Muusikateaduse osakond GRETE KELLAMÄE Intonatsiooni varieeruvus diatoonilise helirea mängimisel viiulil I Proseminaritöö Juhendaja: Vanemteadur Allan Vurma Tallinn 2015 Sisukord ABSTRAKT................................................................................................................................2 1. SISSEJUHATUS.....................................................................................................................3 1.1 Helikõrgus..............
Keeled asetsevad kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on ,,valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enam vähem samal tasemel. Keeled on metallist. Kandle liigid: VANEM KANNEL o Väikekannel viiekeelne Karjalas ja Soomes; kuue või seitsmekeelne Baltikumis ja LoodeVenemaal. o Setu kannel ehk gusli. UUEM KANNEL o Simmel ehk simbel 2030 diatoonilise keelega kannel ehk viisikannel. o Saate ehk akordkannel (ka duurkannel) koorideks koondatud saatekeeltega kannel. o Rahvakannel ehl kodukannel 42 keelega ja laialt kasutusel rahvamuusika ansamblites. o Kromaatiline kannel ehk kontsertkannel on 4650 keelega. Kontsertkandleid on erinevaid erinev ulatus ning kasutusel on erinevad mehhanismid pooltoonide mängimiseks. Eesti kandle suurim eelis seisneb selles, et tegemist on
Instrumenti täiustas austerlane Cyrill Demian (1772 1847), kes lisas saatebassid ja patenteeris leiutise nimega accordion. Kuigi Demiani lõõtspill erines veel paljus tänapäevasest, on selle põhilised konstruktsioonielemendid on säilinud tänapäevani. Lõõtspilli hakati mängima põlvedel, parem käsi mängis meloodiat, vasaku käe jaoks olid nupud meloodia saatmiseks. 1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga kromaatiline helirida koos kõigi pooltoonidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse
MÕISTED 1. Polütonaalsus- mitme toonika üheaegne olemasolu. 2. Sümfoonia- harilikult 3-4-osaline teos suurele orkestrile 3. Atonaalsus- selge põhihelistiku e tonaalsuse puudumine helitöös, mille puhul üksikud helid ja akordid ei sõltu kesksest põhihelist 4. Kromatism- diatoonilise heli ja teda täiendava altereeritud heli järgnevus. Täielik kromaatiline helirida sisaldab 12 helikõrgust. 5. Homofoonia- mitmehäälsus, kus üks (harilikult ülemine) hääl kannab iseseisvat meloodiat ja teised hääled moodustavad talle harmoonilise saate 6. Polüfoonia- mitmehäälsus, mis koosneb võrdse tähtsusega häältest 7. Multimeedia- heli, graafika, animatsiooni, video ja teksti arvuti abil seostatud esitus 8. Traktaat- uurimus
• Helilooja muusika kulgemist on võrreldud loodusjõududega. • Ajaloo üks võimsaim sümfoonik. • 19. sajandi üks väljapaistvaim laululooja, tema lauludes avaneb melanhoolsem pool. SÜMFOONIAD • Helilooja võttis õppust paljudelt kuulsatelt heliloojatelt, nagu näiteks Beethoven ja Schumann. • Johannes Brahmsil on 4 sümfooniat, nendest viimane on kõige täiuslikum. • Talle meeldis kasutada diatoonilise helirea kolmandat ja kuuendat astet. • Brahmsi mälu oli harukordne, ta mängis oma lugusid peast. KLAVERITEOSED • 3 sonaati kuuluvad vahemikku 1852-1853. • Tema sonaatides on tunda Beethoveni, Schuberti, Schumanni ja ka kirjanike Hoffmanni ja Jean- Pauli mõju. • Samas on lugudes tunda ka noort mitmepalgelist Brahmsi. • 5 variatsioonitsüklit, 5 ballaadi, 3 rapsoodiat, 27 väiksemat pala.
