Vesinik Kenert Künnapuu Vesinik on lihtsaima aatomiehitusega ning väikseima aatommassiga element. Vesiniku aatom loosneb ühest elektronist ja ühest prootonist. Lihtainenena esineb vesinik dimeerina (H2) ning kahe vesiniku vahel esinev kovalentne side on väga püsiv. Vesiniku aatommass on 1,00794±0,00007 g·mol-1 Füüsikalised omadused Lihtainena on vesini lõhnatu ja värvitu. Vesinik on kõige kergem gaas, mis on õhust 14,5 korda kergem. Vesiniku keemistemeratuur on -253 kraadi celisiuse järgi. Keemilised omadused Mittemettalidega reageerides käitub vesinik redutseerjana, Vesiniku reaagerimisel hapnikuga ehk vesiniku põlemisel tekib saadusena vesi
Lisaks saadakse lämmastikoksiidi metallide reageerimisel lahjendatud lämmastikhappeg ja ammoniaagi katalüütilisel oksüdatsioonil : 3Cu + lahj. 8HNO è 3Cu(NO) + 2NO + 4HO.Reageerimisel erinevate ühenditega, võib ta käituda nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana. NO2 lämmastikdioksiid on punakaspruuni värvusega, terava, lämmatava lõhnaga, väga mürgine gaas.Temperatuuril üle 140 °C (normaalrõhul) esineb NO2-na, kuid temperatuuril alla - 11°C esineb ta dimeerina N2O4.Teda saadakselämmastik(II)oksiidi reageerimisel hapnikuga või vase reageerimisel kontsentreeritud lämmastikhappega: .NO2 on pruun ja dimeer värvitu.Seega võib õelda, et gaasi värvus sõltub temperatuurist ja rõhust. Lämmastikdioksiidis põlevad intensiivselt süsinik, väävel ja fosfor. NO2 kahjustab ka osoonikihti. Vähesel määral tekib kõikide kütuste põletamisel. Inimesele on ta mürgine, sest kahjustab vere hemoglobiini. HNO3 lämmastikhape
8HNO3 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O Reageerimisel erinevate ühenditega, võib ta käituda nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana. NO toetab nagu ka naerugaaski põlemist. Õhus oksüdeerub lämmastik(II)oksiid pruunikaks lämmastik(IV)oksiidiks. 2NO + O2 2NO2 NO2 lämmastikdioksiid ehk lämmastik(IV)oksiid NO2 on punakaspruuni värvusega, terava, lämmatava lõhnaga, väga mürgine gaas. Temperatuuril üle 140 °C (normaalrõhul) esineb NO2-na, kuid temperatuuril alla - 11°C esineb ta dimeerina N2O4. Vahepealsetel temperatuuridel on tegemist kahe aine seguga. NO2 on pruun ja dimeer värvitu. Seega võib õelda, et gaasi värvus sõltub temperatuurist ja rõhust ning olenevalt tingimustest moodustub tasakaalu süsteem: 2NO2 N2O4 Teda saadakse lämmastik(II)oksiidi reageerimisel hapnikuga või vase reageerimisel kontsentreeritud lämmastikhappega: Cu + konts. 4HNO3 Cu(NO3)2 + 2NO2 + 2H2O NO2 on tugev oksüdeerija, kus võivad põleda paljud ained. Veega reageerimisel
8 oksüdatsiooniastmega aatomeid, siis arvutuslik oksüdatsiooniaste võib olla ebaadekvaatse arvväärtusega. Halogeniidid: Monohalogeniidid: AuF, AuCl, AuBr, Aul. Trihalogeniidid: AuF3, AuCl3, AuBr3 ( AuI3 laguneb kohe) Tuntakse ka polümeerset, kuid ebapüsivat kuldpentafluoriidi AuF5.Trihalogeniidid AuCl3 ja AuBr3 moodustuvad otseselt vastavatest lihtainetest : 2Au + 3Br2 → 2AuBr3 (kuldtribromiid) Kuldtrikloriid esineb tegelikult dimeerina – Au2 Cl6 – dikuldheksakloriidina. OranžI värvusega kristalset AuF3 saadakse AuCl3 fluorimisel temperatuuril 300 kraadi või kulla reageerimisel tugeva fluorimisreagendiga broomtrifluoriidiga. 2Au + 2BrF3 → 2AuF3 + Br2 AuCl3 on tumepunase värvusega hügroskoopne kristalne tahkis, AuBr3 on tumepruun. Kulla monohalogeniidid on värvilised tahkised: AuCl (helekollane), AuBr (kollakaspruun), Aul (sidrunikollane). Neid ühendeid saadakse vastavate
