põhiliselt taimses toidus. Toidus esinevad süsivesikud monosahhariididena: glükoos, fruktoos; disahhariididena: sahharoos, laktoos, maltoos ja polüsahhariididena: tärklis, kiudaine. Mono- ja disahhariidid põhjustavad hambakaariest, seepärast on eriti tähtis suuõõne hügieen, ületarbimine põhjustab liigset kehakaalu. Kiudainerikas toit: -tekitab täiskõhu tunde andmata liiga palju toiduenergiat -aitab vältida kõhukinnisust ja mõnda vähivormi -soodustab kolesterooli väljutamist organismist -tõstab glükoosi tolerantsust
peamiselt tuunikalas, lõhes, taimeõlides ja paljudes pähklites ning mis muuhulgas alandavad näiteks II tüüpi suhkurtõppe haigestumise riski. Halbadeks rasvadeks on nn. transrasvad, mida sisaldavad paljud margariinid, pakendatud kauasäilivad küpsised jm. küpsetised, kiirsöögikohtade praetud toidud (friikartulid). Eriti tuleks hoiduda toiduainetest, mis sisaldavad «osaliselt hüdrogeenitud taimseid rasvu» või õlisid. Süsivesikute vajadus Toidus esinevad süsivesikud mono- ja disahhariididena, oligosahhariididena ja polüsahhariididena. Head süsivesikute allikad on teraviljatooted, kartul, köögiviljad, puuviljad ja marjad, milles leidub ka vitamiine ja mineraalaineid. Harvardi toitumisteadlased soovitavad süsivesikutest eelistada komplekssüsivesikuid ehk madala glükeemilise indeksiga süsivesikuid, sest need tõstavad vere suhkru taset aeglaselt ja säilitavad selle pikemat aega stabiilsena. Selliseid süsivesikuid on näiteks täisteratoodetes ning puu- ja köögiviljades
Kuna süsivesikutest saadav suhkur on organismile hea ja energiaallikana kiiresti omastav ning süsivesikuterikka toidu tarvitamine ei põhjusta tavaliselt terviseprobleeme, siis on soovitatav pool vajaminevastenergiast saada süsivesikutest (Aro, 2003). Süsivesikute peamiseks ülesandeks on organismile vajaliku toiduenergia andmine. Aju energeetilise vajadused rahuldatakse peaaegu täies mahus veresuhkru arvel. Tipus esinevad süsivesinikud monosahhariididena (glükoos, fruktoos), disahhariididena (sahharoos, laktoos, maltoos) ja polüsahhariididena (tärklis, kiudained). Peamine toidu süsivesik on tärklis. Tärkliserikkaid tooteid sööva inimese seedekulglas toimub tärklise hüdrolüüs, mis annab rohkesti glükoosi. Süsivesikud on organismi peamised energiaallikad, toiduenergiast peavad nad katma 55-60% (Vaasak jt 2006). 2.2.3 Vitamiinid Vitamiinid on heterogeensed, boiaktiivsed, madalmolekulaarsed, peamiselt eksogeensed orgaanilised ained
oma energiatarvet rahuldama rasvade ja seejärel valkude arvel. Täiskasvanul soovitatakse tarbida 300400 g süsivesikuid ööpäevas. Kõrgendatud füüsiline koormus suurendab süsivesikute vajadust. Noorukieas neidudel (1417a.) 345g, noormeestel 418g. Eakatel ja vanuritel süsivesikute tarve väheneb seoses energiakulutuse vähenemisega. Süsivesikud 5 7580% süsivesikut hulgast soovitatakse tarbida tärklisena ning ainult 2025% mono ja disahhariididena. Sahharoosi tarbida vaid niipalju, et see ei rahuldaks rohkem kui 35% päevasest toiduenergiast. Süsivesikute liigsel tarbimisel suureneb kehamass ja suureneb ka rasvkoe hulk, kuna süsivesikute ja lipiidide ainevahetus on omavahel tihedalt seotud ja üleliigsed süsivesikud suunatakse kohe rasvade sünteesiprotsessi. Süsivesikud 6 Süsivesikute ülesanded Energia tootmine nende oksüdatsioonil tekkiva energia arvel
1.2.Süsivesikud Süsivesikute peamiseks ülesandeks on organismile vajaliku toiduenergia andmine. Aju energeetilised vajadused rahuldatakse peaaegu täies mahus veresuhkru (glükoosi) arvel. Laste toidus peavad süsivesikud katma põhilise ööpäevase toiduenergiavajaduse, s.o 5560%. Süsivesikute vajadus on kõige suurem noorukieas. Toidus esinevad süsivesikud monosahhariididena (glükoos, fruktoos), disahhariididena (sahharoos, laktoos, maltoos) ja polüsahhariididena (tärklis, kiudained). Monosahhariide glükoosi (ehk viinamarjasuhkrut) ja fruktoosi (ehk puuviljasuhkrut) leidub ohtralt mees, puuviljades, marjades ja mahlades. Disahhariididest on kesksed sahharoos (rafineeritud suhkur), laktoos (piimasuhkur) ja maltoos (linnasesuhkur). Magusad mono- ja disahhariidid (lihtsuhkrud) võivad moodustada ööpäevasest toiduenergiast kuni 10%.