tempo – teose esitamise kiirus agoogilised tempoterminid – väiksemad tempost kõrvalekaldumised teose esitamisel metronoom – mehhanism, mis paneb võnkuma reguleeritava raskusega varustatud pendli veerandnoot = 120 <- tähendab, et pendli võnkumise kiirus on 120 korda minutis helide põhinimetused – klaveri valged klahvid silpnimed – do re mi fa sol la si do tähtnimed – pane tähele heses! altereerimine – diatoonilise heli kõrgendamine või madaldamine alteratsioonimärgid – diees, bemoll, dubldiees, dublbemoll, bekarr noodi ette kirjutatud – juhuslik märk, mitte võtmemärk noodivõtmed: sopranivõti (1. joonel), metsosopranivõti (2. joonel), aldivõti (3. joonel), tenorivõti (4. joonel), baritonivõti (5. joonel) näitavad esimese oktaavi c asukohta dünaamika – teose esitamise tugevus ja selle muutmine (lahku – mezzo piano, forte fortissimo)
Barhms oli 19. sajandi üks väljapaistvaim laululooja, tema lauludes avaneb melanhoolsem pool. 6. Slaid Johannes Brahms on sümfooniate koostamisel võtnud õppust paljudelt kuulsatelt heliloojatelt, näiteks Beethoven, tema enda sõber Schumann. Brahmsil on 4 sümfooniat ning neist viimane oli loodud vahemikus 1884-1885. 4. Sümfoonia on Brahmsi loomingust kõige täiuslikum. Keelpillidel on südamlik teema, see meloodia on tertsis ja sekstis (helirea kolmas aste/diatoonilise helirea kuues aste), mis on Brahmsi lemmikintervallid. Brahmsil oli haruldane mälu- Ta ei võtnud kontserditele noote kaasa, ta mängis peast. Brahms jättis jälje ka tänapäeva klaverimuusikasse, nt vaheldumisi paaris ja paaritute taktimõõtude kasutamine. 7. Slaid KLAVERITEOSED: 3 sonaati (1852-1853) kuuluvad varasemasse loomeperioodi. Seal on tunda Beethoveni, Schuberti, Schumanni ja ka kirjanike Hoffmanni ja Jean- Pauli mõju
Meloodiabasside süsteem kujutab endast 5 oktavi ulatuses basse. Iga bassinupu all on üks kindel heli. Akordioni täiustamine jätkub tänapäevani. Tänu kõlakambritega instrumentide tootmisele on kõla kvaliteet ja tämbrid muutunud värvikaks, pehmeks, mõnusaks. Valmistatakse väga erinevat tüüpi pille: Klahvakordion (kromaatiline) nuppakordion kromaatiline nuppakordion (5 realine nuppakordion) diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1 5 nupureaga väiksemamõõduline lõõtsapill) nö Stradella bassidega akordion meloodia- ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat) bassakordion (bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub). Klahv- ja nuppakordion on kaasaegsed täiuslikud muusikainstrumendid. Muudatused pilli ehituses
tekstid ja laulud. Rooma katoliku kiriku liturgilise laulu üldnimi on gregooriuse koraal ehk laul. See on ladinakeelne proosatekstiga palve või kiidulaul. Ühehäälne, kõnelähedane meloodia, vaba meetrum, saateta. Keskajal laulsid seda ainult mungad, hiljem terve kogudus. Kuni IX sajandini oli kirikumuusika ühehäälne. Mitmehäälses laulus oli gregooriuse koraal kuni XII sajandini kohustuslik hääl, teised komponeeriti juurde. Kasutatakse diatoonilise helirea 2.5. astmelt üles ehitatud laade, neid nimetati VanaKreeka ja VäikeAasia maakondade järgi (dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia). Neid noodistatakse siiamaani neljale noodijoonele, nagu seda tegi XI sajandil Guido Arezzost. Ulatus ei ole suur, noodijooned tähistavad suhtelisi kõrgusi, võti määrab JO asukoha ja helide pikkused ei ole määratletud. Luteri koraal
Klarneti registrid: Madal Chalumeau register, müstiline pehme, saladuslik Keskmine - matt, kahvatu Kõrge Clarino (tõlkes trompet) register, hele, särav Klarnet on universaalsete kõlaomadustega instrument. Lai dünaamiline skaala. Tehniliselt kiire. Klarnetil on duodeetsimiklapp mitte oktaviklapp. Klarnet saab sisse imbuda ei kusagilt, mida näiteks oboega teha ei saa. ,,Klarnet on nagu Jack Nicolson, palju eriilmelisi karaktereid" Ivan Müller (pärit Eestist) arendas välja diatoonilise süsteemi. FAGOTT Fagotti eelkäijaks oli DULCIAN Albonesi leiutas pilli, nim PHAOGOTUS, pigem sarveline, torupill. 17.-18. saj vahetusel leiutati esimesed fagotid, mis käisid neljaks osaks lahti. Viimase 150 aasta jooksul on pilliarendus minimaalne. Fagotti osad: 1. S mille külge käib lesthuulik 2. väike toru 3. saabas 4. suur toru 5. lehter Fagotti perekond: Fagott in C Kontrafagott in C ( kõlab oktav madalamalt) Ulatus:
keskseks atribuudiks heli vältuse kõrval on heli kõrgus. Heli kõrguse ja vältuse erinevuse alusel kujunevad meloodiad, mis meie kultuuris näivad kehastavat muusika kõige algsemat ja loomulikumat avaldumisvormi. Heli kõrguse objektiivseks korrelaadiks on heli võnkesagedus. Mida suurem võnkesagedus, seda kõrgem on heli, ja vastupidi mida väiksem võnkesagedus, seda madalam on heli. Kõrvuti seitsmeastmelise diatoonilise helireaga on Lääne muusikas kasutusel kromaatiline helirida, milles oktav on jagatud 12 pooltooniks ning millele vastavad klaviatuuril ühe oktavi piirides kõik klahvid nii valged kui mustad. Lauljaformandi olemasolu spektris annabki klassikalisele häälele ta sära ning kindlustab hääle kandvuse. Pelgalt heli tugevust arvestades jääks see nähtus arusaamatuks, sest terve mõistuse järgi võttes peaks ju orkester laulja "üle mängima". Laulja hääl eristub tänu lauljaformandile,
annaabi.ee 