mõndadele oksüdatsiooni-tundlike transkriptsiooni faktoritele. Tekivad ka lipiidi peroksüdatsioon, mis võivad tekitada lisa reaktsioone DNA-ga, mis jällegi muudab geeni ekspressiooni. Nikliga kokkupuutel tekib ka väga spetsiifiline geenide ekspreseerumise muster, mis seostab samu aktivatsiooni radu mis tekivad hüpoksia reaktsioonides, täpsemalt siis HIF-1 trankriptsiooni faktori aktiveerumisel. See valk on HIF-1alfa/HIF1-beeta (ARNT) hetero- dimeerina, alfa alaühik on regulatoorne osa, mis tekib madalast hapnikust tuleneva pingega rakus. Normaal hapniku tingimustes on HIF-1alfa peaaegu olematu rakus ja seda ei ole võimalik aparaatidega leida. Sarnaselt hüpoksiaga on nikkel tugev HIF-1alfa valgu stabilisaator ja sellest sõltuvate transkriptsioonide aktivaator, inhibeerides selle hüdrolüüsi. Selline hüpoksia signaalide aktivatsioon ja raku metabolismi oleku muutus mis matkib jäävat hüpoksiat on üks
naatriumaluminaadiga veepuhastuses: Al3+ (aq) + 3Al(OH)4 - (aq) 4Al(OH)3(s) · Alumiinumkloriid AlCl3 on samuti tähtis katalüsaator, mida toodetakse kloori reaktsioonil kas alumiiniumi või alumiiniumoksiidiga süsiniku juuresolekul: 2Al(s) + 3Cl2(g) 2AlCl3(s) Al2O3(s) + 3C(s) + 3Cl2(g) 2AlCl3(s) + 3CO(g) · AlCl3 on iooniline tahkis, kus iga Al3+ ioon on ümbritsetud kuue Cl- iooniga. · AlCl3 sublimeerub temperatuuril 192 °C dimeerina Al2Cl6. · AlCl3 heksahüdraadi kuumutamisel tekib HCl ja Al2O3: 2AlCl3·6H2O(s) Al2O3(s) + 6HCl(g) + 9H2O(g) 24. Miks erineb süsinik oma omadustelt märgatavalt teistest IVA rühma elementidest? · 14. rühma esimene element süsinik annab nii palju erinevaid ühendeid, et nendega tegeleb keemia eraldi haru. · Süsinik on tüüpiline mittemetall, mis annab mittemetallidega kovalentseid ja metallidega ioonilisi ühendeid. · Nii süsiniku kui räni oksiidid on happeliste omadustega.
// 3Cu + lahj. 8HNO3 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O Reageerimisel erinevate ühenditega, võib käituda nii oksüdeerijana kui ka redutseerijana. NO toetab põlemist. Õhus oksüdeerub lämmastik(II)oksiid pruunikaks lämmastik(IV)oksiidiks. // 2NO + O2 2NO2 NO2 lämmastikdioksiid ehk lämmastik(IV)oksiid NO2 on punakaspruuni värvusega, terava, lämmatava lõhnaga, väga mürgine gaas. Temperatuuril üle 140 °C (normaalrõhul) esineb NO2-na, kuid temperatuuril alla - 11°C esineb ta dimeerina N2O4. Vahepealsetel temperatuuridel on tegemist kahe aine seguga. NO2 on pruun ja dimeer värvitu. Seega, gaasi värvus sõltub temperatuurist ja rõhust ning olenevalt tingimustest moodustub tasakaalu süsteem: 2NO2 N2O4 Teda saadakse lämmastik(II)oksiidi reageerimisel hapnikuga või vase reageerimisel kontsentreeritud lämmastikhappega // Cu + konts. 4HNO3 Cu(NO3)2 + 2NO2 + 2H2O NO2 on tugev oksüdeerija, kus võivad põleda paljud ained. Veega reageerimisel moodustab ta kaks hapet
paberitööstuses ja koos naatriumaluminaadiga veepuhastuses: Alumiiniumkloriid- AlCl3 on samuti tähtis katalüsaator, mida toodetakse kloori reaktsioonil kas alumiiniumi või alumiiniumoksiidiga süsiniku juuresolekul: 2Al(s) + 3Cl2(g) 2AlCl3(s) Al2O3(s) + 3C(s) + 3Cl2(g) 2AlCl3(s) + 3CO(g) · AlCl3 on iooniline tahkis, kus iga Al3+ ioon on ümbritsetud kuue Cl- iooniga. · AlCl3 sublimeerub temperatuuril 192 °C dimeerina Al2Cl6. · AlCl3 heksahüdraadi kuumutamisel tekib HCl ja Al2O3: 2AlCl3·6H2O(s) Al2O3(s) + 6HCl(g) + 9H2O(g) Alumiiniumsulfaat- esineb kristallhüdraadina alumiiniumsulfaat-vesi ja alumiiniumkaaliummaarja koostises. Sulfaadi ja maarja lahusega immutatakse tekstiilkangaid enne värvimist, sulfaati kasut koagulandina veepuhastusjaamades. Maarja lahust kasut välispidiselt põletuslike protsesside ravil, varem tõkestati väiksemaid verejookse. 24