suurendab vajadust. Süsiv liigsel tarbimisel suureneb kehamass. Monosahhariidid (glükoos, fruktoos) kiiresti seeduv ja imenduv süsiv. Disahhariidid ( sahharoos, laktoos, maltoos) - kiiresti seeduv ja imenduv süsiv. Sahharoosi tarbimine aga 1 peamisi rasvumise põhjusi. Polüsahhariidid (tärklis, tselluloos)- võrreldes eelmistega seedimine ja imendumine palju aeglasem, tagab pideva energia lisandumise. Soovitatav tarbida 80% süsiv üldhulgast tärklisena, 10-20% mon- ja disahhariididena. Organism vajab veel ka mitteseeduvaid polusahhariide (tselluloos, hemitselluloos, pektiinained) ning ligniin Suhkrualkohol (ksülitool, sorbitool) Praktiliselt puhas süsivesik on suhkur, enamus tehislikke magusaineid ja tärklis. Üle 75% sisaldavad süsivesikuid ka mesi ja siirupid. 50-75% süsivesikuid on jahus, tangainetes, kuivatatud puuviljas; 40-50% enamikus leiva- saiatoodetes; marjade, puuviljade süsiv sis 10-15%.
Toiduratsioonide koostamisel ja hindamisel arvestatakse, et l g süsivesikuid annab orga-nismis keskmiselt 16,7 kJ (4,0 kcal) energiat. Rakkude ja kudede koostises on neil ka plastiline tähtsus: nad võtavad osa ensüümide, nukleiin-hapete, glükoproteiidide, immunoglobuliinide jt. bioloogiliselt tähtsate ühendite moodustamisest. Süsivesikud leiduvad peamiselt taimsetes toiduainetes, loomsed toiduained sisaldavad neid vähe. Looduslikes produktides leiduvad süsivesikud mono-, põlu- ja disahhariididena. Monosahhariididest on tähtsamad glükoos, fruktoos ja galaktoos, disahhariididest sah-haroos, maltoos ja laktoos. Polüsahhariide võib jaotada kahte alarühma: inimese seedetraktis lõbustuvateks e. seeditavateks (tärklis ja glükogeen) ja mitteseeditavateks (tselluloos, hemitselluloos, pektiin ja protopektiin e. pektoos). Mõned autorid avaldavad arvamust, et pektiin ja mõnedes toiduainetes (kartulis, kapsas) sisalduv tselluloos inimese seedetraktis osaliselt siiski laguneb ja
Päevane toidu kolesteroolisisaldus ei tohiks ületada 300 mg. 2.3. Soovitused süsivesikute tarbimiseks Süsivesikud on organismi põhiliseks energiaallikaks. Toiduenergiast peaksid süsivesikud katma 52!60%. 1 g süsivesikuid annab 4 kcal energiat. Süsivesikuid leidub põhiliselt taimse päritoluga toiduainetes. Erandiks on laktoosi sisaldavad piimatooted. Toidus esinevad süsivesikud monosahhariididena (glükoos, fruktoos), disahhariididena, (sahharoos, laktoos, maltoos) ja polüsahhariididena (tärklis, kiudaine). Polüsahhariidid jagunevad tärkliseks ja mittetärkliselisteks polüsahhariidideks (MTPS). Mittetärkliselisi polüsahhariide tuntakse toidus ka kiudainete nime all. Keemilise ehituse poolest on need tselluloosid, hemitselluloosid ja pektiinid. Kiudainete vananenud nimetusena võib kohata mõistet ballastained. Seedenäärmete ensüümid ei lõhusta kiudaineid, need
annaabi.ee 