mürgine gaas. Ta on keemiliselt kõige aktiivsem mittemetall. Toatemperatuuril ühineb ta vesinikuga plahvatusega juba pimedas: H2+F2=2HF HF vesilahust nimetatakse vesinikfluoriidhappeks. Viimane on nõrk hape, kuid väga mürgine ja sööbiv. HF söövitab isegi klaasi. HF sooli nimetatakse fluoriidideks. Vesiniksideme olemasolu tõttu võib ühealuseline vesinik vesinikfluoriidhape moodustada ka vesiniksoolasid ja esineb isegi gaasi faasis dimeerina: (HF)2 ehk H2F2. Reageerimisel veega eraldub hapnik (ja trihapnik): F2+H2O=2HF+O 2O=O2; 3O=O3 Broom (Br: 1s22s22p63s23p63d104s24p5) on punakaspruuni värvusega väga mürgine vedelik. Tema vesilahust nimetatakse broomiveeks. Paremini kui vees lahustub broom orgaanilistes lahustites (benseenis, etanoolis, eetris). Vesinik põleb broomis vesinikbromiidiks: H2+Br2=2HBr HBr vesilahust nimetatakse vesinikbromiidhappeks. Vesinikbromiidhape on tugev haoe, tema sooli nimetatakse bromiidideks
(konstantne + variaabel domään, nii kerge kui raske oma) · Fc (constant) fragment määrab ära antikeha klassi/isotüüb (kaks rasket ahelat, kus on kaks või kolm kontsantset domääni) IgA-d on soolestikus jt. limaskestadel. IgA sekreteeritakse dimeerse vormina. On 10-15% seerumi Ig-dest. Põhiliselt esineb sekretsioonides, seedetraktis. Inimesel on kaks IgA alamklassi: (IgA1 ja IgA2) IgA võib esineda monomeeri ja dimeerina. Sekretoorset IgA-d on palju ternespiimas. Koos IgG-dega kaitsevad vastsündinut infektsioonide eest. Sekretoorne IgA kaitseb efektiivselt N. Salmonella, polio, influenza ja retroviiruste eest. IgA on peamine limaskestades leiduv Ig-klass. Imetajate sekretoorne IgA dimeriseerub ja sellisena on ta võimeline basaalmembraani läbima. Seega tagab ta organismi esmase kaitse limaskestade piirkonnas. IgM 5-15% seerumi Ig-dest; membraanseotud vorm ekspreseeritakse esimese antikehana B-raku pinnale
aktiveerib otse need rakud, mille membraanile IgE on kinnitunud kui antigeen IgE-le seondub. Esineb monomeerina. IgE seotud allergiliste reaktsioonidega. IgE tunneb ära ka helminte ja eosinofiilid omakorda selle kompleksi (IgE FcR abil) ja tapavad helmindi. IgE ei seo komplementi. IgA: 10-15% seerumi Ig-dest. Põhiliselt esineb sekretsioonides (sülg, pisarad, bronhide limas), seedetraktis. Inimesel on kaks IgA alamklassi: (IgA1 ja IgA2). IgA võib esineda monomeeri ja dimeerina. Sekretoorset IgA-d on palju ternespiimas. Koos IgG-dega kaitsevad vastsündinut infektsioonide eest. Sekretoorne IgA kaitseb efektiivselt näiteks salmonella, lastehalvatuse, gripi ja retroviiruste eest. sIgA väldib bakterite adhesiooni epiteelirakkudele ja hoiab neid limas, blokeerib bakterite adhesiine ja viiruste retseptoreid. Antikehadel on 2 põhilist funktsiooni: 1) seondub võõrantigeeniga 2) vahendab efektor-funktsioone, et elimineerida või neutraliseerida antigeeni
kusseotakse makrofaagile-fagotsütoos. Erütrotsüüdid vabastatakse. 13. IgM struktuur ja funktsioon. IgA struktuur ja funktsioon. IgE struktuur ja funktsioon IgA-d on soolestikus jt. limaskestadel. IgA sekreteeritakse dimeerse vormina. Ka IgM on ka võimeline transtsütoosiks. On 10-15% seerumi Ig-dest. Põhiliselt esineb sekretsioonides (sülg, pisarad, bronhhide limas), seedetraktis. Inimesel on kaks IgA alamklassi: ( IgA1 ja IgA2) IgA võib esineda monomeeri ja dimeerina (J ahel ühendab kahte IgA monomeeri+secretory component (MW 70 000) = sekretoorne IgA- dimeerne vorm). Sekretoorset IgA-d on palju ternespiimas(>1g/100ml kohta). Koos IgG-dega kaitsevad vastsündinut infektsioonide eest. Sekretoorne IgA kaitseb efektiivselt N. Salmonella, polio, influenza ja retroviiruste eest. Sekretoorset IgA-d produtseeritakse päevas 5-15 grammi. IgA on peamine limaskestades leiduv Ig-klass. Imetajate sekretoorne IgA dimeriseerub ja sellisena on ta
Enamasti seonduvad EBP-d promootorist 70 - 150 bp ülespoole. On ka erandeid. Näiteks RocR, mis reguleerib B. subtilise arginiini ja ornitiini transpordi ning metabolismi geene, seondub promootorist 1500 bp ülespoole. Enterobakteritel vastutavad N-assimileerimise eest gln geenid, mis aktiveeritakse NtrC poolt. NtrC on võimeline gln promootorilt transkriptsiooni aktiveerima ka siis, kui tema seondumissaidid on viidud promootorist 3000 bp kaugusele. EBP-d seonduvad enamasti dimeerina ning dimeeride seondumissaite on 2 või enam. Dimeeride seondumine toimub kooperatiivselt. Skanneeriva mikroskoobi abil on näha, et NtrC oligomeriseerub gln TE-l. Kompleks sisaldab 4 NtrC dimeeri, millest 2 seonduvad otse DNA-le, järgmised 2 dimeeri seonduvad aga juba DNA-le seondunud dimeeridele läbi valk-valk interaktsioonide. EBP-d tuuakse 54-holoensüümkompleksiga kontakti DNA lingu abil. Selleks on 2 võimalust: 9
omadustelt analoogne valgele fosforile, kuid palju ebapüsivam tekib As aurude ülikiirel jahutamisel (vedela lämmastikuga) Hall arseen atmosfäärirõhul ei sula, sublimeerub 615ºC juures elektrijuht (≈ 4,2% Ag juhtivusest) 3.16.3. Keemil. omadused ja ühendid Keemiliselt aktiivne - hapnikus, õhus juba toatemp-l → oksiidikiht; kuumutamisel süttib ja põleb sinise leegiga: 4As + 3O2 → 2As2O3 arseen(III)oksiid toatemp-l esineb As2O3 dimeerina As4O6 → As2O3 (üle 1800ºC) väga püsiv ühend (ktº 461ºC), värvitu kristallaine lahustub mõõdukalt vees: 1,82 g 100 g vees (25ºC), moodustades hapete tautomeerse segu As2O3 + 3H2O → 2H3AsO3 ↔ HAsO2 + H2O ¤ orto- meta- arseenishape arseenishape (tasakaal nihutatud oluliselt HAsO2 tekke suunas) HAsO2 soolad - arsenaat(III) ¤ (hape tuntud ainult vesilahustes)
homodimeerina aktiivne ning autofosforüleerub kroonilise infektsiooni korral. Akuutse infektsiooni korral moodustab GacS heterodimeeri RetS-ga, mis pärsib signaali edasikandumist vastuseregulaatorile GacA. 88 Sensor inhibeerib HATPaasset domeeni, kui pole ligandiga seondunud. Kui HATPaasne domeen ekspresseerida eraldi, siis on ta kogu aeg aktiivne. Tavaliselt on tsütoplasmaatiline domeen dimeerina ning autofosforüleerimine toimub in trans, mis tähendab ühe subühiku ATP-d siduv HATPaasne domeen kineerib teise monomeeri HisKa domeenis histidiini jäägi. Siiski on teada ka in cis kineerimist. Tavaliselt kasutatakse fosforüleerimiseks ATP-d, kuid mõni sensor võib kasutada fosforüülimiseks GTP-d. Sensori fosforüülitud histidiini jäägilt kantakse fosfaatjääk üle vastuse regulaatori aspartaadi jäägile. Reaktsioon võib olla ka vastupidine, regulaator fosforüleerib
annaabi.ee 
